Õpivõrgustikud

6. kodutöö http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/11/12/kuues-teema-opivorgustikud/

Mida tähendab sinu jaoks mõiste “(õpi)võrgustik”? 

Ülesanne tundus esialgu lihtne, intuitiivselt oli mõiste selge ja arusaadav. Oleme juba mitu kuud õpivõrgustikus. Asudes mõistet lahti kirjutama, jäin esialgu hätta. Kõigepealt püüdsin defineerida ja panin kirja järgmist: Õpivõrgustik on õppijate organiseeritud kogukond, mille eesmärk on toetada elukestvat õpet. Kogukonnas õppijad osalevad aktiivselt teadmuste loomisel ja jagamisel, õppimise planeerimisel, ressursside ja kogemuste jagamisel. Olulised märksõnad (tunnused): Eesmärgipärasus, koostöö, aktiivsus, üksteise toetamine, sotsiaalmeedia,  info jagamine, dünaamilisus, õppija areng, kogukonna tunne.

Millised on sinu isiklikud kogemused (õpi)võrgustikega? 

Esimese toimiva õpivõrgustikuna pean nimetama tiigrikogukonda, millest eelnevalt kirjutas juba Taimi. Ligi kümme aastat kestnud võrgustik on pidevalt hoidnud kursis IT arenguga. Tänu sellele olen siiani Tiigrihüppe koolitaja. 2010.aastal avastasin enda jaoks „Võrgustik võrgutab“ seminarisarja, kus tutvustatakse kasulikke ja huvitavaid vahendeid õppetöös. Nendel seminaridel olin ise rohkem passiivses rollis, kuid saadud teadmisi kasutasin aktiivselt oma töös. Hästi toimis ka Koolielu digipiltide e-kursus, milles õppijana osalesin. Kursus käivitus õpivõrgustikuna kohe alguses, üldine õhkkond oli väga toetav. Kõigi tööd olid nähtavad ja sõnavõtud asjalikud, teiste töid said kõik kommenteerida. Kursusel toimus ka üks videokonverents.

Käesoleva magistriõpingu jooksul on tekkinud kursuse õpivõrgustik. Algul väiksemas koosseisus, kuid pidevalt kasvades ja arenedes. Üksteiselt on alati midagi õppida, ja ainult positiivset!

“Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud” kursus kui üks potentsiaalne arenev õpivõrgustik? 

Kursuse algul tekitas segadust tundmatu keskkond EduFeedr. Just tehniliste probleemide lahendamise käigus laienes meie õpivõrgustik. Skype teel toimus üksteise juhendamine, materjale jagasime GoogleDocsi kaudu. Teisiti polegi mõeldav koostöö, kus osalejad paiknevad erinevates kohtades.

Hea vahend õpivõrgustikus eesmärkide püstitamisel ja materjalide jagamisel on Charting.  Teised Charting kasutajad saavad omakorda püstitatud õpieesmärkidega liituda ja seeläbi leitud allikaid jälgida.

Alec Couros (2010) kirjeldab artiklis „Personaalse õpivõrgustiku areng avatud ja sotsiaalses õppimises“ kogemusi avatud kursuse läbiviimisel,  ja loetleb mitmeid tegevusi kursusel, nii sünkroonseid kui asünkroonseid. Kaugkoolituses on oluline õppijate personaalsete õpikeskkondade ühendamine õppejõu juhtimisel arenevaks õpivõrgustikuks. Ühe õppija arvamus kursuse lõppedes oli: „Parim osa sellest kursusest on see, et kursus pole lõppenud. Loodud ühendused (õpivõrgustikud) kestavad edasi“.

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. In G. Veletsianos (Ed.). Emerging Technologies in Distance Education. Athabasca University Press [PDF]

Viies teema: personaalsed õpikeskkonnad

5. ülesanne http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/10/29/viies-teema-personaalsed-opikeskkonnad/

Personaalsed õpikeskkonnad on õppija poolt hallatavad ja kontrollitavad süsteemid, mis toetavad õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega. Peale tehniliste vahendite hõlmavad personaalsed õppekeskkonnad ka kõiki instrumente, materjale ja inimressursse, millest õppija on teadlik ja millele tal on ligipääs antud ajamomendil. Seega loob õppija ise endale meelepärase õpikeskkonna vahenditest, mis tema nägemust mööda on vajalikud. Personaalse keskkonna loomise, haldamise ja säilitamise vastutus on õppija kanda. Kuna õppija ise saab valida, milliseid töövahendeid ta oma keskkonda lisab, võimaldab see siduda koolis ja väljaspool kooli tehtavaid tegevusi. Erinevate vahenditega personaalne õpikeskkond võimaldab kasutajal alles hoida oma töö sisu ja vajadusel seda valikuliselt jagada. (Väljataga, Pata, Priidik, 2009)

Mõiste „Personaalne õpikeskkond“ on suhteliselt uus, selle esimene teadaolev kasutamine Vikipedia andmetel on 4. novembril 2004 JISC/CETIS konverentsil.

Schaffert ja Hilzensauer (2008) on välja toonud seitse aspekti, mis kaasnevad personaalse õpikeskkonnaga või mõjutavad seda:

  • õppija roll on aktiivne, ta on ennastjuhtiv sisulooja;
  • õpikeskkonna personaliseerimine kogukonna liikmete abiga;
  • õppesisu on justkui lõputu turg („bazaar“);
  • suur roll on sotsiaalsel kaasatusel;
  • õppija andmete kaitse ja autoriõigused;
  • personaalse õppimise mõtestamine haridusasutuste ja organisatsioonide kontekstis;
  • tehnoloogiline aspekt sotsiaalse meedia vahendite ja infovoogude haldamisel.

Personaalne õpikeskkond ei ole järjekordne mõiste tehnoloogia valdkonnast ega tarkvaralahendus, vaid pigem sotsiaalse ja haridusliku tähendusega õppimist toetav keskkond. Teisalt, kui ei osata kasutada tehnilisi võtteid, siis on raske kujundada endale vajalikku ja kasutoovat keskkonda.

Magistriõpingute jooksul olen kasutusele võtnud vahendeid, mis abistavad mind õppetöös. Näiteks vookogujad RSS/ Atom, erinevad vidinad, märksõnade (tagide) kasutamine, ühisjärjehoidjad, linkimised, ajaplaneerija Doodle, ühiskalender Motigo. Hindamatu roll on kursusekaaslastel, kellelt on alati midagi kasulikku õppida.

Personaalse õpikeskkonna teema on huvitav, kuid paraku veel vähe kasutusel koolis nii õppijate kui õpetajate poolt. See on üks valdkond, mida tuleks tutvustada õpilastele, kuid selleks peab enne õpetajaid koolitama. Arvan, et gümnaasiumiõpilased võiksid alustada juba oma personaalse õpikeskkonna kujundamisega, et edasistes õpingutes sellega jätkata, luues lõpuks oma digitaalse eportfoolio.

Allpool toodud joonisel püüdsin kujutada minu õpingute ajal toimivat õpikeskkonda. Kindlasti on ka käesolev ajaveeb üks osa minu personaalsest õpikeskkonnast.

Kasutatud materjalid:

http://en.wikipedia.org/wiki/History_of_personal_learning_environments

Pata, K. & Laanpere, M. (2009). Haridustehnoloogia käsiraamat.  Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. Väljataga,T., Pata,K., Priidik,E., Ptk 1.7

Schaffert, S., Hilzensauer, W. (2008). On the way towards personal learning environments: seven crucial aspects. Elearning papers.

4. ülesanne Tehnoloogiad ja standardiseerimine

4. Ülesanne http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/10/19/neljas-teema-tehnoloogiad-ja-standardiseerimine/

Tegemist on minu jaoks põneva ja väga vajaliku teemaga: vookogud, ühisjärjehoidjad, allikate jagamine, veebimärkmed, veebikonverentsid, vidinad (widgetid) ja muud kasulikud vahendid. Osa neist olid mulle juba varem tuttavad: Skype, widgeti lisamine, vistutamine. Proovisin katsetada minu jaoks uusi vahendeid.

Alustasin RSS vookogu lugejast Google Readerist. Kuna google konto on mul juba olemas, siis sain kohe alustada aadresside lisamisega, vajutades punast nuppu “Subscribe”. Kiirelt tulid kõik postitused nähtavale. Hea, et saab kasutada märksõnu ja huvitavad  sissekanded tärniga märkida. Hiljem on võimalik nende järgi sorteerida. Aadresside grupeerimiseks saab luua kaustu. Kui sissekanne avada, siis muutub see kohe loetuks. Saab ka kõik sissekanded korraga märkida loetuks. Sissekannete lugemiseks on kaks erinevat vaadet: List view ja Expanded view. Märkasin, et mul ei õnnestunud dippleri aadressi http://htk.tlu.ee/dippler/course/ sisestada, sain teate “Your search did not match any feeds”. Hea, et saab uudisportaalidest uudiseid kuvada. Valisin nii postimehe kui delfi portaali. Google Readeri abiga saab näiteks kursusel osalevate õppijate postitusi jälgida. Huvitav on, et jälgitavale ei tule sellekohast teadet.

