Tegin video grupitööna koos Keila-Joa õpilaste ja õpetajatega.
Inspiratsiooni video tegemiseks sain siit.
Koostasin küsimused ning lasin õpilastegrupil (5 õpilast) vastata küsimustele nende e-portfooliotes ning valmistada Paint.Netis fotokollaaži (tegid 3 õpilast).
Tekstid valmisid õpilaste vastuste põhjal koos Anne-Ly Lutteriga (psühholoog, karjäärinõustaja)
Kasutatud programmid: Samsung telefon, Dropbox, Paint.Net, Prezi, Windows Movie Maker, Camtasia, laadisin You Tube’i.
Mida tähendab minu jaoks mõiste õpivõrgustik?
Esmalt seostub õpivõrgustik info jagamisega – grupp inimesi, kes jagavad mingit ühist huvi mingi teema vastu, õpivad, kuidas seda teha paremini omavahel regulaarselt suheldes. (Wenger, 1999).
Millistele tunnustele võiks vastata õpivõrgustik:
(Downes, 2006)
Paraku seniste õpingute käigus ning tööelus on õpivõrgustike kogemus piirdunud kursuse ühise Skype-grupi loomisega, eelnevate õpingute käigus loodi selle juurde ka ühine Dropbox’i kaust, kus jagati omavahel lahkelt leitud materjale ning kodutöid (mis oli tõeline kullaauk) ning grupikaaslaste Google’i grupp ja ühiskalender. Lisaks õpingutele organiseeriti seal kursuse ühisüritusi ning jagati muud vaba-aja infot.
Kuigi õpivõrgustik ei tohiks oma ülesehituselt sõltuda ühest tegijast, ei saa siiski mööda inimlikust faktorist ehk igale asjale tuleb kasuks, kui on õige vedaja – teistest aktiivsem ekspert, kes on valmis keskmisest enam panustama. Haridustehnoloogide võrgustiku puhul on see Ingrid Maadvere ning EIÕPS-is väsimatu Birgy Lorenz.
Samas peaksid kõik õpivõrgustikus osalejad tajuma, et kõigil on oma roll õpivõrgustiku elujõulisena hoidmisel –kõik peaksid olema nii sisu loojad kui tarbijad. Nagu tabavalt ütleb raamatu „NetSmart“ autor Howard Rheingold, tuleks sotsiaalses õpivõrgustikus juhinduda reeglist – mina sügan sinu selga, sina sügad minu selga :). Ka ehitades üles isiklikku õpivõrgustikku, mis koosneb erinevatest voogudest, tuleks „toita“ ka neid, keda järgid – kommenteerida, jagada leitud infot.. (Rheingold, 2012)
“Õpikeskkondade ja õpivõrgustike” WordPress blogi kujunemiseks õpivõrgustikuks on peaaegu olemas vajalik – grupp praktikuid, kes jagavad samu huvisid teatud elualal. Takistuseks võib saada suhteliselt ebaühtlane kogemustetase – „seljasügamine“ võib kujuneda ühepoolseks ning see, et kursuse lõppedes lendavad linnud laiali ning tegevus soikub. Viimase vastu võiks aidata pühendunud eksperdid, vedajad ning mingi ühine eesmärk , näiteks koostada iga-aastaselt Eesti oma erinevaid haridustehnoloogia aasta TOPP-e ja TIP-e, mis oleksid vabad hariduskantseliidist ning pisut meelelahutuslikud – ühiselt fikseerida iga-aastast seisu dünaamilises haridustehnoloogia maailmas, nii, et selline info ei oleks Eesti-siseselt enesekaemuslik vaid järgib uusimaid trende maailmas ning kaasab ka gurude arvamusi. Mulle, kui haridustehnoloogia maailma värskelt sisenenule, on tõesti jäänud mulje, et moodne, dünaamiline, demokraatlik ning avatud haridustehnoloogide õpivõrgustik, ehk haridustehnoloogide personaalsete õpivõrgustike kohtumispaik, näib hetkel tõesti puudu olevat (või pole mina seda leidnud).
Ps. Tegin otsingu ja leidsin tõesti-tõesti Facebook’is haridustehnoloogide kogukonna. 
Kasutatud kirjandus:
Downes, S. (2006). Learning Networks and Connective Knowledge. (H. H. Yang & S. C.-Y. Yuen, Eds.)Instructional Technology Forum, 28(October), 1–27. doi:10.4018/978-1-60566-729-4.ch001
Rheingold, H. (2012). Net Smart: How to Thrive Online (p. 336). The MIT Press. Retrieved from http://mindmappingsoftwareblog.com/personal-learning-network/
Wenger, E. (1999). Communities of Practice: Learning, Meaning, and Identity (p. 336). Cambridge University Press.
Personaalne õpikeskkond on tihedalt seotud elukestva õppe kontseptsiooniga ning arusaamaga, et õppimine on personaalne tegevus, mille range kontrollimine ja piiramine ei ole infoühiskonna ning sotsiaalse meedia ajastul mõistlik ning ka võimalik.
Personaalne õpikeskkond on ühe kasutaja e-õppekeskkond, mis võimaldab koostööd teiste kasutajatega ja õpetajatega, kes kasutavad teisi personaalseid õppekeskkondi ja/või virtuaalseid õppekeskkondi. Teatud mõttes peab personaalne õpikeskkond sisaldama „tootlikkust parandavaid“ rakendusi, mis hõlbustavad õppetegevust ning kasutaja kontrollib, kuidas ta seda (personaalset õpikeskkonda) kasutab ja muudab (käepärasemaks). (Harmelen, 2006).
Minu jaoks on olulised märksõnad personaalse õpikeskkonna puhul õppetegevuses produktiivsuse parandamine ning oma õpikeskkonna pidev muutmine ja käepärasemaks muutmine. Hetkel kasutan oma WordPress blogi eelkõige erineva info koondamiseks, õppetöös järjel püsimiseks ning kodutööde postitamiseks ja hoidmiseks. Koostöö piirdub esialgu teiste kodutööde ning postituste jälgimisega ning käsukorras kaastudengite tööde kommenteerimisega. Samas aitab teiste kohalolu tunnetamine ning võimalus üksteise kodutöid näha õppetöös palju. Tunnen sedalaadi infovahetusest suurt puudust vabaainena võetud õpetajakoolituse ainetes.
Olemuslikult jagunevadki minu blogis õppeained kahte suurde gruppi: haridustehnoloogia ained ning õpetajakoolituse ained. Ühel pool enamuses avatus ning info liikuvus ning teisel pool heal juhul kinnised keskkonnad, halvemal juhul esitlused kõvakettalt või mälupulgalt ning nõue esitada referaate paberil.
E-portfooliona minu õpikeskkond ei kvalifitseeru, siin puudub enesereflektsioon ehk pidev õpitu analüüs ning oma ahhaa-kogemuste talletamine. Nagu on öelnud David Kolbi, on õppimine vahetu kogemise kaudu ebaefektiivne kui sellega ei kaasne kogetu sõnastamine, mõtestamine, arutlus ja selle arvestamine järgmistes tegevustes. Portfoolio mängib siinkohal olulist rolli eelkõige refleksiooni ja analüüsi faasis, mõningatel juhtudel ka uute õppimiskogemuste tegevusplaani koostamisel. (Kolb, 1984) (Tammets, 2010)
Seni õpiprotsessis endale esitamata jäänud küsimused:
– Mida ma saavutasin?
– Kui hästi ma seda tegin?
– Mida ma sellest õppisin?
– Mida võiksin paremini teha?
– Kuidas ma saaksin paremini teha?
Samuti tunnetan, et “kultuurikiht” pole piisavalt paks, et kujundada oma õpikeskkonnast esitlusportfooliot, mistõttu on see hetkel monofunktsionaalne õpiblogi (nagu ma praegu vaatasin, käsitleme e-portfooliosid 7.-nda kodutööna nii et siinkohal vaikin).
Nagu märgitakse tabavalt Tiigriraamatus, on efektiivse õpikeskkonna loomiseks vajalik omandada sotsiaalse tarkvara kokkuliigendamise tehnilised põhimõtted (nt vood, märksõnad, voogude kokkusegamine), et olla võimeline vabalt valima suure hulga tarkvaralahenduste hulgast ja neid ise kokku seadma oma õpikeskkonnaks. (Pata & Laanpere, 2009).
Lõpetuseks enesekriitiline reflektsioon: voogusid olen hakanud sihipäraselt kasutama magistriõppes, mida mõeldakse voogude kokkusegamise all, peaksin alles uurima. Märksõnade kasutamise kasulikkust mõistan igati, kuid kasutan neid juhuslikult ning korraliku süsteemita.
Ja selle nädala ahhaa-elamus: Mendeley, mida saab kasutada allikate hoidmise kohana kui personaalse õpikeskkonna üht komponenti, kuid nõuab head märksõnasüsteemi. Arenguruumi on küll ja veel.
Kasutatud kirjandus:
Harmelen, M. V. Personal Learning Environments. (M. Memmel & D. Burgos, Eds.), 16 Sixth IEEE International Conference on Advanced Learning Technologies ICALT06 815–816 (2006). Ieee. doi:10.1109/ICALT.2006.1652565
Kolb, D. A. (1984). Experiential learning : experience as the source of learning and development. (Prentice-Hall, Ed.)Journal of Organizational Behavior, 8(1984), 359–360. doi:10.1002/job.4030080408
Pata, K., & Laanpere, M. (2009). Tiigriraamat. Tallinn. Retrieved November 11, 2012, from http://www.scribd.com/doc/13822390/Tiigriraamat
Tammets, K. (2010). e-Portfoolio mõiste | Portfooliokursuse ajaveeb on WordPress.com. Retrieved November 11, 2012, from http://portfooliokursus.wordpress.com/lugemismaterjal-1/1-nadal-e-portfoolio-moiste-ja-naited/
Neljanda õpikeskkondade ja õpivõrgustike kodutöös loetleme ja proovime läbi erinevaid rakendusi, mis kasutavad veeb 2.0 tehnoloogiaid:
Vookogud
Selle kodutöö raames ladusin Google Reader’i kaustadesse kursusekaaslaste õpiblogid ning käesoleva semestri aineblogid ning imestasin, miks ma seda kohe ei teinud. Lisaksin tõmbasin riideri ka telefoni, et kaasõppijate ja õppejõudude tegemistega ekstramugavalt kursis olla. Mäletan mõneaastatagust vestlust kolleegiga praktikaettevõttest, kes soovitas kasutada RSS-i tellimist ja järjehoidjaid, et jälgida praktikute ja ekspertide blogisid – samas hoida ka oma riiderit ajakohasena, uusi lisatud blogisid jälgida ning kui väga asjalik pole, siis panna kaduma. Vookogu aitab hästi olla kursis erialaste arengutega, samas nõuab riideri ajakohasena hoidmine teatavat distsiplineeritust, järjekindlust ja valmidust minna põhjalikuks.
Ühisjärjehoidjad:
Olen Diigo kasutaja juba mõnda aega ning kasutan seda nö 1.0 tasemel isiklikuks tarbeks– olen ladunud järjehoidjad teemade kaupa rubriikidesse ja rohkem suurt midagi – ei jagamist ega silte. Mõte, et „kursuslased kasutavad lingi lisamisel sama märksõna ning kõigi poolt lisatud lingid on nähtaval ühel aadressil“, on huvitav ja vajaks kindlasti katsetamist.
Tutvusin ka Charting vahendiga, mis on kui kohtumiskoht, kus inimesed jagavad kogutud infot ja teadmisi. Rakenduse ülesehitamisel on lähtutud põhimõttest, et inimesed võtavad ühendust oma õpieesmärkide seotud inimeste ja allikatega, kasutavad teiste loodud teadmisi, genereerivad uusi teadmisi ning annavad sellega oma panuse kollektiivis. Info kogumist alustatakse rakenduses eesmärgi püstitamisega – mida tahan teada või saavutada. Kasutada saab rakendust nii avatud kui suletud (firmasisene) süsteemina.
Mikroblogid:
Mida saaks õpetaja teha 140-tähemärgi piiranguga Twitteriga. Kõigepealt saab seni sotsiaalse meediaga vähetuttav õpetaja kätte tunde, mis tekib oma sügavamõtteliste siutsude saatmisel veebiavarustesse. Õpetaja saab siutsuda kodutöödest, tähtaegadest, uudistest, viia läbi ajurünnakuid, teha küsitlusi, luua päris- või libaprofiilid, mängida rollimänge, et õppida oma digitaalse maine kujundamist, harjutada õpilastega netiketti, lasta õpilastel luuletada..
Kirjandusallikate jagamine:
Installeerisin endale Mendeley ning kui olin läbi vaadanud tutoriali, kuidas Word pluginaga viiteid ja bibliograafiat lisada, oli see rakendus mulle lõplikult müüdud. Kui õigesti mäletan, siis tutvustati seda vahendit ka eelmisel õpikeskkondade ja õpivõrgustike auditoorsel kohtumisel.
Märkmed ja veebiklipid:
Sobiva, seadmete vahel sünkroniseeritud lahenduse leidmine oma ülesannete, mõtete, sündmuste koondamiseks on väga oluline. Hetkel on minu parimad sõbrad, kes aitavad TLÜ virr-varris, tööl ja kodus ellu jääda, Google’iga sünkroniseeritud Outlook kalender sülearvutis ja nutitelefonis, Wordpress blogi ning sügisel Hansu soovitatud (hetkel punaselt plinkiv) Wunderlist. Kuna olen proovinud kasutada ka MS OneNote’i, siis Evernote näib olevat sarnane rakendus. Kui oleks huvi kasutada, siis ka seda on võimalik jagada teiste kasutajatega ning sünkroniseerida nutitelefoniga, viimast OneNote’iga teha ei õnnestunud, kuna selle nutitelefoni appi „meie piirkonnas“ alla ei saa laadida. Hetkel ma seda kasutama ei torma, kuid jätan meelde.
Veebikonverentsid:
Skype, nagu juba paljud maininud, on meie kõigi suur lemmik. Ühe kooli olen juba lõpetanud pidevalt tuge saades Skype grupist ning hea meel on tõdeda, et sama positiivne praktika jätkub ka Tallinna Ülikoolis.Loodan, et Skype jätkuvalt elab ja õitseb ning suudab tegutseda ja ellu jääda skype-to-skype teenuseid tasuta pakkuva ärimudeliga. Olen nõus Skype’i tasuta kasutamise nimel välja kannatama ka reklaame.
Widgetid:
Mis vahe on widgetil ehk vidinal ja gadgetil? Gadgetid on kõik widgetid, mis pole widgetid. Widget on taaskasutatav koodijupp, mida võib panna igale veebisaidile. Gadget toimib nagu widget, täidab samu eesmärke, kuid on patenditud, töötab ainult teatud veebisaitidel. Nt Google gadgetid töötavad ainult Google’i toodetes – samas Google kalendrit näitab kenasti ka WordPress, nii et kas Google kalendri-gadget on siis widget?
Muud kasulikud vahendid:
Mainitutest, mida enne ei tundnud, hääletan Doodle’i poolt. Suurepärane abivahend konsensuse saavutamiseks kohtumisaegade- kohtade jms osas.
Kokkuvõtteks:
Peaksin enam süüvima folksonoomia kasutusse ühistöös, kuidas seda nutikalt teha ning kasutada .
