Vaatasin veelkord üle oma postitused ja kursusel läbitud teemad. õpilepingus olen kirjutanud, et hinnangu omandatu kohta saan anda kursuse lõpus loodud materjali põhjal.

Meie rühmatöö ristsõnade teemal sai üsna kvaliteetne ja selle koostamisel oli hea silmas pidada erinevaid kursuse käigus läbitud teemasid: autoriõigusi, kursuse kvaliteedinõudeid ja viitamist. Kindlasti on ruumi ka arenguks.

Kasulik oli katsetada testide koostamise vahendeid ning luua e-raamatut. Lõpuks selgus, et minu valitud vahend polnudki päris õige, kuid katsetan kindlasti edaspidi ka ehtsaid e-raamatu loomise vahendeid.

Kursuse ülesehitus oli sobiv, ülesandeid ja kohtumisi oli piisava sagedusega.

Veelkord APA reeglite järgi rida ajades lisasin uue konverentsiartikli ja jätsin välja artikli, mille autorit ei olnud võimalik tuvastada.

veebileht:

Luceno, V. (2012). The 5 Best Collaboration Tools for Your Small Business.  Loetud aadressil http://ducttapemarketingconsultant.com/the-5-best-collaboration-tools-for-your-small-business/

teadusajakirja artikkel:

Luceno, V., & Stockdale, M. (2009). The DAISY Standard for Digital Talking Books: Mainstreaming Accessibility. Information Standards  21, 2
doi:10.3789/isqv21n2.200904

raamat:

Perrin, R. (2010). Pocket Guide to APA Style.  Wadsworth, Cengage Learning.

konverentsi artikkel:

Seitsmes kursuse teema on kordamise moodi, nagu ikka kevadel, kui kursus lõppema hakkab. Päris uut teemat minu jaoks seekord polnudki, aga  õpitud materjali uuesti meelde tuletamine on ikka kasulik.

Alati tuleb õppematerjali loomist alustada küsimustest mida, miks ja kuidas. Mõelda sihtrühma tasemele, et kõik ei oleks päris uus ja võõras ning ühtlasi oleks õppijale jõukohane. Aga mis siin ikka niisama arutleda, loetlen järgnevalt 10 tähtsamat kriteeriumi, mida minu arvates tulekskvaliteetset digitaalset õppematerjali luues silmas pidada.

Kvaliteetse digitaalse õppematerjali 10 käsku

1. Õppematerjal peab olema hästi struktureeritud, esteetilise välimusega ja  lihtsalt navigeeritav.

2. Õppesisu esitamiseks tuleb kasutada sobivaid  tehnoloogilisi võimalusi ja vahendeid.

3.  Väljatöötatud õppematerjalid peavad vastama õppematerjalidele loomise headele tavadele,  teiste loodud materjali kasutades peab viitama autorile.

4.  Õppematerjalide edastamisviis peab vastama õppijate vajadustele, olema faktivigadeta ja korrektse keelekasutusega.

5.  Täiendav erialakirjandus olgu veebipõhiselt lisakulutusteta kättesaadav. Lisatud lingid peavad toimima erinevate veebilehitsejatega.

6. Õppematerjal tuleb varustada  põhjaliku õpijuhisega. Selgelt tuleb avaldada hindamiskriteeriumid ja teave tagasiside andmise kohta.

7.  Õpikeskkonna kasutamine ei tohi nõuda täiendava tasulise lisatarkvara soetamist, vajadusel tuleb sellest teatada enne kursuse algust.

8. Õppijale tuleb kindlustada privaatsus.

9. Enne avaldamist tuleb õppematerjali testida.

10. Koostatud õppematerjalidele tuleb lisada vajalikud metaandmed ja kuupäev, millal on materjali viimati uuendatud.

Lugemismaterjalidega tutvunud, laadisin endale arvutisse Mendeley Desktopi ja uurisin, kuidas see toimib. Esmalt proovisin lihtsalt oma arvutist üht dokumenti üles laadida, see õnnestus üpris lihtsasti.

Seejärel asusin uurima, kuidas käib otsinguga endale materjalide töölauale laadimine. Kuna mul on üks endine klassiõde, digitaalsete tehnoloogiate entusiast just täna (19.04.2012) avaldanud artikli erinevate koostööks sobivate vahendite kohta, uurisin, kas ta ka Mendeley kasutaja on. Leidsingi, et tal on kogunud artikleid The DAISY Standard for Digital Talking Books: Mainstreaming Accessibility. Sisult tundusid artiklid  huvitavad, et kui kunagi aega leian, siis võiks lähemalt uurida, ilmselt on need mingid konverentsi materjalid.

Olin meeldivalt üllatunud, et Mendeleyst üle kantud viited läksid kenasti tähestikujärjekorda

Minu Mendeley kasutajaprofiil.

Kopeeritud viited:

Apa. (2002). Publication Manual of the American Psychological Association, Sixth Edition. Nursing Research (Vol. 51, pp. 332-335). American Psychological Association (APA). doi:10.1097/00006199-200209000-00010

Luceno, V. (2012). The 5 Best Collaboration Tools for Your Small Business. http://ducttapemarketingconsultant.com. Retrieved from http://ducttapemarketingconsultant.com/the-5-best-collaboration-tools-for-your-small-business/

Luceno, V., & Stockdale, M. (2009). The DAISY Standard for Digital Talking Books: Mainstreaming Accessibility. Information Standards Quarterly. doi:10.3789/isqv21n2.200904

Perrin, R. (2010). Pocket Guide to APA Style. Online, 2010(2008), 1-7. Wadsworth, Cengage Learning. Retrieved from http://sylvan.live.ecollege.com/ec/dcs/dcs.learn?CourseID=5655949&47=9984014&dt=9/5/2011+10:38:44+PM

(Perrin, 2010) (Luceno, 2012)(Apa, 2002)(Luceno & Stockdale, 2009)(Luceno, 2012)

APA6 järgi tuleb natuke andmeid muuta, lisada raamatu puhul ka  väljaandmise koht ja kirjastaja nimi. Valisin raamatuks soovitatud raamatu, millel ei olnud eraldi autori nime toodud, ei alga andmed autori nimega. Viiteid lähemalt uurides järeldasin, et veebist leitud raamat ei olegi ilmselt raamat, kuna metaandmetega kaasnes ka doi number, mis viitab hoopis ajakirjale.

Tahan kindlasti Mendeley kasutamist jätkata ja erinevaid võimalusi rohkem uurida. Tundub, et on tegu igati kasuliku keskkonnaga.

• Tutvuda lugemismaterjaliga.
• Analüüsida ühte enda tehtud õppematerjali või mõnest Eesti repositooriumist leitud õppematerjali autoriõiguste järgmise seisukohast. Leida avatud sisulitsentsiga alternatiivid ilma loata kasutatud fotodele ja tekstidele.
• Ajaveebipostitusse lisada oma mõtted autoriõiguste ja avatuse teemadel.

1. Lugemismaterjal oli seekord väga mahukas, kuid õnneks teema selline, millega on varasemalt kokkupuuteid ette tulnud. Esmalt meenub, et õppides Digitaalse meedia sisutootmises fototöötlust lõin endale flickr’i konto ja siis meile ka ülevaade Creative Commons reeglitest anti. Ühtlasi lugesin ajakirjas Vikerkaar  nr 10-11/2011 Kaido Kikkase artiklit Vaba kultuur, kus seda teemat on samuti põhjalikult käsitletud.

