Õpetaja ja tuutori roll probleemipõhises õppes

Põhiküsimus õpetajale		Sarnaselt traditsioonilisele õppele, peab ka probleemõppe puhul õpetaja/tuutor olema õppetööks hästi ette valmistunud, kuid õpetaja/tuuroti roll, võrreldes tavaõppega, on erinev (järgnevalt ei erista me õpetajat ja tuutorit kui konkreetselt ei ole väidetud vastupidist). Üks peamisi küsimusi, mis õpetajal meeles peaks mõlkuma on: "Kas seda peaksin tegema mina või õpilased?", ehk kogu protsessi aktiivseks pooleks peab olema õpilane ja rühm, mitte õpetaja.
		Liiga dominantse õpetaja puhul ei pruugi probleemõppe protsess käivituda, kuna õpilased ei võta endale vastutust õppeprotsessi eest. Seetõttu on oluline, et õpetaja jälgiks järgmist: Õpetaja on probleemipõhise õppe puhul ka ise õpilase, mitte õpetaja rollis. Õpetaja roll peab väljenduma sõnades "ma ei õpeta, vaid me õpime üheskoos" Õpetaja peab omama piisavalt kannatlikkust, et õpilased püstitaksid olulisi probleeme ise ja hakkaksid neile ise lahendusi otsima; Õpetaja peab andma õigel ajal sobival hulgal lisainfot ja suunavaid märkusi, vältimaks õpilaste frustratsiooni ja valede järelduste kinnistumist; Õpetaja peab jälgima, et vastutus kõigi tegemiste eest oleks grupil - mitte liigselt sekkuma, kuid vajadusel suunama või abistama. Õpetaja liigse sekkumisega muutuvad õpilased passiivseks. Õpetajal peavad olema teadmised ja oskused rühmatöö korraldamisest - erinevatest meetoditest, rühmatöö juhtimisest, õpilaste motiveerimisest. Probleemi lahendamise protsessis õpetaja jälgib ja vajadusel suunab rühma tööd, kuid ei hinda õpilasi. Õpetaja ei juhenda õpilasi, vaid loob parimad tingimused õpilaste loovuse avaldumiseks. Aeg-ajalt tuleb võib-olla suunata õpilasi fokuseeruma probleemi ühele või teisele aspektile, kuid, et probleemi peavad lahendama õpilased ise. Õpilased on need, kes peavad ära tegema kogu töö. Õpetaja peab julgustama õpilasi tegema otsustusi ja valikuid rühma üldise konsensuse põhjal, mitte õpetaja panuse või üksikute aktiivsemate ja "kõvema häälega" õpilaste arvamuse järgi. Tööprotsessi käigus on lubatud teha vigu. See on õppeprotsessi loomulik osa, seetõttu ei peaks õpetaja koheselt sekkuma, kui viga märkab. Õpetaja seisukohast vaadates on rakse mitte sekkuda, kuid ka vigade kaudu on võimalik õppida ning peale vigade avastamist ja kõrvaldamist õpilaste eneste poolt tuleks arutada, mis vigu põhjustas ja kuidas seda järgmisel korral vältida. Iga õpilase protsessist saadav õpikogemus on erinev tingituna õpilase panusest - milliseid probleeme püstitati, kuidas lahendusi otsiti, millised olid õpilase isiklikud huvid antud probleemiga seoses, millise rühmaga probleemi lahendamiseks koostööd tehti. Erineb see tradistsioonilisest klassiõppest, kus igale õpilasele esitatakse täpselt samasugune materjal.
		Kui põhjalikke teadmisi peab probleemõppe puhul õpetaja/tuutor omama? Väiteid on kahesuguseid: Põhjalike teadmiste omamine antud aines ei ole eelduseks hea probleemipõhise õppe läbiviimiseks - probleemõppe puhul on ka õpetaja õpilase rollis. Ehk õpilane ei saa loota palvele "Palun aidake mind, ma ei oska, ma ei tea!", vaid see on õpetaja õigus öelda "Mina ka ei tea. Uurime selle koos välja." Seega võib näiteks hea probleemipõhise seminari viia antud ala spetsialisti asemel edukalt läbi ka kursust toetav tuutor. Põhjalike teadmiste omamine tuleb väga kasuks, kuna annab osalevatele õpilastele enesekindluse, et ollakse õigel teel ning alati on oht, et ainevallas vähemkompetentne tuutor ei oska protsessi piisavalt hästi suunata ja vajadusel jälle õigele rajale tagasi juhtida (kindlasti on vaja arvestada ka muid rühmatööga seotud oskusi). (Purgathofer, Baumann).

		Kuidas saab õpetaja aidata kaasa protsessi kulgemisele? Küsides suunavaid avatud lõpuga küsimusi, võimaldamaks õpilastel kogeda situatsiooni mitmekesisust ning arendada kriitilist mõtlemist. Aidates õpilastel reflekteerida oma varasemaid kogemusi. Jälgida protsessi, kindlustamaks, et õpilased ei ole kaldunud teemast kõrvale ning ei ole kaotanud teed. Aktiviseerida mõtlemisprotsesse, pakkudes sobivaid vahemeetodeid. Tõstatama probleeme, mis õpilastel on jäänud märkamata. On allikaid, mis väidavad, et ilma juhendajata töötavad grupid avastavad kõigest kuni 60% kõigist probleemidest, mida õpetaja eesmärgiks on seadnud. Kindlustama avatud suhtlemise õhkkonna, kus õpilased on nõus omavahel kogemusi ja ideid vahendama. Kui õpilastel tekib probleeme, ei tohi õpetaja unustada, et ta ei ole antud grupi sisemine ekspert ega ei tohi avanenud võimalust kasutades hakata küsitud teemal loengut andma. Millised oleksid sobivad kommentaarid, kui on näha, et rühm vajab tuge? Kui on näha, et vajatakse lihtsalt kinnitust oma mõtetele või ollakse ebakindlad, siis sobivad näiteks: Hmm, või mõni teine taoline idee. Ma ei ole kindel, et ma sain sinust päris täpselt aru. Palun kas sa saaksid end korrata, et ma mõistaksin sinu vaatenurka. Kogume antud teema kohta mõtteid. Kas on veel mingeid mõtteid? Miks te tulite sellisele otsusele? Miks nii? Kuidas täpselt? Kas te olete nõus sellega, mis ma just ütlesin? Kui see, mis te pakute on õige, siis kuidas te seletaksite … Sellises situatsioonis olles, kas te olete kunagi mõelnud selle peale, et … Kas te olete selles kindel? Kuidas on see seotud ülejäänud infoga? Kuhu see uus info meid juhatab? Kui aga on näha, et õpilased on omadega ummikusse jooksnud ja loogika enam ei aita, tuleb vastata kindlasti otsesõnu. Samas ei tohiks õpetaja sekkumine nullida ära õpilaste soovi ise asjaga edasi tegeleda.

Lehekülje koostanud: Reelyka Läheb