Probleemõppe juured

Näiteks - kui arsti juurde tuleb tervise kohta käivate kaebustega patsient, siis peab arst hakkama uurima, mis tekitab patsiendil hädasid. Kui patsient on teadvusel suudab ta edastada arstile olulist infot (kasvõi adekvaatse käitumisega). Kui aga kiirabiga tuuakse haiglasse tänavalt ilma ühegi dokumendita leitud teadvusetu inimene, siis peab arst millegi põhjal suutma kindlaks teha, mis on juhtunud, mida tuleb edasi teha. Arst peab lahendama probleemi. Talle on kontekstina ette antud patsient. Kasutada on tema enda teadmised ja kogemused, kolleegid, kellega vajadusel konsulteerida ning meditsiinialane kirjandus.

Tegemist on tüüpilise situatsiooniga, milleks hea arst peab olema ette valmistatud. Kuidas arste ette valmistada, et nende edaspidine praksis oleks võimalikult tugev? Milliseid oskusi peab arstitudengil arendama lisaks erialaste teadmiste? Esimeste vajalike seast võib nimetada oskust lahendada probleemi ning oskust toimida meeskonnana. Sarnane probleemidega ümberkäimise oskus on vajalik paljudel erialadel ning samuti meie igapäevaelus

Heuristikud

• Selge struktuuriga probleemid lahenduvad kindlate lahendusvõtetega (kasutades vastavaid reegleid ja protseduure).
• Määratlemata struktuuriga probleemidel etteantud lahendusviis puudub ning ülesanne ei pruugigi lahenduda. Et taoliste probleemide lahendamisel toimida otstarbekalt ja mõtestatult, kasutatakse heuristikuid - üldiseid soovitusi, käsitlusviise, suunised info kogumiseks ning töötlemiseks. Heuristikud ei anna ette lahenduskäiku vaid aitavad orienteeruda probleemi olemuses ning leida hüpoteetilisi lahendusviise.

Probleemiga on tegemist siis, kui inimesel (subjektil) on vaja saavutada mingi eesmärk, kuid ta ei tea kohe, kuidas seda teha (Mayer & Wittrock. Krull 2000)

Probleemi kui psüühilist seisundit ei teki inimesel kahel juhul:

• kui ta ei teadvusta seda asjaolude või konteksti mittetundmise tõttu
• kui lahendus tundub liiga lihtne.

John Dewey on öelnud, et tõeline õppimine käivitub vaid siis, kui inimene reageerib probleemidele informeeritud teadlikkusega (Hook. Krull 2000). Vastasel juhul me probleemi ei näe ning meil ei teki ka sisemist huvi selle lahendamise vastu.

Dewey järgi seisneb tõeline õppimine eluprobleemide lahendamises. Praktika ja kogemused on teadmiste allikaks vaid siis, kui õpilane oma arutluste ja mõtlemisega toob välja nende tähenduse (Krull 2000)

1. Probleemi esitamine - teadvusta probleem või lase endale selgeks teha selle olemasolu;
2. Probleemi defineerimine - defineeri probleem, määratledes lähteandmed ja eesmärgiks olev lõppseis, kuhu välja jõuda ning arvesta lahendamisviisile esitatavaid nõudeid;
3. Hüpoteeside pakkumine - lähtudes probleemi definitsioonist ja lahendamise tingimustest, paku välja võimalikke lähenemisviise selle lahendamiseks;
4. Hüpoteeside kontrollimine - analüüsi iga lahendusvariandiga kaasnevaid positiivseid ja negatiivseid jooni;
5. Parima hüpoteesi väljavalimine - vali välja lahendusvariant, millel on kõige rohkem positiivseid ja kõige vähem negatiivseid külgi.

1. Saa ülesandest aru! Tee kindlaks, mis on otsitavaks, mis on antud; milles seisnevad ülesande tingimused; kas tingimusi saab rahuldada; valmista joonis; jaga tingimused osadeks, kas saad neid osi üles kirjutada?
2. Koosta lahendusplaan! Leia seos andmete ja otsitava vahel. Kui vahetut seost leida ei õnnestu, siis vaatle abiülesandeid
3. Täida lahendusplaan! Lahendusplaani täitmisel kontrolli selle iga sammu. Kas vaadeldava sammu õigsus on selgesti läbinähtav? Kas selle sammu õigsust saab tõestada?
4. Uuri saadud lahendit! Tagasivaade tehtule - kas saadud tulemust ja lahenduskäiku on võimalik kontrollida? Kas tulemust on võimalik leida ka teisiti?

Katsed näitavad, et algajate ja ekspertide tegevuses on suuri lahkuminekuid. Erinevuse tingib mõtestatud tajumine ning teadmiste süsteem.

Algajad kalduvad keskenduma probleemülesannete spetsiifilistele külgedele ja püüavad seostada seda mälus säilitatava konkreetse informatsiooniga ning kasutama väga üldisi käsitlusviise. Eksperdid üritavad luua endale olukorrast selge ettekujutuse, tunnevad konkreetses probleemis ära valdkonna üldise seaduspärasuse või printsiibi ja näevad probleemi ennast erijuhumina selle seaduspärasuse raames. (Krull 2000)

Algaja kipub tihtipeale käituma kui mehhaaniline tüüpülesannete lahendaja, kes on valmis panema arvud etteantud valemisse, ise sageli mõistmata, mida ta teeb. See ongi tema üldine lähenemisviis.
Ekspert alustab harilikult lahendamist üldsituatsiooni väljaselgitamisest ja selle kohta käivate üldiste seaduspärasuste teadvustamisest. Sellele järgneb konkreetsete lahendusviiside otsing, mis sageli võib toimuda hoopis valdkonnakesksemalt, kui algajale jõukohane. Lai üldettekujutus probleemist lubab eksperdil hõlpsasti liikuda ühelt üldistusastmelt teisele. (Krull 2000)

Dewey kriitikud väidavad, et üldjuhul ei seisne lahenduste otsing arvukate hüpoteeside formuleerimises. Oma valdkonna ekspert alustab tavaliselt probleemi põhiaspektide väljaselgitamisest, seostab need seejärel oma varasemate teadmiste ja kogemustega ning püstitab seejärel mõned põhjendatud hüpoteesid lahenduskäiguks. Teisisõnu väljendatult ahendab professionaal esmajärjekorras lahenduste otsinguvälja (kasutades selleks erinevaid heuristikuid) ja rakendab seejärel oma teadmisi, mis otseselt puudutavad antud valdkonda. (Krull 2000)

• Krull, E. (2001) Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. ISBN 9985-56-590-8
• Pólya, G. (2001) Kuidas seda lahendada? ISBN 9985-68-096-0