2. Ise ma ei ole õppematerjale avaldanud ja ka blogipostitustes olen enamasti kasutanud vaid enda tehtud foto vm materjali. Ühe õppetüki sisupaketi loomisel tõin koostatavas osas näiteid erinevatest reklaammaterjali formaatidest. Näidiste esitamiseks kasutasin erinevatel disainifirmade kodulehtedel avaldatud fotosid plakatitest. Nendel puudusid viited ja mul jäigi kahtlus, kas ma tohin neid oma töös kasutada, kuid otsustasin, et kuna need plakatid on avalikult kasutatud näiteks tänavapildis ja veebis, siis otsustasin neid siiski kasutada. See õppematerjal oli  õppimise eesmärgil loodud ning ei ole avaldatud.

Analüüsimiseks valisin Aime Peeveri Maailma arhitektuur 20. sajandil. Kordamine. Materjal on leitav LeMill repositooriumis ja mõeldud 12. klassi õpilaste Kunstiajaloo teadmiste kontrollimiseks ja kordamiseks.

Õppematerjal on mitmekesine, kasutatud on lünkteksti, ohtrasti illustreerivat fotomaterjali ning mõned Youtube’st pärinevad videod. Viidatud on, et vastuste leidmiseks saab abi õpikust ning info otsimiseks võib kasutada ka internetti.

Osadel fotodel on viitamine väga korralik, kuid osade fotode puhul viide puudub. Kuna eesmärgiks on, et õpilased peaksid pildilt tundma ära hoone, on mõistetav, et igal pildil ei ole märgitud hoone asukohta või nime, kuid foto päritolu peaks olema siiski viidatud.

Üks videotest on aga kasutaja poolt eemaldatud ja see muudab õppematerjali mittetäielikuks. Tegemist on eelmise aasta märtsis koostatud materjaliga.Videote kasutamine on küll lubatud tegevus, kuid õppematerjali koostaja ei saa olla kindel, et video üles laadinud kasutaja selle Youtube’i keskkonnast eemaldab. Kasutatud videod ei ole eriti kvaliteetsed, kuid on informatiivsed ja täidavad eesmärki.

3. Tuleb tunnistada, et autoriõiguste küsimused on olulised ja isegi siis, kui neid on piisavalt käsitletud, juhtub, et oma tööde koostamisel tuleb ikka ette vigu. Mõnikord on see tingitud kiirustamisest, mõnel juhul aga ei olegi võtta kuskilt seda algallikat, millele oleks korrektne viidata, kui see sobiv objekt on juba leitud näiteks mõnes teises töös, kus vastav viide puudub.

Loodud õppematerjale on igati mõistlik jagada, sest eesmärk on ju õpetamise läbi teadmiste taseme tõstmine. Samas on autoril õigus ka oma töö eest tasu saada, või siis vähemalt tuntust koguda, seega autoriõigusi tuleb kaitsta. Ühtlasi kohustab autoriõiguste kaitse ka taset kõrgel hoidma, sest autor vastutab loomingu sisu kui ka vormi kvaliteedi eest, vaevalt keegi tahaks oma nime all esitada vigast tööd. Igasugune plagiaat on autoriõiguste jäme rikkumine.

E-raamatu teemaga tutvumiseks jäi mul aega napiks, kuid õnneks oli lubatud töö esitamisega hilinemist. Otsustasin siis oma raamatu luua väikse albumina, et õigustada oma e-raamatu koostamise hilinemist. Käisin ju materjali kogumas.

Õigupoolest mõtlesin kõigepealt oma Connexionis loodud õppematerjali täiendada, kuid siis sain aru, et lugerit omamata ma oma töö tulemust ei näe. Vaatasin siis kaaslaste postitusi ja uurisin, millega teised oma e-raamatuid loonud on. Tegelikult leidsin viite Simplebooklets’i vahendile Pireti postitusest ja eelkõige julgustas selle nimi selle vahendi kasuks otsustama. Ei pidanudki pettuma, tõepoolest oli lihtne koostada ja samas mulle tulemus meeldib. Muidugi on võimalik siin ka rohkem teksti lisada, kuid mulle tundus, et just fotoalbumi jaoks on see sobilik lahendus.

Kui oma albumi valmis sain, siis selgus, et selle avaldamiseks on väga palju erinevaid valikuid. Sellegipoolest ei õnnestunud embed koodi abil näidet blogisse vistutada. Tulemuseks oli pisike kastike suurema raami sees.

Kumba pidada olulisemaks, kas uute tehnoloogiatega kaasnevaid lisavõimalusi või veebipõhiste materjalidega kaasnevat avatust?  Üks mõjutab teist. Kui ei oleks uusi tehnoloogiaid, oleks ka materjalide veebis kättesaadavus ja avatus tunduvalt piiratum.

Kas koolid peaks oma piiratud rahalisi vahendeid investeerima interaktiivsetesse tahvlitesse ja tahvelarvutitesse? Arvan, et peaksid. Kuna pered ei suuda tagada vahendite olemasolu, tuleks siiski õpilaste arendamise huvides tehniliste võimalustega tutvumist toetada. Piisab ka mõnest tahvlist kooli kohta, selleks, et nii õpetajatel kui ka õpilastel oleks võimalik tehnoloogiaga tutvuda.

Millisena kujutan ette digitaalseid õppematerjale aastal 2020? Kindlasti multifunktsionaalsetena, tahvelarvuti pildistab ja edastab faile jne. Aga võib-olla peab hoopis hakkama õpetama, kuidas tavaellu tagasi pöörduda, et kuidas toime tulla näiteks elektrikatkestuse korral.

Testide koostamise teema ei ole mulle päris uus ega tundmatu. Arvutipõhiste testide koostamise seniseid kogemusi oman kahes õpikeskkonnas, Edutizeris ja Moodle’is. Kindlasti on harjumuspärase keskkonna vahetus esialgu võõras ja tundub keeruline, kuid kogemuste käigus muutub ka uus süsteem käepäraseks. Praktikas olen kõige rohkem kasutanud küsimuste tüüpidest valikvastuseid ja jah/ei vastuseid. Kaasuste lahendamisega ülesandeid kasutades tuleb arvestada ka kontrollimiseks kuluvat ressurssi.

Edutizeris oli punktiarvestus teistsugune, õigete ja valede vastuste protsendi arvestas süsteem. Moodle’is tuli aga õigete vastuste arvu järgi ise iga küsimuse juures protsente jagada ja see tundus algul keeruline ja tüütu. Lisaks oleme testides valede vastuste puhul rakendanud trahve, kuna vastasel korral on võimalik kõiki vastuseid õigeks märkides saavutada ikkagi positiivne tulemus. Et pisut raskusastet tõsta, ei ole ka näidanud, kas õigeid vastuseid võib olla üks või mitu, ehkki seda Moodle võimaldab.

Seekord siis katsetasin minu jaoks uusi vahendeid. Esimeseks valisin TATSi. Kasutajaks registreerimine, küsimuste koostamine ja testi loomine olid kõik lihtsad ja loogilised. Meeldis, et hästi palju oli erinevaid küsimuste tüüpe ning nende kujundlikud ikoonid toetavad küsimuse loomisel parima valiku tegemist. Proovisin nimelt erinevaid küsimuste variante ja arvan, et ka õpilasel peaks olema huvitav, kui ühe testi lõikes on erinevad küsimuse tüübid. Seda eriti lühikeste testide puhul. Kui test koosneb 30-40 küsimusest, siis oleks vastajal lihtsam, kui küsimused on sarnase ülesehitusega või siis vähemalt esitatud grupeeritult.

Proovitesti vastamisel tekkis mul tõrge. Selgus, et lünktesti variant ei toimi korrektselt. Minul tuli lünktestiga küsimus esimesena välja ja sealt edasi enam ei saanudki. Anneli testis oli 5 küsimust, esimesed 2 sain vastata ja kolmas oli lünkadega ülesanne, sealt ei saanud edasi ei õige ega ka vale vastuse korral. Kuna katsetasime paralleelselt, siis arvasime, et seal peaks olema süsteemis midagi viga.

