Kodutöö: Õpiobjekt

Meie rühma (Maris, Taimi ja mina) õppedisaini projekti teema on “Uurimistööde haldamine kooli tasemel”

Sihtrühm: Õpetajad, kes haldavad uurimistööde koostamist koolis.
Õpiväljund: Õpetaja haldab uurimistööde koostamist.

Rühma õppedisaini projekti kirjeldus asub GoogleDrive dokumendina.

Minu ülesanne oli III osa õpiobjekti koostamine: uurimistöö kaitsmine ja hindamine.

Õpiobjekt asub LeMill keskkonnas: http://lemill.net/lemill-server/content/webpages/uurimistoo-kaitsmine-ja-hindamine-1

Materjal annab vastuse küsimusele, kuidas kujuneb uurimistöö hinne.

Kursuse läbinud õpetaja kontrollib enne õpilase kaitsmisele lubamist, kas õpilasel on olemas:

  • juhendaja hinnang
  • retsensendi hinnang
  • vastused retsensendi küsimustele
  • kokkuvõttev esitlus uurimistööst
  • kaitsekõne

Kaitsekõne koostamisel on abiks LAMS keskkonnas koostatud juhendmaterjal aadressil http://lessonlams.com/sbybnu , Lesson Code: fvk9

Õpiväljund:
oskab nimetada, millistest komponentidest kujuneb uurimistöö hinne
oskab koostada kaitsekõne.

1.12.2012 kontakttund – Õpiobjekt

Viimases kontakttunnis tutvusime voodiagrammi loomise vahendiga LAMS http://lessonlams.com/ ja koostasime oma õppetüki strateegia voodiagrammi kujul. Meeldetuletuseks: voodiagramm väljendab protsessi! Voodiagrammi osadeks on Merrilli järgi: loetle nimetused (Tell), juhtumi kirjeldus (esitlus, Show), küsi (meenuta) informatsiooni (Ask), lahenda ülesanne või rakenda juhtumil (Do).

Luua vastavalt kavandile oma õppetüki prototüüp kas õpiobjektide komplektina või sisupaketina. Rühmatöös koondada eraldiseisvad õppetükid ühtekokku. Kursust ei pea lõplikult valmis tegema, piisab kursuse disainist! (Meenutus: Õppedisain vs õpidisain)

Lisaks koostada oma kursuse evalvatsiooniplaan, kuidas hinnata õpitulemusi. Hinnata erinevaid tasemeid: õppija reaktsioon (kuidas meeldis), õppija areng, tema teadmiste kasv ja õpitu rakendamist. Kuidas andmeid koguda: küsitlus, test, intervjuu.

Õpitulemuste hindamine portfoolios: kolm küsimust: What? (Mida?); So what? (Mis siis sellest?); Now what? (Ja mis edasi?)

 

 

 

Submission for Õppedisaini mudelite võrdlus

Ülesande lahendamisel tegin esmalt enda jaoks selgeks järgmised mõisted:

Õppedisain (i.k. instructional design) on õppeprotsessi ja õpikeskkonna süsteemne kavandamine, mille eesmärgiks on muuta õppimine tulemuslikumaks, tõhusamaks ja huvitavamaks.  Õppedisain on haridustehnoloogia peamine alamvaldkond. Õpidisain – eesliide „õpi“ viitab üldjuhul üksnes õppimisele.
Õpisüsteemide disain (instructional systems design) on haridustehnoloogia haru, mis keskendub üldjuhul mesotasandil (kool, kodukant, töökoht) õpetamisega ja õppimisega seotud terviklike süsteemide arendamisele.  Minu jaoks oli huvitav teada saada, et haridustehnoloogi võib nimetada ka õpidisaineriks (Laanpere 2012).
Õppedisaini mudel kirjeldab õpisüsteemi disainis toimuvaid protsesse.
Järgnevalt vaatlen Merrilli õppedisaini mudelit Pebble-in-the-Pond (Kivike-tiigis) ja Reigeluth jt ISD (Instructional Systems Design) tsüklit.

M. David Merrilli mudelis on kesksel kohal ülesanne ehk probleem. Seda sümboliseerib kivike, mis visatakse tiiki – moodustub sisemine ring.  Sellest kivist saavad alguse ringikujulised lained. Teine lainering näitab, millised lihtsamad alamülesanded tuleb probleemist lähtuvalt lahendada. Kolmas lainering sümboliseerib analüüsi, teadmisi, kogemusi, mis aitavad lihtsamaid ülesandeid lahendada. Neljas ring – strateegia – ehk millised meetodid tuleb valida eesmärgi täitmiseks. Eelnevast lähtudes disainitakse õppekeskkond ning  valmib õppematerjal. Meetod põhineb ennastjuhtival õppimisel, õppija on kesksel kohal ja õppematerjalid valmivad õppeprotsessi jooksul.

Reigeluthi (Leshin, Pollock, Reigeluth 1994) mudel
Mudel koosneb neljast faasist: vajaduste analüüs, õppesisu valik ja järjestamine, ülesannete ja õppematerjalide loomine, õpisüsteemi hindamine (evalvatsioon).

Reigeluthi mudelis on kesksel kohal optimaalsete õpetamisstrateegiate ja -taktikate valik. Õpimeedia valiku küsimuse juurde pöördutakse Reigeluthi mudeli puhul korduvalt õpidisaini erinevates faasides.
Reigeluthi mudeli puhul on õppesisu struktureerimise aluseks süvenemisteooria (Elaboration Theory): tegevusi analüüsides järjestatakse need lihtsamast juhtumist keerulisemani. Õppijale esitatakse kõigepealt lihtsaim juhtum ning selle sooritamiseks vajalikud teadmised. Seejärel lisatakse tingimusi, mis muudavad ülesande keerukamaks jne. Seega struktureeritakse Reigeluthi mudelis õppesisu eelkõige tegevustest lähtudes, õpetatavad teadmised valitakse välja eelkõige lähtuvalt sellest, kuidas need olulisi tegevusi toetavad.

Võrdlus. Leidsin, et Merrilli ja Reigeluthi mudelid on väga sarnased:
Mudelid on õppijakesksed, õppematerjali koostamine toimub õppeprotsessi käigus,
tegevused toimuvad lihtsamast juhtumist keerulisemani,
õpimeedia (trükis, audio, slaidid, video, hüpermeedia vm) valitakse ülesandest lähtuvalt,
õppesisu lähtub tegevustest, õpetatavad teadmised valitakse välja eelkõige lähtuvalt sellest, kuidas need tegevusi toetavad.

Rakendatavus.
Vaadatud mudelid sobivad eelkõige väga kõrge motivatsiooniga õppijatele: gümnaasiumis, ülikoolis, täiskasvanuõppes, aga ka põhikoolis mõnes aines probleemõppe rakendamisel. Lõplikku e-kursust on väga keeruline nende mudelite korral teha, kuna õppimine on õppijakeskne ja õpetamisstrateegiad võivad muutuda kursuse käigus.

Kasutatud materjalid, loetud 30.09.2012.

Laanpere, Mart. (2012) Loeng: sissejuhatus kursusesse ja õppedisaini valdkonda, http://www.slideshare.net/martlaa/ppedisaini-alused-sissejuhatus-14203667

Laanpere, Mart. (2012) Õpidisaini alused, http://www.tlu.ee/~martl/mmisd/tykk2.html

Merrill, M. David. (2002) A Pebble-in-the-Pond Model For Instructional Design, http://www.ispi.org/pdf/Merrill.pdf

Cognitive Design Solutions. http://www.cognitivedesignsolutions.com/Instruction/ADDIE.html