Järgmine >>

Probleemõppe lähtekohad

Konstruktivism. Sotsiaalkonstruktivistlik õppimiskäsitus.

Mis on õppimine? ? Läbi aegade on andnud ainet filosoofilisteks aruteludeks küsimus "Mis on õppimine?".

Erinevad koolkonnad on püüdnud leida vastust fundamentaalsetele küsimustele, nagu näiteks: "Kuidas õppimine aset leiab?", "Millised on saadud teadmiste omadused?", jne.

Arvuti- ja veebipõhise õppega seoses räägitakse antud küsimustele vastates enim kognitiivsest õpiteooriast ja konstruktivistlikust pedagoogilisest filosoofiast.
Mis on kognitiivne õpiteooria? ? Kognitiivsete õppimisteooriate järgi on õppimise põhimotiiviks õppija enda sisemine huvi ja sellest tulenev aktiivsus, mille tulemusena ühendatakse uued ja mittetuntud ideed meie varasemate teadmistega.

Teadmine on sümboolne, indiviidi meeltes mentaalse konstruktsiooni tulemusel tekkinu; õppimine on protsess, mille käigus konstruktsioone täide viiakse (vastupidi biheiviorismile, kus õppimist nähti kui passiivset protsessi ning saadud teadmisi kui lõplikke ja absoluutseid).

Mis on konstruktivism? ? Konstruktivistlik õppimine põhineb õppija enese aktiivsusel reaaleluliste probleemide lahendamisel. Õppija konstrueerib oma uued teadmised ise, toetudes käsitletava teema erinevatele aspektidele ning oma enda varasematele teadmistele ja kogemustele. Saadud uued teadmised seatakse ühte süsteemi varemõpituga.

Konstruktivism vastandub väga teravalt õppimiskäsitusele, mille võtmesõnaks on retseptsioon ja millede kohaselt on õppimine info passiivne transmissioon ühelt indiviidilt teisele.

Konstruktivistliku õpikäsitluse peamised seisukohad on:

  • Õppija on iseseisev aktiivne õppeprotsessis osaleja, konstrueerides oma teadmised ise, mitte ei kopeeri ega võta neid üle autoriteetidelt - olgu selleks raamatud või õpetaja.
  • Õppimine peab toimuma reaalelulises, mõtestatud, autentses situatsioonis (erinevalt traditsioonilises õppetöös levinud dekontekstualiseeritud formaalsetest situatsioonidest)
  • Lahenduskäike ja nn. "õigeid vastuseid" võib olla mitu.
  • Õppija omab kontrolli õppeprotsessi üle, valides ise oma õppimise takti ja seades endale ise eesmärgid.
  • Õppimine on sotsiaalne tegevus; õppimine toimub koostöös kaasõppijatega.
  • Õpikeskkond peab olema mitmekesine, toetades erinevaid õppimisviise.

Konstruktivismi kekse idee järgi on inimese kõik teadmised tema enese poolt konstrueeritud - õpilane omandab uued teadmised eelnevalt omandatud teadmiste baasil, konstrueerides uue saadud info põhjal omaenda uue teadmise. Kuna õppimise kontekst on autentne, siis on kujunevad teadmised paindlikud ja elulähedased - neid saab hõlpsasti rakendada uutes situatsioonides, probleemide lahendamisel, aruteludes, edasises õppimises.

Ei ole olemas sellist asja nagu sõltumatu ja objektiivne reaalsus. Tõde ja teadmisi ei eksisteeri väljapool inimmõistust, kuna kõik, mida me teame on meie endi poolt meie oma mõtetes, meie oma keelelises ja ajaloolises perspektiivis ühiskondlikult konstrueeritud.

Lisaks tähenduse loomisele peab õppija looma ka tähenduste süsteemi - iga uus loodav mõttekonstrukt peab sobituma meie olemasoleva teadmiste mustriga. Uue õppimiseks peame omama mingit olemasolevat eelteadmist ja struktuuri, millele uus teadmine rajada.

Seega ei ole õppimine kusagil eksisteeriva absoluutse tõe omaksvõtmine, vaid personaalse tähenduse loomine, arvestades meie olemasolevaid teadmisi ja saadud mitmekülgset infot, mida me õpitava kohta erinevatest allikatest saame.

