Õpihaldussüsteemid

2. ülesanne http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/09/19/opihaldussusteemid/

Mõiste „õpihaldussüsteem“ (ÕHS) uurimisel selgus, et eesti keeles kasutatakse sünonüümina ka mõisteid  e-õppekeskkond ja virtuaalne õpikeskkond.  Õpihaldussüsteem (ingl. k. Learning Management System, LMS) on (virtuaalse õpikeskkonna) kitsam mõiste, mis tähendab terviklikku õppetöö läbiviimiseks mõeldud vahendit (Põldoja, 2012).

Veronika Rogalevitš (2012) annab mõistele „õpihaldussüsteem“ laiema tähenduse, mis sisaldab õpikeskkonda, õppijate ja nende vanemate andmebaasi, tunniplaani, raamatupidamise andmeid.

 

 

 

 

 

 

V. Rogalevitši õppematerjalis (2012) on definitsioon: Õpihaldussüsteem on infrastruktuur (taristu), mis võimaldab edastada ning hallata õppesisu, määratleda ning hinnata individuaalseid ja institutsionaalseid õpi- ja õppeeesmärke, jälgida teekonda nende eesmärkide saavutamiseks, koguda, analüüsida ning esitleda andmeid õppeprotsessi kohta selleks, et saaks seda arendada ja juhtida terve organisatsiooni kontekstis (Szabo & Flesher, 2002).

Mulle isiklikult meeldib mõiste õpihaldussüsteem asemel kasutada vastavalt õpetaja või õppija seisukohast mõisteid e-õppekeskkond või e-õpikeskkond.

Järgnevalt vaatlen lähemalt Moodle keskkonda.

Esmakordselt puutusin Moodle’ga kokku õppijana 2009/2010 õppeaastal andragoogi kvalifikatsioonikursusel. Positiivse üllatusena leidsin, et kõik materjalid on kättesaadaval ka praegu. Keskkond tundus esimesel sisenemisel keeruline, kuid sellega harjus kiiresti.

2011/2012 aastatel kasutasin Moodle’t koolitajana Digitiigri kursuste läbiviimisel. Moodle hõlmab kõiki õpihaldussüsteemi vahendeid: õppijate kaasamine rühmatöös, suhtlusvahendeid (foorum, vestlused), õppematerjalide loomise ja edastamise vahendid, kalender, kodutööde haldus, testide läbiviimine, kasutajate ja kursuste haldus. Üht kursust saab läbi viia erinevate õppijate rühmadega.

Keskkonna plussideks pean Moodle kindlat struktuuri, materjali uuendamise lihtsust, paindlikkust sisu avaldamisel, ülevaate omamist kursusel toimuvast, tagasiside andmise ja saamise võimalust, ühiste arutelude võimalust. Miinuseks võib pidada kohustuslikku sisselogimist, oma kursustel puutusin tihti kokku probleemiga, kus õppijad ei mäletanud oma kasutajatunnuseid ja paroole. Moodle võimaldab läbi viia ka kõigile avatud kursusi. Õpetajate jaoks tundub keskkond esialgu keeruline ja võõras, seetõttu vajatakse palju kasutajatuge. Õppijatel ei ole eriti võimalusi kursuse sisu tootmiseks, küll aga võib kodutöödes lisada linke avatud keskkondadest, näiteks blogi aadressi.

Põhja-Ameerikas on praegu aktuaalne teema õpihaldussüsteemide tulevik. Allpool teen ülevaate ÕHSi kaitsja Tony Bates’ artiklist, mis praegu ühtib minu arvamusega.

Miks õpihaldussüsteemid ei kao.

On mitmeid põhjusi:

  • Enamik õppejõude ja õppijaid vajavad kindlat struktuuri: õpieesmärk, teemad, nende läbimise järjekord, õpitegevused, ajakava. Ülesannetel ja hinnangutel on kindel koht.
  • Õppejõud ja õpilased vajavad privaatset kohta võrgus, et vabalt arutleda, õpilased ei taha oma kommentaare või uusi ideid avalikkusele näidata. ÕHS on parooliga kaitstud ja asub turvalises serveris.
  • ÕHS-s saab juba praegu Web 2.0 vahendeid kasutada, ka vistutamine on võimalik.

Kuigi ÕHS-i väärtus on kindel struktuur ja raamistik,  on olulised ka Web 2.0 vahendid nagu WordPress, blogid, wikid, jne. Me peaksime mõtlema virtuaalsete õpikeskkondade kasutamisele, et suurendada üliõpilaste kaasamist õpioskuste arendamisel ja sisu haldamisel, ning tuua rohkem välismaailma meie õpetamisse, samal ajal pakkudes privaatsust ja turvalisust, mis on enamiku õpetajate ja õpilaste meelest õppimise oluline tingimus (Tony Bates, 2012).

