Uuriv õppimine

Mis on uuriv õppimine?

Uuriv õppimine (ingl.k. Progressive Inquiry) on probleemõppe pedagoogiline mudel, kus õppimist käsitletakse teaduslikule uurimistööle omase metoodikaga. Seetõttu on uurivale õppimisele omane kasutada teaduslikku sõnavara – uurimisprobleem, teooriad, hüpoteesid, seletused, põhjendused.

Tegemist on metoodiga, mis on suunatud õppijate omavahelisele suhtlusele – tõde selgub koostöös peale erinevate seisukohtade ja põhjenduste ärakuulamist.

Meetod on välja arendatud Helsingi ülikooli psühholoogia osakonna võrgupõhise õppe uurimiseksuses (Centre for Research on Networked Learning and Knowledge Building), põhinedes Kai Hakkaraineni doktoritööl.

Uuriva õppimise mudel

Uurivat õppimist saab kirjeldada mudelina, kus lõpplahenduseni jõudmiseks läbitakse uurimustööle omane protsess – kogutakse üha uusi andmeid ning analüüsitakse saadud tulemusi. Tegemist on järk-järgulise tsüklilise liikumisega üha paremini põhjendatud seletuste ja üha keerukamate probleemide suunas. Iga uus tsükkel algab õpilastele endile oluliste probleemide püstitamisest.

Protsess algab probleemsituatsioonist ehk kontekstist, mille põhjal õpilane:

püstitab olulisi küsimusi,
leiab küsimusele vastamiseks relevantsed infoallikad,
esitab kaasõppijatele analüüsimiseks oma nägemuse ning analüüsib ise teiste ideid (osaleb grupisiseses konstruktiivses arutelus)
pakub analüüsi põhjal saadud omapoolseid lahendusi
viib läbi vajalikud uuringuid.

Collaborative Technology for Facilitating Progressive Inquiry:
Future Learning Environment Tools
Hanni Muukkonen, Kai Hakkarainen, Minna Lakkala
University of Helsinki, Department of Psychology, Finland
http://fle.uiah.fi/CSCL99/hanni_CSCL99.html

Õpetaja peamiseid rolle uuriva õppimise puhul on õppijate suunamine etteantud konteksti põhjal oluliste küsimuste püstitamisele ning õppijate julgustamine õppija omapoolsete töötavate teooriate esitamiseks. Õppetöös tähendab see, et lõpplahenduseni jõutakse läbi koostöö ja iseseisva analüüsi, kasutades vajadusel täiendavaid infoallikaid.

Uuriva õppimise mudeli aluseks on seisukoht, et õppija ei lisa uusi teadmisi eelnevalt olnutele lihtsalt juurde, vaid uus teadmine integreeritakse olemasolevaga probleemidele lahenduse otsimise käigus, kui õppija töötab ise välja seletusi ja teooriaid. Traditsionaalsest õppest erineb uuriv õppimine selle poolest, et õppija poolt saadud teadmine ei toeta mitte üksnes tema enda õppimist, vaid kogu osaleva rühma õpitulemust.

Uuriv õppimine toimub tsüklilise liikumisena, kus samasid etappe uuesti ja uuesti läbides liigutakse järjest lähemale soovitud eesmärgile - leitakse probleemile lahendus.

Konteksti esitamine

Konteksti esitamine. Protsess käivitub kontekstist ehk probleemsituatsiooni kirjeldusest. Konteksti idee seisneb selles, et enne, kui õpilased asuvad teooriaga tutvuma, tekib neil küsimusi, milledele antud teooria hiljem vastuse annab. St., kõigepealt tekivad probleemid, küsimused ning lahendusi otsima hakates jõutakse sobivate teooriateni.

Kontekstile on esitatud mitmed nõuded:

Kontekstis sisalduv probleemsituatsioon peab olema sisukas ja seotud igapäevase reaalse eluga.
Kontekst peab olema piisavalt keerukas, nii, et sellele ei saaks vastata ühe teooria põhjal, vaid tekiks arutelu ja võimalused erinevateks seisukohtadeks.
Kontekst peab võimaldama selliste küsimuste ja probleemide teket, millele lahenduse leidmiseks peab õpilane omandama õpetaja poolt eesmärgiks seatud materjali. Selleks peab õpetaja kõigepealt, enne konteksti loomise juurde asumist panema kirja, millised teooriad ja milline materjal peab saama protsessi tulemusena käsitletud ning sellest lähtuvalt koostama konteksti. Kui protsessi käigus on näha, et teatud materjali õpilaste poolt tekitatud küsimused ei puuduta, siis peaks õpetaja töö käigus suunama õpilasi selliste probleemide püstitamisele, millele vastuse otsimiseks omandatakse ka see soovitud materjal.

Uurimisprobleemi püstitamine

Uurimisprobleemi püstitamine. Konteksti põhjal püstitavad õpilased küsimusi ja formuleerivad uurimisprobleemid, mis tunduvad neile endile kõige olulisemad. Küsimuste tekkimine on esmaseks motivatsiooniallikaks; samas traditsionaalne õpe vastab iga päev küsimustele, mida keegi kunagi küsinud ei ole.

Küsimused, mis tekivad õpilaste endi sisemisest soovist saada aru ja mõista on see, mida iga õpetaja tegelikult soovib. Eriti väärtuslikud on lahenduste otsimisele suunavad miks ja kuidas küsimused; seevastu faktiteadmisi küsivad küsimused jäävad tihtipeale fragmentaalseteks, ülejäänud teooriaga mitteseostuvateks teadmiseks.

Sügavam mõistmine tekib kontseptuaalsete probleemide lahendamisest, kui tunnetatakse, et puudu jääb teadmistestja oskustest, nähakse teooriate konflikti või ootamatut fenomeni. Õpetaja on uurimisprobleemi püstitamisel tagaplaanil, julgustades õpilasi ise probleemide püstitamisele; vajaduse korral saab õpetaja aidata õpilasi suunavate küsimuste ja märkustega.

Töötava teooria esitamine

Töötava teooria esitamine. Uurimistöö järgmiseks etapiks on omapoolsete hüpoteeside, teooriate, oletuste ja interpretatsioonide esitamine. Oletuste ja hüpoteeside püstitamine nõuab õpilastelt eelteadmiste kasutamist – mida nad juba antud asja kohta teavad ning mida selle põhjal oletada oskavad. Välja pakutavad intuitiivsed lahendused arutletakse läbi rühmakaaslastega ning otsustakse, mida edasi teha – milliseid hüpoteese hakatakse edasi uurima, milliseid mitte.

Kriitiline hindamine

Kriitiline hindamine. Kriitiline hindamine tähendab konstruktiivset hinnangu andmist senisele tööprotsessile, sedastamaks, kuhu ollakse jõutud. Hinnatakse, kas kasutatud teooriad on õiged ja vastavuses käsitletava probleemiga, kasutatud lähenemise nõrku ja tugevaid külgi, püütakse leida vasturääkivusi, erinevaid seletusi ja piiranguid, mida antud teooria kasutamine endaga kaasa toob.

Kriitiline hindamine aitab rühmal liikuda edasi uue informatsiooni otsingutele kui nähtub, et kasutatud teooria puhul on tekkinud palju küsitavusi (üksinda ei suuda me kunagi näha kõiki vasturääkivusi ja nõrku külgi).

Süvendatud teadmiste otsimine

Süvendatud teadmiste otsimine. Küsimustest juhinduv uurimisprotsess eeldab heuristilisi uue teooria otsinguid. Uurimistöö ei saa edeneda ilma, et vahepeal tutvutaks lisamaterjalidega, viidaks läbi eksperimente ja kogutaks uusi andmeid.
Kogutav info tuleb oskuslikult töödelda ning siduda esitatud küsimustega – vastasel juhul ei ole võimalik seda kasutada. Uue informatsiooni valguses võib selguda, et eelnevalt esitatud hüpoteesid ei pea paika ning alustada tuleb uute hüpoteeside püstitamisega.

Probleemide süvendatud uurimine

Probleemide süvendatud uurimine. Uuriva õppimise meetod näeb ette küsimuste ja hüpoteetiliste teooriate püstitamist enne, kui kogu vajalik informatsioon on teada. Seetõttu algab uurimisprotsess tihtipeale väga üldistest küsimustest, mis esitatakse olemasolevate eelteadmiste põhjal.

Küsimuste üldisus ei ole aga mitte uurimisprotsessi nõrkus või piirang vaid hoopis tugev külg, kuna järjest esile kerkivad spetsiifilisemad küsimused näitavad hästi käivitunud protsessi. St, liigutakse üldisest laialivalguvast küsimusest järjest adekvaatsemate küsimusteni. Esmase küsimuse tõstatamisega peab õpilane aktiveerima oma eksisteerivad eelteadmised – “Mida ma antud valdkonna kohta juba tean?” – ning saadavad uued teadmised seotakse varasematega.

Teiseks ei olegi mitte kunagi võimalik kohe protsessi algul küsida õigeid, täpseid ja spetsiifilisi küsimusi, kuna puudub teadmine, mille põhjal sellised küsimused saaksid üldse tekkida.

Jagatud ekspertiis
jagatud asjatundmine

Jagatud ekspertiis. Kogu uuriva õppimise tsükkel toetub grupitööle – nii uute probleemide püstitamine, senitehtu kriitiline hindamine, uue info otsingud kui uue töötava teooria väljapakkumine on koostööl põhinev tegevus.
Sotsiaalne jagatud teadmiste ekspertiis ehk jagatud asjatundmine on see, mis aitab leida lahendusi.

Oma mõttekäikude teistele arusaadavaks tegemine nõuab paremat ettevalmistust oma väidete esitamisel, arendab oma väljapakutud ideede kaitsmise oskust ning avaneb võimalus näha sama probleemi lahendamiseks teisi võimalusi – arusaamade lahknevus võib ilmneda juba esimeste probleemide püstitamisel.

Arenevas uurimisprotsessis peavad osapooled proovima tõestada oma vaadete õigsust; samas aktsepteerides konstruktiivset kriitikat.

Mudeli töö toimub järgmiselt:

mudel

Linke

Linke uuriva õppimise kohta:

Collaborative Technology for Facilitating Progressive Inquiry: Future Learning Environment Tools
Hanni Muukkonen, Kai Hakkarainen, Minna Lakkala. University of Helsinki, Department of Psychology, Finland. http://fle.uiah.fi/CSCL99/hanni_CSCL99.html
Learning Environments for Progressive Inquiry Research Group: http://fle3.uiah.fi/group/

NB! Pildiline materjal pärineb Kai Hakkaraineni artiklist.