Et puudub üks ja ainuõige teadmine, mida kõik peavad omandama, siis tekib kindlasti küsimus, et kui konstruktivistliku õpikäsitluse puhul ei leidu kunagi ühte ainuõiget teadmist ja vastust, siis kuidas olla kindel, et õpilase poolt konstrueeritud teadmine on tõene, ehk teisisõnu - et õpilane on materjalidest "õieti" aru saanud?
Õppimise sotsiaalne iseloom bs00554_.wmf (3982 bytes) Omandatava uue teadmise aitab õigetesse raamidesse seada arvestamine õppimise sotsiaalse iseloomuga. Ehk see tähendab teisisõnu seda, et õppeprotsessis peaks alati leiduma koht rühmatööle ning olema tagatud aktiivse suhtlemise võimalus õpingukaaslastega. Vaid sellisel juhul saab õpilane võrrelda oma kujunenud arusaamu teistega, näha, mida arvavad sama teema kohta teised (käsitletava teema erinevad tahud, mõttekäigud, lahendused) ning vajadusel saadud info põhjal korrigeerida omaenese arusaamu.
Konstruktivistlikud mudelid
Konstruktivistlikke mudeleid võib leida nii pehmemaid kui radikaalsemaid. Ajalooliselt on konstruktivistlikul käsitlusel olnud kaks lainet:

 

piaget50.jpg (6148 bytes) Kognitiivne konstruktivism (individuaalne suund).

Suuna loojaks on Jean Piaget (1896-1980), kelle järgi inimese intellekt kujuneb adaptsioonide ja korrastuste käigus. Adaptsioon on assimilatsiooni ja kohandumise protsess, kus ühelt poolt assimileeruvad välised sündmused meie mõtetega ning teiselt poolt uus mõttestruktuur kohandub meie mõttekeskkonnaga.

Lisamaterjali kognitiivsest konstruktivismist:

vyg40.jpg (7232 bytes) Sotsio-kultuuriline konstruktivism (sotsiaalkonstruktivistlik suund).

Suuna loojaks on Lev Vygotsky (1896-1934), kelle konstruktivistlikud ideed avalduvad tema teooriates keele, mõtlemise ning nende vahendamise küsimusest ühiskonnas. Võgotski järgi on teadmiste omandamine protsess, millesse on haaratud kaasa inimesed meie ümber ning vahendajaks on kogukond ja kultuur. Sotsiaalkonstruktivism rõhutab sotsiaalset konteksti; teiste inimeste mõju indiviidi õppimisele.

Lisamaterjali sotsiaalkonstruktivismist:
Konstruktivistlik õpikeskkond
Konstruktivism seab omapoolsed nõuded nii õpetajale kui õpikeskkonnale, kus õppimine aset leiab.

Õpetaja roll on olla toetaja, juhendaja, mentor, mitte teadmiste ainuvaldaja ja esitaja. Õpetaja peab julgustama õppija kriitilise mõtlemise arengut; aitama õppijal arendada analüüsimise ja sünteesimise oskusi.

Õpetaja ei ole kõiketeadaja, vaid õpib õppeprotsessi käigus ka ise.

 

jonassen.jpg (2473 bytes) Konstruktivismi pehmema suuna esindaja D.H.Jonasseni järgi iseloomustavad konstruktivistlikku õpikeskkonda järgmised kaheksa karakteristikut (1994):
  • Õpikeskkond peab olema mitmekesine, võimaldades erinevaid esitusi.
  • Mitmekesisus võimaldab hoiduda käsitletava ülelihtsustamisest - õppimise kontekst peab olema sama kompleksne, kui seda on maailm meie ümber.
  • Konstruktivistlik õpikeskkond rõhub teadmise konstruktsioonile reproduktsiooni asemel.
  • Esitatav õppimise kontekst ja ülesanded on mõtestatud ja autentsed, mitte abstraktsed, kunstlikult loodud situatsioonid.
  • Õppimise keskkond peab olema lähedane reaalsele elule (nt. juhtumipõhine õpe), mitte olema ettemääratud kulgemisega lahendatav ülesanne.
    Õpikeskkond peab toetama sisukat refleksiooni.
  • Õpikeskkond peab toetama nii kontekstipõhist kui sisupõhist teadmise konstruktsiooni.
  • Õpikeskkond toetab koostööd ja sotsiaalset kommunikatsiooni, mitte omavahelist võistlemist.

 
Linke bd04924_.wmf (20850 bytes) Linke konstruktivistliku õpikäsituse kohta: