Probleemõppe probleemide esitamine õppijale

Probleemülesande esitamine		Viis, kuidas probleeme õppijatele esitatakse, tingib selle, kuidas neist aru saadakse ja kuidas neid lahendama asutakse. (Jonassen 2004) Näiteks on võimalik, et probleem on esitatud: tekstilisel kujul, st, olemas on struktureeritult kirja pandud probleemsituatsioon, milles õpilane peab identifitseerima peamise probleemi ja asuma sellele lahendust leidma. videomaterjalina, kus keskkond on autentne ja toimuv võib olla mittestruktureeritud dokumentaalkaader. Miks on probleemi esitusviis oluline? Probleemiga tutvumisel saab õppija ülevaate, mis on toimunud ja mida temalt oodatakse. Õppija peab olema suuteline probleemi esituse põhjal välja kirjutama eeldused, mida talle on antud juhtumi põhjal teada ning mida temalt oodatakse. Näiteks nõuavad matemaatikaõpetajad alati, et tekstülesande lahendamisel esitakse õpilane selgelt struktureeritud lahendamise käigu, väljakirjutused peavad olema selgelt struktureeritud: mis on antud, mida tuleb leida, milline on lahenduskäik ning vastus. Sellisel viisil probleemi lahtikirjutamine võimaldab õpilasel aru saada, mida ta täpselt tegema peab. Antud: X = ... Y = ... _________ Leida: Z = ? Lahendus: X+Y+3=Z ..... Vastus: Z=.... Kompleksseid probleeme võib esitada ka diagrammidena, kus on sõnaliselt kirjutatud eeldused, erinevad mõjutegurid ning näidatud, mida lahenduselt oodatakse. Probleemi osadeks lahti kirjutamise ehk dekonstrueerimise oskus määrab ära selle, millist infot hakatakse probleemi lahendamiseks koguma. Jonassen väidab, et probleemi dekonstrueerimise oskusi on uuritud põhjalikult hästistruktureeritud tekstülesannete lahendamise kohta; kompleskksete, mittestruktureeritud probleemide lahendamise oskusi seni uuritud ei ole.
Jonasseni 3 probleemide esitamise meetodit		Jonassen pakub välja kolm erinevat probleemide esitamise meetodit, mis annavad tulemuseks erinevad probleemi lahendamise käigud: probleemi tekitamine, ankurdatud õppimine, juhtumipõhine õpe.
Probleemi tekitamise meetod		Hästistruktureeritud probleemid eeldavad tavaliselt hästistruktureeritud vastuseid. Jonassen toob välja järmise näite (raamatu: Brown ja Walter. The Art of Problem Posing.  [1990] põhjal): kui õpilasel paluda lahendada ülesanne x(2)+ y(2)=z(2), siis peaks see õpilasel lisaks küsimusele - kuidas seda lahendada? - tekitama veel teisigi küsimusi. Õpilane võiks püstitada näiteks veel järgmisi küsimusi: - Mille kohta antud ülesanne käib? Ülesanne on esitatud Pythagorase teoreem põhjal, mille lahendamise võti on meile teada. - Mida antud teoreem käsitleb? Tegemist on täisnurkset kolmnurka käsitelva seaduspärasusega. - Milline on antud teoreemi tõestus - kuidas me võime olla kindlad selle tõepärasuses? - jne. St probleemi püstitamisega ei otsi me mitte lihtsalt lahendust ja õiget vastust ülesandele, vaid me me leiame erinevaid viise, kuidas antud probleemi vaadelda. Kahjuks on kooliharidus paljudes valdkondades suunatud pigem ainukese ja õige vastuse otsimisele kui laiema probleemistiku identifitseerimsiele. Sellist mõttekäiku kirjeldab väga hästi geomeetriast tuntud aksioom: lühim tee kahe punkti vahel on sirge. Brown ja Walter sooitavad selleasemel, et paluda reaalainete õpilastel lahendada ülesannet, mõelda näiteks sellistele küsimustele: Mis on antud võrrandi eesmärk? Kui palju on võrrandit rahuldavaid lahenendeid? Mis on lahendite tingimused? Kas on veel teisi lahendamismeetodeid? Kuidas tõestada kasutatud lahendusmeetodit, valemit? Millised on antud lahenduskäigu piirangud? jm. Taolised küsimused tekitavad õpilastes suuri probleeme, kuna neile on raske vastata. Kergem on leida lahendust, kui saada aru, mida tegelikult küsiti ja kuidas saadud vastust interpreteerida. Antud viisil probleemide püstitamine võimaldab aga tekitada õpilases laiem arusaam, mida antud teemaga käsitleti - et ei õpitud lihtsalt võrrandit lahendama, vaid saadi näiteks teada, kuidas lahendada probleem, mida me kohtame ka igapäevaelus. Näiteks on vaja paigaldada kaldkatus, siis millne on talade ja katuse servade suhe.
Probleemi ankurdamine		Üks tuntumaid õpidisaini poolt toodud uuendusi on ankurdatud õpetamine, kus probleem seotakse kompleksse ja realistliku stsenaariumiga (makrokontekst). Ankurdatud õppes kasutatakse probleemi esitamiseks tihtipeale video- ja multimeedia materjali, kuhu on koondatud nii probleem kui eeldused. Ülesanded on tavaliselt mitmeastmelised, nii, et lõpplahenduse saamiseks tuleb kasutada erinevaid teooriaid ja allikaid. Nii võib näiteks olla videomaterjalis esitatud probleemülesandeks situatsioon, kus majale on vaja ehitada katust. Probleemi lahendamine eeldab erinevate valdkondade teadmsite kasutamist: milline on optimaalne kaldenurk, et vihm ja lumi ise katuselt ära valguksid, milline on optimaalne katuse pindala majanduslikus mõttes - materjal on kallis, milline on optimaalne katuse raskuse ja kalde suhe, jm. Ankurdatud õppe meetodile tuginevad ka mitmed väikelastele suunatud arvutipõhised õppeprogrammid, kus tuleb lõppeesmärgini jõudmiseks lahendada mitmeid ülesandeid. Ülesannete lahendamiseks tuleb omandada uusi teadmisi ning demonstreerida nende kasutamisoskusi. Näiteks võib mängu eesmärgiks olla peidetud varanduse otsimine. Otsimiseks läheb vaja teadmisi: georgaafiast - kus asuvad erienvad mandrid ja riigid, astronoomiast - tundma peab taevakehasid, värvusõpetusest - millised on külmad ja millised soojad värvid; mis juhtub värvide segamisel, matermaatikast - kuidas kinni püüda lohesid (iga lohe saab kinni püüda matemaatilisi arvutusi tehes) jne. Kõigi esitatud ülesannete lahendamise tulemusena jõuab mängija peidetud varanduseni.
Juhtumipõhine õpe		Kolmandaks võimaluseks probleemülesande esitamisel on kasutada juhtumipõhist õpet. Juhtumipõhine õpe pärineb 1870ndatest aastatest Harwardi Õigusteaduste Koolist (Harward Law School), kust meetod levis hiljem mitmetesse meditsiini- ja majanduskoolidesse. Juhtumeid kasutatakse tavaliselt probleemsituatsiooni kirjeldamiseks; olenevalt eesmärgist võib paluda õpilastel ainult probleemsituatsiooni analüüsida või palutakse leida seejärel ka lahendus. Juhtum esitatakse tavaliselt jutustuse vormis, kus teatud sündmuste tagajärjel tekib probleem, mida tuleb lahendada. Jonasseni ja Carteri järgi võib juhtumeid õppetöös kasutada järgmistel eesmärkidel: Näitlikustamine.Juhtumid toimivad näitlikustamise vahendina, kui me õpetame näiteks probleemõppe meetodi kasutamist. Sellisel juhul saame me näidata, kuidas on toimunud konkreetse probleemi lahenduskäik. Näitlikustava materjalina võib näiteks kasutada ka mitmeid juhtimisalaseid nö. ilukirjanduslikus vormis kirjutatud raamatukesi, kus juhtivtöötajad räägivad, kuidas nad ühel hetkel tajusid, et on tekkinud suur probleem ja hakkasid probleemile lahendust otsima (kas siis õnnestunult või mitte). Probleemsituatsiooni esitamine. Näited võivad toimida probleemi lahendamise käigus toena tehtavale tööle - näiteks võib vaadata, kuidas teised on lahendusi otsinud. Juhtumi esitamine lahendamiseks, kus juhtumi lahendamine on õpieesmärgiks. Juhtumipõhise õppe väärtus seisneb autentsetes probleemsituatsioonides, mis on võetud elust enesest. Valdkonnad, kus juhtumipõhist õpet enim rakendatakse: majandus, õigusteadused, meditsiin, õpetajakoolitus. Juhtumipõhise õppe teeb eriliseks võrreldes tavaõppega see, et õpetamist ei alustata mitte teooriast, vaid reaalsest igapäevaelust pärineva probleemiga ning hakatakse otsima probleemile lahendusi. Selliselt üles ehitatud õppeprotsess tagab eesmärgistatud teooria õppimise; teooria püsib kauem meeles ning see meenub õppijale ka pikema aja möödumisel.
Meetodeid- probleemi tüüpe kirjeldav maatriks		Jonassen esitab probleemipõhise õppe meetodeid ja probleemi tüüpi ühendava maatriksi (Jonassen 2004): Tekstülesanded Vigade otsimine Juhtumi ja süsteemi anaüüs Probleemi tekitamine X X Ankurdatud õppimine X X X Jutmipõhine õpe X X
Kasutatud allikas		Jonassen, D.H. (2004) Learning to Solve Problems. An Instructional Design Guide.ISBN: 0-7879-6437-9

Lehekülje koostanud: Reelyka Läheb