e-portfoolio ja pädevused

7. ülesanne http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/11/29/viimane-teema-e-portfoolio-ja-padevused/

Educause põhjal: ePortfoolio on autentsete erinevate tõendite (materjalide) kollektsioon, mis on koostatud suurema materjalide baasi põhjal, näitamaks, mida inimene või organisatsioon on aja jooksul õppinud. Samas on portfoolio kui õppimise lugu ning toetab professionaalse arengu planeerimist ja mõtestamist (Laanpere 2012). Enam  meeldib mulle aga Helen Barretti definitsioon e-portfooliost:  kogumik õppija poolt loodud, valitud, järjestatud, reflekteeritud ja esitletud materjalidest, tõendamaks õpitust arusaamist ja personaalset arengut teatud ajavahemiku jooksul (Tammets 2010). 

Minu e-portfoolio tegemise ajendiks oli Tiigrihüppe SA nõue koolitajatele. Esimese portfoolio tegin OPAH (“Õpetaja professionaalne areng haridustehnoloogia toel”) raames valminud keskkonnas http://eportfoolio.opetaja.ee. Selle keskmeks oli õpetaja professionaalne areng läbi refleksiooni. Keskkonnas oli hästi välja töötatud refleksiooni osa: Kogemine – (uue tegevuse rakendamine) – Kirjeldus (mida tegin?) – Hindamine (kuidas läks?) – Põhjendamine (miks nii läks?) – Tähenduse loomine (mida õppisin?) – Kavandamine (mida teen järgnevalt?) – taas Kogemine. Kasutasin seda keskkonda 2009. – 2011.aastatel. Ausalt öeldes on selline pidev reflekteerimine ajamahukas ja nõuab suurt järjekindlust. Puuduseks oli keskendumine otseselt õpetajale ja ma ei suutnud koostada eportfooliost sellist tervikut nagu vajasin.

Järgmise eporfoolio tegin veebilehena Google keskkonnas ja selle esitasin ka HT magistriõppe sisseastumisel. See sisaldab minu CV, enesetäiendust koos tunnistustega,  haridustehnoloogilisi pädevusi (Tiigrihüppe SA HT pädevused, 2011), osalemist kogukonnas, mina koolitajana (alates 2002), projektitöö (sh rahvusvahelised projektid), koolitustelt saadud tagasiside, loodud materjalid, õppijate tööd. Kui ma nüüd üle vaatasin, siis ei leidnudki sealt refleksiooni, kõige rohkem sarnaneb see minu personaalse arengu portfooliole, kui vaadata IMSi e-portfooliode liike. Samas pole selles kajastatud kõiki minu tööga seotud valdkondi. Täielikult puudub sealt magistriõppega seotus. Kindlasti võiks sinna lisada minu käesoleva õpiportfoolio wordpressi. Kahjuks kipub ikka nii olema, et pideva eneseanalüüsiga ei ole aega tegelda, ja teinekord on isegi hea, kui sundus tuleb nö “kõrgemalt”. Vähemalt paar korda aastas peaks igaüks oma portfooliod üle vaatama ja täiendusi tegema. Iseasi on refleksiooniga. Iga mõtet ei tahagi kõigiga jagada. Ometi on vajalik mõtted, ka vähem meeldivad, kirja panna, et sellest õppida ja vigu mitte korrata. TH koolituste ajal olen teinud märkmeid nö “iseendale”.

E-portfoolio on küll / … / eelkõige personaalne õpikeskkond, kuid sarnaselt paljude Web 2.0 rakendustega ilmneb selle tõeline potentsiaal alles siis kui e-portfooliot jagatakse oma praktikakogukonnaga, end selle vahendusel kogukonnale nähtavaks muutes ja kogukonnalt selle vahendusel tagasisidet kogudes (Tammets 2010). Sellest lähtuvalt on meil veel suur töö ees, et teistega jagada oma e-portfooliosid ja selle kaudu tagasisidet saada.

Laanpere, M. Õpisüsteeni evalvatsioon. 2012. http://www.slideshare.net/martlaa/ppedisain4-evalvatsioon

Tammets, K.  Portfooliokursuse ajaveeb. 2010 http://portfooliokursus.wordpress.com/

Õpivõrgustikud

6. kodutöö http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/11/12/kuues-teema-opivorgustikud/

Mida tähendab sinu jaoks mõiste “(õpi)võrgustik”? 

Ülesanne tundus esialgu lihtne, intuitiivselt oli mõiste selge ja arusaadav. Oleme juba mitu kuud õpivõrgustikus. Asudes mõistet lahti kirjutama, jäin esialgu hätta. Kõigepealt püüdsin defineerida ja panin kirja järgmist: Õpivõrgustik on õppijate organiseeritud kogukond, mille eesmärk on toetada elukestvat õpet. Kogukonnas õppijad osalevad aktiivselt teadmuste loomisel ja jagamisel, õppimise planeerimisel, ressursside ja kogemuste jagamisel. Olulised märksõnad (tunnused): Eesmärgipärasus, koostöö, aktiivsus, üksteise toetamine, sotsiaalmeedia,  info jagamine, dünaamilisus, õppija areng, kogukonna tunne.

Millised on sinu isiklikud kogemused (õpi)võrgustikega? 

Esimese toimiva õpivõrgustikuna pean nimetama tiigrikogukonda, millest eelnevalt kirjutas juba Taimi. Ligi kümme aastat kestnud võrgustik on pidevalt hoidnud kursis IT arenguga. Tänu sellele olen siiani Tiigrihüppe koolitaja. 2010.aastal avastasin enda jaoks „Võrgustik võrgutab“ seminarisarja, kus tutvustatakse kasulikke ja huvitavaid vahendeid õppetöös. Nendel seminaridel olin ise rohkem passiivses rollis, kuid saadud teadmisi kasutasin aktiivselt oma töös. Hästi toimis ka Koolielu digipiltide e-kursus, milles õppijana osalesin. Kursus käivitus õpivõrgustikuna kohe alguses, üldine õhkkond oli väga toetav. Kõigi tööd olid nähtavad ja sõnavõtud asjalikud, teiste töid said kõik kommenteerida. Kursusel toimus ka üks videokonverents.

Käesoleva magistriõpingu jooksul on tekkinud kursuse õpivõrgustik. Algul väiksemas koosseisus, kuid pidevalt kasvades ja arenedes. Üksteiselt on alati midagi õppida, ja ainult positiivset!

“Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud” kursus kui üks potentsiaalne arenev õpivõrgustik? 

Kursuse algul tekitas segadust tundmatu keskkond EduFeedr. Just tehniliste probleemide lahendamise käigus laienes meie õpivõrgustik. Skype teel toimus üksteise juhendamine, materjale jagasime GoogleDocsi kaudu. Teisiti polegi mõeldav koostöö, kus osalejad paiknevad erinevates kohtades.

Hea vahend õpivõrgustikus eesmärkide püstitamisel ja materjalide jagamisel on Charting.  Teised Charting kasutajad saavad omakorda püstitatud õpieesmärkidega liituda ja seeläbi leitud allikaid jälgida.

Alec Couros (2010) kirjeldab artiklis „Personaalse õpivõrgustiku areng avatud ja sotsiaalses õppimises“ kogemusi avatud kursuse läbiviimisel,  ja loetleb mitmeid tegevusi kursusel, nii sünkroonseid kui asünkroonseid. Kaugkoolituses on oluline õppijate personaalsete õpikeskkondade ühendamine õppejõu juhtimisel arenevaks õpivõrgustikuks. Ühe õppija arvamus kursuse lõppedes oli: „Parim osa sellest kursusest on see, et kursus pole lõppenud. Loodud ühendused (õpivõrgustikud) kestavad edasi“.

Couros, A. (2010). Developing Personal Learning Networks for Open and Social Learning. In G. Veletsianos (Ed.). Emerging Technologies in Distance Education. Athabasca University Press [PDF]

Viies teema: personaalsed õpikeskkonnad

5. ülesanne http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/10/29/viies-teema-personaalsed-opikeskkonnad/

Personaalsed õpikeskkonnad on õppija poolt hallatavad ja kontrollitavad süsteemid, mis toetavad õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega. Peale tehniliste vahendite hõlmavad personaalsed õppekeskkonnad ka kõiki instrumente, materjale ja inimressursse, millest õppija on teadlik ja millele tal on ligipääs antud ajamomendil. Seega loob õppija ise endale meelepärase õpikeskkonna vahenditest, mis tema nägemust mööda on vajalikud. Personaalse keskkonna loomise, haldamise ja säilitamise vastutus on õppija kanda. Kuna õppija ise saab valida, milliseid töövahendeid ta oma keskkonda lisab, võimaldab see siduda koolis ja väljaspool kooli tehtavaid tegevusi. Erinevate vahenditega personaalne õpikeskkond võimaldab kasutajal alles hoida oma töö sisu ja vajadusel seda valikuliselt jagada. (Väljataga, Pata, Priidik, 2009)

Mõiste „Personaalne õpikeskkond“ on suhteliselt uus, selle esimene teadaolev kasutamine Vikipedia andmetel on 4. novembril 2004 JISC/CETIS konverentsil.

Schaffert ja Hilzensauer (2008) on välja toonud seitse aspekti, mis kaasnevad personaalse õpikeskkonnaga või mõjutavad seda:

  • õppija roll on aktiivne, ta on ennastjuhtiv sisulooja;
  • õpikeskkonna personaliseerimine kogukonna liikmete abiga;
  • õppesisu on justkui lõputu turg („bazaar“);
  • suur roll on sotsiaalsel kaasatusel;
  • õppija andmete kaitse ja autoriõigused;
  • personaalse õppimise mõtestamine haridusasutuste ja organisatsioonide kontekstis;
  • tehnoloogiline aspekt sotsiaalse meedia vahendite ja infovoogude haldamisel.

Personaalne õpikeskkond ei ole järjekordne mõiste tehnoloogia valdkonnast ega tarkvaralahendus, vaid pigem sotsiaalse ja haridusliku tähendusega õppimist toetav keskkond. Teisalt, kui ei osata kasutada tehnilisi võtteid, siis on raske kujundada endale vajalikku ja kasutoovat keskkonda.

Magistriõpingute jooksul olen kasutusele võtnud vahendeid, mis abistavad mind õppetöös. Näiteks vookogujad RSS/ Atom, erinevad vidinad, märksõnade (tagide) kasutamine, ühisjärjehoidjad, linkimised, ajaplaneerija Doodle, ühiskalender Motigo. Hindamatu roll on kursusekaaslastel, kellelt on alati midagi kasulikku õppida.

Personaalse õpikeskkonna teema on huvitav, kuid paraku veel vähe kasutusel koolis nii õppijate kui õpetajate poolt. See on üks valdkond, mida tuleks tutvustada õpilastele, kuid selleks peab enne õpetajaid koolitama. Arvan, et gümnaasiumiõpilased võiksid alustada juba oma personaalse õpikeskkonna kujundamisega, et edasistes õpingutes sellega jätkata, luues lõpuks oma digitaalse eportfoolio.

Allpool toodud joonisel püüdsin kujutada minu õpingute ajal toimivat õpikeskkonda. Kindlasti on ka käesolev ajaveeb üks osa minu personaalsest õpikeskkonnast.

Kasutatud materjalid:

http://en.wikipedia.org/wiki/History_of_personal_learning_environments

Pata, K. & Laanpere, M. (2009). Haridustehnoloogia käsiraamat.  Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. Väljataga,T., Pata,K., Priidik,E., Ptk 1.7

Schaffert, S., Hilzensauer, W. (2008). On the way towards personal learning environments: seven crucial aspects. Elearning papers.

4. ülesanne Tehnoloogiad ja standardiseerimine

4. Ülesanne http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/10/19/neljas-teema-tehnoloogiad-ja-standardiseerimine/

Tegemist on minu jaoks põneva ja väga vajaliku teemaga: vookogud, ühisjärjehoidjad, allikate jagamine, veebimärkmed, veebikonverentsid, vidinad (widgetid) ja muud kasulikud vahendid. Osa neist olid mulle juba varem tuttavad: Skype, widgeti lisamine, vistutamine. Proovisin katsetada minu jaoks uusi vahendeid.

Alustasin RSS vookogu lugejast Google Readerist. Kuna google konto on mul juba olemas, siis sain kohe alustada aadresside lisamisega, vajutades punast nuppu “Subscribe”. Kiirelt tulid kõik postitused nähtavale. Hea, et saab kasutada märksõnu ja huvitavad  sissekanded tärniga märkida. Hiljem on võimalik nende järgi sorteerida. Aadresside grupeerimiseks saab luua kaustu. Kui sissekanne avada, siis muutub see kohe loetuks. Saab ka kõik sissekanded korraga märkida loetuks. Sissekannete lugemiseks on kaks erinevat vaadet: List view ja Expanded view. Märkasin, et mul ei õnnestunud dippleri aadressi http://htk.tlu.ee/dippler/course/ sisestada, sain teate “Your search did not match any feeds”. Hea, et saab uudisportaalidest uudiseid kuvada. Valisin nii postimehe kui delfi portaali. Google Readeri abiga saab näiteks kursusel osalevate õppijate postitusi jälgida. Huvitav on, et jälgitavale ei tule sellekohast teadet.

Järgmisena uurisin Google personaalset avalehte iGoogle. See on otseselt ühendatud kasutaja google kontoga: saab lugeda gmaili kirju ja näha google docsi faile. Võimalik on valida meelepärast taustakujundust. Erinevaid plokke saab tõsta ümber oma maitse järgi. Juurde lisatavaid vidinaid kutsutakse siin “gadgetsideks“. Lisasin oma iGoogle lehele ka Delfi uudised, Google Translate ja Google Map Search’i.

Kindlasti tahan kasutusele võtta Netvibes keskkonna, kuna see tundub loogiline ja võimaldab teemade järgi grupeerida aadresse. Hea on ka see, et kuvatakse pisipilt keskkonnast, mis lihtsustab otsimist.

Ma tegin kooli aineõpetajate abiga õppimismängude aadresside kogumiku Getwappsi keskkonnas. Selle lehe aadress on meie kooli kodulehel ja nii saavad kõik õpilased ja lapsevanemad seda lihtsalt kasutada. Õppemängude lingid on grupeeritud teemade kaupa: Nuputamist, Kas oled kooliks valmis?, Eesti keel, Matemaatika, Muusika jt. Linkide kogu täieneb pidevalt. Õpilastele meeldib, et sealt saab ka pildi järgi kiiresti mängu üles leida. Probleem on lehekülgede nimedes eesti keele täpitähtede kasutamisega.

Minu jaoks oli uus mõiste folksonoomia. Folksonoomia on meetod sisu märgendamiseks ja kategoriseerimiseks koostöös loodud ja hallatud märksõnade abil. (Põldoja ja Toikkanen, 2011). Märksõnade kasutamine on hea moodus näiteks piltide avaldamiseks Flickri keskkonnas. Märksõna järgi on kerge vajalikku teemat leida. Märksõnapilved (tag cloud) on kokku pandud märksõnade põhjal ja näitavad enim kasutatud märksõnu.

Lõpuks veel paar sõna Skype’st. Ei kujutagi enam elu ette ilma selleta! Kõige kiirem võimalus ühenduse võtmiseks vajalike inimestega. Mugav suhtluskanal oma lastega (eriti välismaal viibivatega), tuttavatega ja kaasõppuritega. Tänu gruppidele saab korraga vestelda paljude inimestega. Tean ka firmasid, kus konsultatsioone antakse skype’ teel, jagades oma ekraanipilti kliendiga. Leian, et seda saaks kasutada ka õppetöös, kui õpetaja viibib koolist kaugel ja vaja tundi anda. Või eratunni andmisel üks-ühele. Võimalusi on palju.

Kuna kodutöö teema oli minu jaoks väga põnev, siis ilmselt viiest tunnist jäi seekord väheks. Kindlasti jätkan selle teemaga veel edasi.

