Viies teema: personaalsed õpikeskkonnad

5. ülesanne http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/10/29/viies-teema-personaalsed-opikeskkonnad/

Personaalsed õpikeskkonnad on õppija poolt hallatavad ja kontrollitavad süsteemid, mis toetavad õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega ning õpetajatega. Peale tehniliste vahendite hõlmavad personaalsed õppekeskkonnad ka kõiki instrumente, materjale ja inimressursse, millest õppija on teadlik ja millele tal on ligipääs antud ajamomendil. Seega loob õppija ise endale meelepärase õpikeskkonna vahenditest, mis tema nägemust mööda on vajalikud. Personaalse keskkonna loomise, haldamise ja säilitamise vastutus on õppija kanda. Kuna õppija ise saab valida, milliseid töövahendeid ta oma keskkonda lisab, võimaldab see siduda koolis ja väljaspool kooli tehtavaid tegevusi. Erinevate vahenditega personaalne õpikeskkond võimaldab kasutajal alles hoida oma töö sisu ja vajadusel seda valikuliselt jagada. (Väljataga, Pata, Priidik, 2009)

Mõiste „Personaalne õpikeskkond“ on suhteliselt uus, selle esimene teadaolev kasutamine Vikipedia andmetel on 4. novembril 2004 JISC/CETIS konverentsil.

Schaffert ja Hilzensauer (2008) on välja toonud seitse aspekti, mis kaasnevad personaalse õpikeskkonnaga või mõjutavad seda:

  • õppija roll on aktiivne, ta on ennastjuhtiv sisulooja;
  • õpikeskkonna personaliseerimine kogukonna liikmete abiga;
  • õppesisu on justkui lõputu turg („bazaar“);
  • suur roll on sotsiaalsel kaasatusel;
  • õppija andmete kaitse ja autoriõigused;
  • personaalse õppimise mõtestamine haridusasutuste ja organisatsioonide kontekstis;
  • tehnoloogiline aspekt sotsiaalse meedia vahendite ja infovoogude haldamisel.

Personaalne õpikeskkond ei ole järjekordne mõiste tehnoloogia valdkonnast ega tarkvaralahendus, vaid pigem sotsiaalse ja haridusliku tähendusega õppimist toetav keskkond. Teisalt, kui ei osata kasutada tehnilisi võtteid, siis on raske kujundada endale vajalikku ja kasutoovat keskkonda.

Magistriõpingute jooksul olen kasutusele võtnud vahendeid, mis abistavad mind õppetöös. Näiteks vookogujad RSS/ Atom, erinevad vidinad, märksõnade (tagide) kasutamine, ühisjärjehoidjad, linkimised, ajaplaneerija Doodle, ühiskalender Motigo. Hindamatu roll on kursusekaaslastel, kellelt on alati midagi kasulikku õppida.

Personaalse õpikeskkonna teema on huvitav, kuid paraku veel vähe kasutusel koolis nii õppijate kui õpetajate poolt. See on üks valdkond, mida tuleks tutvustada õpilastele, kuid selleks peab enne õpetajaid koolitama. Arvan, et gümnaasiumiõpilased võiksid alustada juba oma personaalse õpikeskkonna kujundamisega, et edasistes õpingutes sellega jätkata, luues lõpuks oma digitaalse eportfoolio.

Allpool toodud joonisel püüdsin kujutada minu õpingute ajal toimivat õpikeskkonda. Kindlasti on ka käesolev ajaveeb üks osa minu personaalsest õpikeskkonnast.

Kasutatud materjalid:

http://en.wikipedia.org/wiki/History_of_personal_learning_environments

Pata, K. & Laanpere, M. (2009). Haridustehnoloogia käsiraamat.  Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. Väljataga,T., Pata,K., Priidik,E., Ptk 1.7

Schaffert, S., Hilzensauer, W. (2008). On the way towards personal learning environments: seven crucial aspects. Elearning papers.

2 thoughts on “Viies teema: personaalsed õpikeskkonnad

  1. Sa oled välja toonud terve rea tehnoloogilisi vahendeid, mida oled kasutama hakanud magistriõpingute raames. Kas mõni neist on nö peale surutud, nõue mõne kursuse raames või on need vabatahtlikult lisandunud sinu keskkonda?

  2. Magistriõppes võtsin õppejõudude soovil kasutusele Dippleri, EduFeedri keskkonna, tegin kasutaja soovitatud Chartingu ja Mendeley keskkonda. Ülejäänud tehnoloogilised vahendid on juba varem tuttavad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga