My Home. Moodul 2

Moodul 2 on osa grupitööna valminud inglise keele kursusest 4. klassile, mille eesmärk on õppida kirjeldama ja tutvustama kodusisustust ja tube. Konkreetse mooduli õpieesmärk on, et õpilane nimetab toas olevaid mööbliesemeid (lisandub eelmise ülesandega võrreldes uusi mööbliesemeid) ning kirjeldab asukohti eessõnade abil.

Varasemate kodutöödena valmisid ülesannete jada, õpetamisstrateegia ja storyboard.

Tehniliselt teostasin väljamõeldud ülesanded programmis Articulate Storyline.

Programm võimaldas teha peaaegu kõike, mida soovisin: isekujundatav freeform drag and drop ning tagasisidega tekstisisestus,  nuppude keele muutmine, interaktiivne heli ja pilt, Scorm-ühilduvus jpm. Ülesannete kasutajatestimine on plaanis järgmisel nädalal.

Moodul 2 – Ruth

Õpiväljund: nimetab toas olevaid mööbliesemeid (lisandub eelmise ülesandega võrreldes uusi mööbliesemeid)

Ülesannete jada:

vaata pilte ja kuula, millise mööblieseme juures on kass (liikuv kass) SHOW

1. kuula ja paiguta  kass õige mööblieseme juurde ASK
2. pane õige sõna kassi ja mööblieseme juurde ASK
3. kirjuta kassi ja mööblieseme alla õige sõna DO

Õpiväljund: kirjeldab kassi asukohta eessõnade abil

Ülesannete jada:

1. kuula ja loe, kas kass on mööblieseme taga, sees, peal, all või kõrval SHOW
2. kuula ja paiguta kass õigesse kohta mööblieseme taga, sees, peal, all või kõrval ASK
3. vaata kassi asukohta ning kirjuta kasti õige eessõna ja mööbliese DO

Strateegia

Storyboard

Mis on õppedisain?

Õppedisain on õppeprotsessi ja õpikeskkonna süsteemne kavandamine, mille eesmärgiks on muuta õppimine tulemuslikumaks, tõhusamaks ja huvitavamaks. Peamised rakendusvaldkonnad on militaartreening, „koolitusvabrikud“, e-õppe kvaliteedisüsteemid.

Mis on õppedisaini mudel?

See on juhis, mille järgi õppedisainer korraldab õpet. Mudel lihtsustab keerukad päriselusituatsioonid üldistatud sammudeseeriateks.

Viimase 60 aasta jooksul on välja töötatud enam kui 100 õppedisainimudelit, millest igaüks baseerub ühele või enamale õpiteooriale. Õppedisainimudelid baseeruvad  üldiselt ADDIE mudelil.

ADDIE

ADDIE mudel on üks võimalikke õpidisaini mudeleid v projekti raamistik. Lahtiseletatult tähendab see: analüüs (analyse), kavandamine (design), väljatöötamine (development), läbiviimine (implementation) ja hindamine (evaluation):

ADDIE mudelit võrreldakse tarkvaraarenduses halva arenduse näiteks oleva kosemudeliga, kus iga faas peab olema lõpetatud enne kui liigutakse järgmisse faasi – igas etapis on väljund, mis on aluseks järgmisele etapile. Muudatuste tegemine lõppfaasis on kulukas ning kohati võimatu.  Samas, nagu päriselus on raske leida ettevõtet, kes arendaks tõsimeelselt puhta kosemudeli järgi, on ka ADDIE mudelit võimalik kasutada  lineaarse arendusraamistiku asemel  agiilseid  põhimõtteid järgides iteratiivselt. Ükski faas ei ole lõpetatud kui kogu projekt on valmis. Kui avastatakse probleem õppetegevuste jadas , võidakse pöörduda tagasi disainifaasi või koguni analüüsimisele.

A Pebble-in-the-Pond

2002. a sõnastas  David Merrill esmased õppeprintsiipid, deklareerides, et  efektiivseimad õppetooted või õpikeskkonnad on need, mis on probleemikesksed ja kaasavad õpilast neljast erinevast etapist koosnevasse  õppetsüklisse:

• eelneva kogemuse aktiveerimine;
• oskuste demonstreerimine;
• oskuste rakendamine;
• nende oskuste integreerimine päriselu tegevustesse.

Merrilli „kivike tiigis“ õppedisainimudel baseerub neil printsiipidel ning on ADDIE õppedisainimudeli modifikatsioon .

Mudel koosneb laienevatest tegevustest, mis saavad alguse esimesest kiviviskest ehk  probleemist:

1. probleem – elulise ülesande- või probleemi püstitus;
2. analüüs – tuvastatakse probleemi arengud  ja progresseerumine kasvava raskusastmega; tuvastatakse teadmisteosised ja oskused, mis on vajalikud iga järgneva probleemi lahendamiseks;
3. strateegia – valitakse kasutatavad õpetamisstrateegiad ja –võtted;
4. disain – kasutajaliidese ja navigatsiooni väljatöötamine;
5. teostamine – funktsionaalne prototüüp.