Järgmisena uurisin Google personaalset avalehte iGoogle. See on otseselt ühendatud kasutaja google kontoga: saab lugeda gmaili kirju ja näha google docsi faile. Võimalik on valida meelepärast taustakujundust. Erinevaid plokke saab tõsta ümber oma maitse järgi. Juurde lisatavaid vidinaid kutsutakse siin “gadgetsideks“. Lisasin oma iGoogle lehele ka Delfi uudised, Google Translate ja Google Map Search’i.

Kindlasti tahan kasutusele võtta Netvibes keskkonna, kuna see tundub loogiline ja võimaldab teemade järgi grupeerida aadresse. Hea on ka see, et kuvatakse pisipilt keskkonnast, mis lihtsustab otsimist.

Ma tegin kooli aineõpetajate abiga õppimismängude aadresside kogumiku Getwappsi keskkonnas. Selle lehe aadress on meie kooli kodulehel ja nii saavad kõik õpilased ja lapsevanemad seda lihtsalt kasutada. Õppemängude lingid on grupeeritud teemade kaupa: Nuputamist, Kas oled kooliks valmis?, Eesti keel, Matemaatika, Muusika jt. Linkide kogu täieneb pidevalt. Õpilastele meeldib, et sealt saab ka pildi järgi kiiresti mängu üles leida. Probleem on lehekülgede nimedes eesti keele täpitähtede kasutamisega.

Minu jaoks oli uus mõiste folksonoomia. Folksonoomia on meetod sisu märgendamiseks ja kategoriseerimiseks koostöös loodud ja hallatud märksõnade abil. (Põldoja ja Toikkanen, 2011). Märksõnade kasutamine on hea moodus näiteks piltide avaldamiseks Flickri keskkonnas. Märksõna järgi on kerge vajalikku teemat leida. Märksõnapilved (tag cloud) on kokku pandud märksõnade põhjal ja näitavad enim kasutatud märksõnu.

Lõpuks veel paar sõna Skype’st. Ei kujutagi enam elu ette ilma selleta! Kõige kiirem võimalus ühenduse võtmiseks vajalike inimestega. Mugav suhtluskanal oma lastega (eriti välismaal viibivatega), tuttavatega ja kaasõppuritega. Tänu gruppidele saab korraga vestelda paljude inimestega. Tean ka firmasid, kus konsultatsioone antakse skype’ teel, jagades oma ekraanipilti kliendiga. Leian, et seda saaks kasutada ka õppetöös, kui õpetaja viibib koolist kaugel ja vaja tundi anda. Või eratunni andmisel üks-ühele. Võimalusi on palju.

Kuna kodutöö teema oli minu jaoks väga põnev, siis ilmselt viiest tunnist jäi seekord väheks. Kindlasti jätkan selle teemaga veel edasi.

Kasutatud viited:

Põldoja. H. (2012). Õpikeskkondadega seotud tehnoloogiad ja standardiseerimine

Põldoja, H., & Toikkanen, T. (2011). Folksonoomia ja ühisjärjehoidjad. Loetud aadressil http://lemill.net/content/webpages/folksonoomia-ja-uhisjarjehoidjad

 

 

Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana

3. ülesanne http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/10/01/sotsiaalne-meedia-opikeskkonna-osana/

Teemat uurides laienes minu teadmine sotsiaalse meedia liikidest. Lisaks vestluskeskkondadele (msn, skype), foorumitele, blogidele, wikidele, ühiskirjutamise vahenditele (google docs, zoho) ja sotsiaalse võrgustiku keskkondadele (orkut, facebook) on sotsiaalse meedia vahenditeks jagatud järjehoidjad (delicious), digimeediumi materjalide keskkonnad (flickr, youtube, vimeo) ning vookogud (netvibes, pageflakes, rss) (Väljataga, T. jt, 2009, 181)

Õpikeskkonna defineerimisel arvasin, et õpikeskkond on koht, kus inimene õpib. Õpikeskkonna ülesanne on motiveerida õppijat, pakkuda õpitegevuseks ja loovaks eneseväljenduseks vajalikke võimalusi. Arvan, et sotsiaalse meedia vahendite kaasamine õppetöös aitaks palju kaasa laste õpiedukusele. Eesti statistikaameti andmetel kasutab 2010. aasta seisuga 98% Eesti noortest arvutit ja internetti, ja pooled neist 2-4 tundi ööpäevas. (Palts, K. jt) Huvitav on asjaolu, et poisid otsivad internetist  infot seoses oma huvialadega ligi kaks korda rohkem kui koolitööde jaoks. Võib olla see vahe väheneks, kui sotsiaalmeediat kasutataks rohkem õpikeskkonnana.