Teiseks vahendiks valisin ZohoChallenge. Ka see keskkond osutus lihtsaks ja loogiliseks. Küsimuste tüüpe oli küll vaid neli, kuid sagedamini kasutatavad variandid olid nende hulgas olemas. Puudusena mainiksin, et juhiste lisamiseks oli nõutav Pro konto, seega vaba kasutuse puhul esineb mõningaid piiranguid.

Vormilt oli minu jaoks uudne, et testi saab saata otse meilile, lihtsalt polnud enne sellise võimalusega ise varem kokku puutunud. Samas on see tõeliselt mugav, et ka testi vastused jooksevad tabelisse kokku, mis hõlbustab kindlasti ka suurtele rühmadele arvutipõhise testi läbiviimist.

Minu eesti keele käänete teemal koostatud  testid asuvad siin: TATS ja Zoho test

Viide ülesandele

Huvitav oli lugeda digitaalse õppe aegade algusest. Äratundmisrõõm algas JUKU arvuti juurest, selle arvuti väike võidukäik oli meeldejääv, sest neid arvuteid oli toodud ka kooli, kus õpetajana tööle asusin. JUKU oli muidugi vaid arvutiõpetuse klassis ja õpilased olid järjekorras, et saaks arvutiga natukegi midagi kirjutada või arvutimänge mängida. Päris sellist arvutit ma ise katsunud ei olegi, aga 286 ja 386 on küll arvutiga seoses meelde jäänud numbrid. Päris hea on mõelda 15 aasta jooksul toimunud arvutimaailma arengutele. Kuid sama kaua olen juba koolist eemal ja seega üldhariduskoolis ei olegi mul endal digitaalsete õppematerjalidega kogemusi.

Täiskasvanuõppes aga olen nüüd juba poolteist aastat kokku puutunud SCORM pakettide Moodlesse integreerimisega ning sügissemestril sain esimest korda eXe-learningu abil ka ise SCORMi loomise kogemuse.

Repositooriumitest sein teada umbes poole aasta eest. Otseselt ma ise koolitusi läbi ei vii, abistan e-kursuste loomisel koolitajaid. Seetõttu olen nii LeMilli kui Koolielu kursusi uurinud vaid ülesannete täitmise eesmärgil. E-õppe arenduskeskuse ja Tartu Ülikooli repositooriumitega olen kokku puutunud seoses osalemistega nende e-kursustel.

Selle kursuse lugemismaterjal laiendas silmaringi, vaatasin lisatud linkide taga peituvaid materjale, kuid enamus on suunatud üldhariduskoolidele, mis hetkel ei ole otseselt minu huviorbiidis.

Artiklitest valisin lugemiseks viimase:

Wiley, D. (2000). Connecting learning objects to instructional design theory: A definition, a metaphor, and a taxonomy. In D. Wiley (Ed.), The Instructional Use of Learning Objects: Online Version. Loetud aadressil http://reusability.org/read/chapters/wiley.doc

Mõtlema pani, et kui teadurid ei jõua õpiobjekti defineerimisel üksmeelele, siis on mõistetav, et esineb palju erinevaid seisukohti ja valesid arvamusi ei olegi. Metaandmete kasutamine õpiobjektide leidmiseks on vajalik ja autoriõiguste kaitsmine tagab ka teatud mõttes kvaliteedi. Oma nime all materjalide avaldamine kohustab vastutama sisu eest.

Samas arvan, et õppematerjalide looja väärib oma töö eest tasu. Kui aga töö tehtud ja õppematerjal olemas, siis on tervitatav, et see leiab ka kasutust. Seda enam, et teatud osa õppematerjalidest kipub  sisu poolest vananema ja peab jälgima, et see oleks vajadusel uuendatud.