Ameerikas on õpihaldussüsteemid kasutusel 90-ndatest aastatest ja ilmselt arenevad edasi või võetakse kasutusele uued vahendid. Eesti koolides on muutused õpikeskkondade kasutuselevõtmisel alles ees.

Kasutatud materjalid, loetud 26.09.2012.

  1. Bates, Tony. (2012) Why learning management systems are not going away, http://www.tonybates.ca/2012/04/04/why-learning-management-systems-are-not-going-away/
  2. Põldoja, Hans. (2012) Õpihaldussüsteemid. Lugemismaterjal, http://opikeskkonnad.wordpress.com/lugemismaterjalid/opihaldussusteemid/
  3. Rogalevitš, Veronika. (2012) Õpihaldussüsteemid 1. osa, http://www.slideshare.net/VeronikaRogalevich/pihaldusssteemid-1-osa

 

 

Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud

IFI7052 Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud on Tallinna Ülikooli Informaatika Instituudi kursus, mille eesmärgiks on tutvustada erinevate õpikeskkondade ja võrgustike loomise, kasutamise ja haldamise võimalusi ning võimaldada vajalike teadmiste ja praktiliste oskuste omandamist õpikeskkondade ja võrgustike efektiivseks loomiseks ja haldamiseks. Õppejõud Terje Väljataga ja Hans Põldoja.

Kursuse blogi: http://opikeskkonnad.wordpress.com/

Kursuse postituste jälgimiseks: http://www.edufeedr.net/pg/edufeedr/view_educourse/71425

Kontakttunnid: 6.10, T-416, 18.11 T-201, 15.12 T-416, kell 14 – 18.00

1. Ülesanne: sisuline postitus personaalsesse ajaveebi, kus te püüate enda jaoks defineerida mõiste õpikeskkond ning välja tuua need aspektid/funktsioonid, mis on teie jaoks õpikeskkonna juures olulised. Tähtaeg 16.09.2012

2. Ülesanne: 1. Vali üks õpihaldussüsteem (soovitavalt selline, millega sul on olnud kogemusi) ning analüüsi seda kui õpikeskkonda (vastavalt oma definitsioonile eelmisest nädalast) nii õppija kui õppejõu/õpetaja vaatenurgast.

2. Tutvu poolt- ja vastuargumentidega õpihaldussüsteemide suhtes ning esita oma seisukoht. Tähtaeg 30.09.2012.

 

Õpikeskkond

Ülesanne

Lihtsustatult võib öelda, et õpikeskkond on koht, kus inimene õpib. Kõigepealt lasteaias, siis koolis ja edasi täiskasvanueas. Igal etapil on oluline, et õppimine toimuks vastavale eale sobivas keskkonnas. Väga tähtis on, et inimene ei kaotaks huvi õppimise vastu. Õpikeskkonna ülesanne on motiveerida õppijat, pakkuda õpitegevuseks ja loovaks eneseväljenduseks vajalikke võimalusi ning toetada püstitatud eesmärkide realiseerimist (Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E.,2009). Seega on õpikeskkonnal väga oluline roll, eriti üldhariduskoolis õpimotivatsiooni hoidmisel, aga ka täiskasvanuõppes.

Ise olen kokku puutunud oma töös erinevate õpihalduskeskkondadega nagu VIKO, IVA, Moodle, eKool. Varem ma pidasingi e-õppe all silmas nn suletud keskkondi. Õpetaja paneb üles materjalid ja õpilased õpivad ja vastavad nö õppetükke. Virtuaalse õpikeskkonna suur pluss on paindlik ajakasutus, õppija saab valida sobiva aja õppimiseks. Kindlasti peab keskkond olema tehniliselt korras ja õppijatele ligipääsetav.

Viimasel ajal on üha populaarsemaks muutunud avatud keskkonnad, kus õppija on ise ka sisulooja. Ühised arutelud, probleemide lahendamised, tagasiside andmine soodustab õppija personaalset arengut, luues üheskoos uusi teadmisi.

Scott Wilson (2007) on kirjutanud, et e-õppe asemel peaksime pigem rääkima e-õppijatest, kes erinevaid veebivahendeid kasutades õpivad – seega rõhuasetus on muutunud institutsionaalselt e-õppe keskkonnalt õppijale, kes erinevates keskkondades toime tuleks.

Selleks et õpikeskonnad jõuaksid ka üldhariduskooli, on vaja rohkem tutvustada uusi vahendeid ja tuua häid näiteid praktikast. Mulle meeldib, et haridustehnoloogia magistriõppe käigus kasutatakse erinevaid õpikeskkondi.

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata & M. Laanpere (toim.), Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat (lk. 11-14). Tallinn: TLÜ Informaatika Instituut.

http://kaugkoolitus.wordpress.com/tarkvara/web-20-tarkvara/