Paljud ettevõtted on avastanud sotsiaalse meedia võimalused, tehes reklaamikampaaniaid, luues fännilehekülgi. Sotsiaalmeedia põhineb inimeste soovil suhelda ja ennast väljendada, võimaldades ühendada neid uute inimeste ja teemadega, mis neid huvitavad. Sul on võimalus astuda diskussioonidesse, avaldada oma arvamust, saada tagasisidet ja seda kõike nii su sõprade kui ka ülejäänud maailmaga. (Rebane, H.) Miks mitte seda kõike kasutada õppetöös?

Noored viibivad suure osa oma vabast ajast sotsiaalvõrgustikes. See on nende sotsiaalne õpituba, kus konstrueerub (või konstrueeritakse) nende sotsiaalne õppekava. (Hiob, T.) Et õpilase peas tekkiv teadmine oleks kooskõlas teda ümbritseva maailmaga, tuleb seda konstrueerida üheskoos, suheldes teiste õpilastega. (Väljataga, T. jt, 2009, 182)

Sotsiaalse meedia kasutamisel õpikeskkonna osana võib esineda ka teatud tõrkeid: tehnoloogiast tingitud takistused, ebapiisavad arvutialased oskused, usalduse probleemid: võimalik postitada kellegi teise nime all; internetis leiduva info rohkus, on raskusi eristada olulist mitteolulisest. Ülesannete hindamine on keeruline, hindamiskriteeriumid vaja täpselt paika panna. Kõikidel õppijatel ei ole hea kirjalik väljendusoskus, ajaveebide pidamine nõuab järjepidevat sihikindlust.

Teisalt sotsiaalne meedia õpikeskkonnana distsiplineerib õppijat, avalik postitus nõuab kontrolli sõnastuse üle, hea viitamise võimalus olemasolevatele materjalidele, erinevate meedialiikide kasutamine (audio, video, fotod), kiire tagasiside saamise võimalus, õppimine endale sobival ajal. Kirjutamine on hea vahend mõtete korrastamisel ja kinnistamisel. Noorte jaoks on sotsiaalse meedia kasutamine lihtne ja jõukohane.

Viited:

Hiob, Tiina. Riiklik õppekava versus „meedia õppekava“, http://www.oppekava.ee/

Palts, K., Parmson, M, Fedina A., Jõgeva, K., Rogatšev, A. Sotsiaalmeedia ja lapsed. http://sotsiohoolikud.wikidot.com/#toc13

Rebane, H. Pilvesuhtlus. Mõtteid sotsiaalsest meediast. http://pilvesuhtlus.wordpress.com/

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata & M. Laanpere (toim.), Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ Informaatika Instituut.

 

 

Õpihaldussüsteemid

2. ülesanne http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/09/19/opihaldussusteemid/

Mõiste „õpihaldussüsteem“ (ÕHS) uurimisel selgus, et eesti keeles kasutatakse sünonüümina ka mõisteid  e-õppekeskkond ja virtuaalne õpikeskkond.  Õpihaldussüsteem (ingl. k. Learning Management System, LMS) on (virtuaalse õpikeskkonna) kitsam mõiste, mis tähendab terviklikku õppetöö läbiviimiseks mõeldud vahendit (Põldoja, 2012).

Veronika Rogalevitš (2012) annab mõistele „õpihaldussüsteem“ laiema tähenduse, mis sisaldab õpikeskkonda, õppijate ja nende vanemate andmebaasi, tunniplaani, raamatupidamise andmeid.

 

 

 

 

 

 

V. Rogalevitši õppematerjalis (2012) on definitsioon: Õpihaldussüsteem on infrastruktuur (taristu), mis võimaldab edastada ning hallata õppesisu, määratleda ning hinnata individuaalseid ja institutsionaalseid õpi- ja õppeeesmärke, jälgida teekonda nende eesmärkide saavutamiseks, koguda, analüüsida ning esitleda andmeid õppeprotsessi kohta selleks, et saaks seda arendada ja juhtida terve organisatsiooni kontekstis (Szabo & Flesher, 2002).