Kasutatud viited:

Põldoja. H. (2012). Õpikeskkondadega seotud tehnoloogiad ja standardiseerimine

Põldoja, H., & Toikkanen, T. (2011). Folksonoomia ja ühisjärjehoidjad. Loetud aadressil http://lemill.net/content/webpages/folksonoomia-ja-uhisjarjehoidjad

 

 

Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana

3. ülesanne http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/10/01/sotsiaalne-meedia-opikeskkonna-osana/

Teemat uurides laienes minu teadmine sotsiaalse meedia liikidest. Lisaks vestluskeskkondadele (msn, skype), foorumitele, blogidele, wikidele, ühiskirjutamise vahenditele (google docs, zoho) ja sotsiaalse võrgustiku keskkondadele (orkut, facebook) on sotsiaalse meedia vahenditeks jagatud järjehoidjad (delicious), digimeediumi materjalide keskkonnad (flickr, youtube, vimeo) ning vookogud (netvibes, pageflakes, rss) (Väljataga, T. jt, 2009, 181)

Õpikeskkonna defineerimisel arvasin, et õpikeskkond on koht, kus inimene õpib. Õpikeskkonna ülesanne on motiveerida õppijat, pakkuda õpitegevuseks ja loovaks eneseväljenduseks vajalikke võimalusi. Arvan, et sotsiaalse meedia vahendite kaasamine õppetöös aitaks palju kaasa laste õpiedukusele. Eesti statistikaameti andmetel kasutab 2010. aasta seisuga 98% Eesti noortest arvutit ja internetti, ja pooled neist 2-4 tundi ööpäevas. (Palts, K. jt) Huvitav on asjaolu, et poisid otsivad internetist  infot seoses oma huvialadega ligi kaks korda rohkem kui koolitööde jaoks. Võib olla see vahe väheneks, kui sotsiaalmeediat kasutataks rohkem õpikeskkonnana.

Paljud ettevõtted on avastanud sotsiaalse meedia võimalused, tehes reklaamikampaaniaid, luues fännilehekülgi. Sotsiaalmeedia põhineb inimeste soovil suhelda ja ennast väljendada, võimaldades ühendada neid uute inimeste ja teemadega, mis neid huvitavad. Sul on võimalus astuda diskussioonidesse, avaldada oma arvamust, saada tagasisidet ja seda kõike nii su sõprade kui ka ülejäänud maailmaga. (Rebane, H.) Miks mitte seda kõike kasutada õppetöös?

Noored viibivad suure osa oma vabast ajast sotsiaalvõrgustikes. See on nende sotsiaalne õpituba, kus konstrueerub (või konstrueeritakse) nende sotsiaalne õppekava. (Hiob, T.) Et õpilase peas tekkiv teadmine oleks kooskõlas teda ümbritseva maailmaga, tuleb seda konstrueerida üheskoos, suheldes teiste õpilastega. (Väljataga, T. jt, 2009, 182)

Sotsiaalse meedia kasutamisel õpikeskkonna osana võib esineda ka teatud tõrkeid: tehnoloogiast tingitud takistused, ebapiisavad arvutialased oskused, usalduse probleemid: võimalik postitada kellegi teise nime all; internetis leiduva info rohkus, on raskusi eristada olulist mitteolulisest. Ülesannete hindamine on keeruline, hindamiskriteeriumid vaja täpselt paika panna. Kõikidel õppijatel ei ole hea kirjalik väljendusoskus, ajaveebide pidamine nõuab järjepidevat sihikindlust.

Teisalt sotsiaalne meedia õpikeskkonnana distsiplineerib õppijat, avalik postitus nõuab kontrolli sõnastuse üle, hea viitamise võimalus olemasolevatele materjalidele, erinevate meedialiikide kasutamine (audio, video, fotod), kiire tagasiside saamise võimalus, õppimine endale sobival ajal. Kirjutamine on hea vahend mõtete korrastamisel ja kinnistamisel. Noorte jaoks on sotsiaalse meedia kasutamine lihtne ja jõukohane.

Viited:

Hiob, Tiina. Riiklik õppekava versus „meedia õppekava“, http://www.oppekava.ee/

Palts, K., Parmson, M, Fedina A., Jõgeva, K., Rogatšev, A. Sotsiaalmeedia ja lapsed. http://sotsiohoolikud.wikidot.com/#toc13

Rebane, H. Pilvesuhtlus. Mõtteid sotsiaalsest meediast. http://pilvesuhtlus.wordpress.com/

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata & M. Laanpere (toim.), Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ Informaatika Instituut.