Kivike tiigis on ADDIE mudeli üks modifikatsioon. Võrreldes mõningate ADDIE versioonidega, kus õpetatava sisu paika panemine toimub alles arendusfaasis,  tegeletakse „kivike tiigis“ protsessi alguses põhjalikumalt sisu määratlemisega.  Merril ütleb: „Liiga paljus on e-õpe pelgalt internetti suunatud info, ilma asjakohase demonstratsiooni, praktika, tagaside, õppija juhendamise ning treenimiseta. Paljas info ei ole juhend.“  Seepärast pööratakse Merrilli mudelis erilist tähelepanu probleemi püstitamisele, probleemi elulähedusele, õpijada ning erinevate tegevuste ning juhendite väljatöötamisele.

Oluline erinevus võrreldes traditsioonilise ADDIE-ga on ülesande- või probleemipõhine õppestrateegia. Ülesandekeskne strateegia alustab keerulise probleemiga, millega koos antakse vajalikud teadmised ja oskused selle probleemi kontekstis. Seejärel esitatakse järgmine reaaleluline probleem ning vajalikud teadmisteosised esitatakse uuesti edasiarendatult ja laiendatult  vastavalt keerukamale ülesandele. Selline lähenemine on oluline erinevus võrreldes tavamudeliga, kus keskendutakse ühes moodulis või kursusel oskustele, mis on vajalikud mõne keerulise ülesande täitmiseks, kõik vajalikud oskused õpetatakse edasiarenguteta ära ühes moodulis .

Kui ADDIE on peamiselt raamistik, mis vajalik selleks, et teada, mida on vaja teha õpikeskkonna loomiseks, kuidas seda teha, sõltub disainerist ja meeskonnast, siis selle Merrilli välja töötatud modifikatsioon tegeleb eelkõige õpisisuga, et muuta õppetooteid ja õpikeskkondi efektiivsemaks.

.Kasutatud materjalid:

1. http://www.ispi.org/pdf/Merrill.pdf
2. http://www.tlu.ee/opmat/eope/e_kursuse_a_ja_o_moodle/addie_mudel.html
3. http://www.slideshare.net/martlaa/ppedisaini-alused-sissejuhatus-14203667
4. http://edweb.sdsu.edu/courses/EDTEC540/EDTEC540BB/Module3/mod03.htm
5. http://www.createdebate.com/debate/show/How_relevant_is_the_ADDIE_model_in_2009
6. http://ww.mdavidmerrill.com/Papers/Converting_e3_learning.pdf
7. http://www.herridgegroup.com/pdfs/The%20use%20of%20Traditional%20ISD%20for%20eLearning.pdf

Tegelikult mulle meeldib blogimine, kuna usun, et see on suurepärane viis kirja-, eneseväljendus-, mõttearendusoskuse parandamiseks – samas õppijana on seni õnnestunud edukalt blogi kasutuselevõttu vältida. Minu eelmises õppeasutuses küll soovitati blogimist sõbralik-tungivalt, kuid vältimatu vajadus ja kohustus puudus. Tallinna Ülikoolis tuleb paljudele ainetele kodutööde esitamiseks blogiga registreeruda ning tegelikult tundubki erinevate ainete keskkondades ja infotulvas orienteerumiseks mõistlik luua endale blogi kui info hoidmise keskus ja kommunikeerimise vahend.

Miks olen võtnud tarvitusele blogi alles siis, kui see on möödapääsmatu ja kohustuslik?
Tunnistan, et õppijana veebis avalik olemine, kodutöö või arvamusavalduse postitamine ja Publish nupu vajutamine nõuab teatava künnise ületamist – “Oma õpisuutlikkuse avalik tõestamine pole kerge ülesanne.” (Meeus, Looy, Laanpere, 2004). Samas tunnetan sellist künnist ainult õppijana, olles hinnatav – õpetajana ja hindaja rollis on sellised tõrked ja hingevärinad mulle võõrad.

Õpetajana näen, et avalikustatus on blogide puhul oluline faktor – kui õpilane peab oma tööd avalikult esitlema, paneb see teda enam pingutama ning nö püsti lati alt läbijooksmine ei ole nii lihtne. Samas on avalikustatusega seotud hirmud erinevad põhikooli ja gümnaasiumi õpilastel- kui põhikooli õpilaste jaoks on isiklik sait ja blogimine uus ja huvitav ning pakutud võimalust veebis varjatuks jääda ei kasutanud näiteks minu õpilastest keegi, siis gümnaasiumiosas soovisid varjatuks jääda juba nii mitmedki. Loodan esiteks õpetajana seda usalduskrediiti mitte lõpuni ära kasutada ning teiseks, et põhikoolis blogide juurde juhatatud õpilased säilitavad oma kompleksivaba suhtumise veebis avalikustatusse ka gümnaasiumiika jõudes.

Õppijana loodan blogimise läbi leida endas varjatud ressursse ning genereerida postitusi, mis “sisaldavad analüütilist ja reflekteerivat komponenti; on vastavuses antud nädala teemaga; vastab ülesandes esitatud küsimustele; sisaldab üliõpilase originaalseid ideid ning demonsteerib lugemismaterjalidest arusaamist. Postitustes sisalduvad viited teadusartiklitele peavad olema korrektselt vormistatud”. (Väljataga, 2012)