Mulle isiklikult meeldib mõiste õpihaldussüsteem asemel kasutada vastavalt õpetaja või õppija seisukohast mõisteid e-õppekeskkond või e-õpikeskkond.

Järgnevalt vaatlen lähemalt Moodle keskkonda.

Esmakordselt puutusin Moodle’ga kokku õppijana 2009/2010 õppeaastal andragoogi kvalifikatsioonikursusel. Positiivse üllatusena leidsin, et kõik materjalid on kättesaadaval ka praegu. Keskkond tundus esimesel sisenemisel keeruline, kuid sellega harjus kiiresti.

2011/2012 aastatel kasutasin Moodle’t koolitajana Digitiigri kursuste läbiviimisel. Moodle hõlmab kõiki õpihaldussüsteemi vahendeid: õppijate kaasamine rühmatöös, suhtlusvahendeid (foorum, vestlused), õppematerjalide loomise ja edastamise vahendid, kalender, kodutööde haldus, testide läbiviimine, kasutajate ja kursuste haldus. Üht kursust saab läbi viia erinevate õppijate rühmadega.

Keskkonna plussideks pean Moodle kindlat struktuuri, materjali uuendamise lihtsust, paindlikkust sisu avaldamisel, ülevaate omamist kursusel toimuvast, tagasiside andmise ja saamise võimalust, ühiste arutelude võimalust. Miinuseks võib pidada kohustuslikku sisselogimist, oma kursustel puutusin tihti kokku probleemiga, kus õppijad ei mäletanud oma kasutajatunnuseid ja paroole. Moodle võimaldab läbi viia ka kõigile avatud kursusi. Õpetajate jaoks tundub keskkond esialgu keeruline ja võõras, seetõttu vajatakse palju kasutajatuge. Õppijatel ei ole eriti võimalusi kursuse sisu tootmiseks, küll aga võib kodutöödes lisada linke avatud keskkondadest, näiteks blogi aadressi.

Põhja-Ameerikas on praegu aktuaalne teema õpihaldussüsteemide tulevik. Allpool teen ülevaate ÕHSi kaitsja Tony Bates’ artiklist, mis praegu ühtib minu arvamusega.

Miks õpihaldussüsteemid ei kao.

On mitmeid põhjusi:

  • Enamik õppejõude ja õppijaid vajavad kindlat struktuuri: õpieesmärk, teemad, nende läbimise järjekord, õpitegevused, ajakava. Ülesannetel ja hinnangutel on kindel koht.
  • Õppejõud ja õpilased vajavad privaatset kohta võrgus, et vabalt arutleda, õpilased ei taha oma kommentaare või uusi ideid avalikkusele näidata. ÕHS on parooliga kaitstud ja asub turvalises serveris.
  • ÕHS-s saab juba praegu Web 2.0 vahendeid kasutada, ka vistutamine on võimalik.

Kuigi ÕHS-i väärtus on kindel struktuur ja raamistik,  on olulised ka Web 2.0 vahendid nagu WordPress, blogid, wikid, jne. Me peaksime mõtlema virtuaalsete õpikeskkondade kasutamisele, et suurendada üliõpilaste kaasamist õpioskuste arendamisel ja sisu haldamisel, ning tuua rohkem välismaailma meie õpetamisse, samal ajal pakkudes privaatsust ja turvalisust, mis on enamiku õpetajate ja õpilaste meelest õppimise oluline tingimus (Tony Bates, 2012).

Ameerikas on õpihaldussüsteemid kasutusel 90-ndatest aastatest ja ilmselt arenevad edasi või võetakse kasutusele uued vahendid. Eesti koolides on muutused õpikeskkondade kasutuselevõtmisel alles ees.

Kasutatud materjalid, loetud 26.09.2012.

  1. Bates, Tony. (2012) Why learning management systems are not going away, http://www.tonybates.ca/2012/04/04/why-learning-management-systems-are-not-going-away/
  2. Põldoja, Hans. (2012) Õpihaldussüsteemid. Lugemismaterjal, http://opikeskkonnad.wordpress.com/lugemismaterjalid/opihaldussusteemid/
  3. Rogalevitš, Veronika. (2012) Õpihaldussüsteemid 1. osa, http://www.slideshare.net/VeronikaRogalevich/pihaldusssteemid-1-osa