Kasutatud materjalid:
Põldoja, H. (2012) .Õpikeskkondadega seotud tehnoloogiad ja standardiseerimine. Loetud aadressil http://opikeskkonnad.wordpress.com/oppematerjalid/tehnoloogiad-ja-standardiseerimine/
“Sotsiaalne meedia on tehnoloogia, mis hõlbustab sotsiaalset interaktsiooni, võimaldab koostööd ja arutelu osalejate vahel nagu blogid, vikid, multimeedia (heli, foto, video, tekst) jagamise vahendid, sotsiaalse võrgustiku platvormid ja virtuaalmaailmad.“ Bryer and Zavatarro (2011, p. 327)
Sotsiaalse meedia võimalused aitavad täita õpikeskkonnale esitatavat sotsiaalsuse ja koostöö nõuet, muuta õpikeskkonda sotsiaalseks ruumiks. Sotsiaalne mõõde on õpikeskkonna puhul väga oluline. Mitmed uuringud on tõestanud, et ühisõpe on üksiõppimisest märksa tõhusam, kuna parandab motivatsiooni, parandab õpitulemusi ning sotsiaalseid oskusi, seob akadeemiliselt võimekamad ja vähemvõimekamad. ( Johnson, Johnson, & Stanne, 2000; Slavin, 1995; Snowman, McCown, & Biehler, 2009).
Kogu meie elu kestvat õppimist jagatakse koolihariduseks (formaalne), vabahariduseks (mitteformaalne) ja eluhariduseks (informaalne). Uurimused näitavad, et koolihariduse roll inimese elukestvas õppes on väga väike (ülikooli lõppedes 5%). Liikudes keskkoolist kõrgkooli muutub eluhariduse osa üha olulisemaks – õppimine toimub kõikjal ja kogu aeg. Teadmisi hangitakse omavahelises suhtluses, reageerides ja infot jagades, kogemusi saades ja vahetades (Banks jt 2007).
Sotsiaalse meedia vahendite kasutamine õppetöös võimaldab siduda omavahel formaalset ja informaalset õpet, muuta õpikeskkonda piirideta ja avatuks. Avatud keskkondade kasutamine annab tunde, et õppimine ei ole konkreetse alguse ja lõpuga kursus vaid pidev ning elukestev protsess.
Rääkides probleemidest õppija seisukohalt, tuleb tal teha otsus eelnevates kodutöödes mitmel pool mainitud avalikustatuse osas – millises mahus ja määral ollakse avalik ning õppida hoolitsema oma digitaalse reputatsiooni eest. Samas on positiivne, et avatud keskkondade puhul on enamasti alati võimalik jääda anonüümseks ja mis põhiline – see on õppija enda valik. Õppija seisukohalt võib uute tehnoloogiliste vahendite ja programmide kasutamaõppimine olla esialgu ajamahukas, samas on avatud keskkonnad reeglina parema kasutatavusega kui suletud õpihaldussüsteemid.
Õpetaja vaatenurgast, paneb sotsiaalse meedia vahendite kasutamine õppetöös talle kohustuse olla ka ise avalik, teha oma õppematerjalid veebis kättesaadavaks ning olla kursis õpetamismeetodite, tehniliste vahendite ja arengutega, käia ajaga kaasas. Tegevused ja õppeprotsess peavad olema hästi läbimõeldud ja põhjendatud. Arvestada tuleb ka sellega, et õppijate tehnikalembus ning arvutikasutamisvõimalused on sageli erinevad. Üldharidusõpetajal lasub vastutus oma õpilaste ees – õppetöö veebiavarustes peab toimuma õpilast säästvalt ning ka enda ees- kaitsma iseennast, mitte laskma sotsiaalset meediat, õpetamistööd ja õppijaid liiga sügavalt oma ellu.
Veeb 2.0 on tulnud selleks, et jääda ning seda pudelisse tagasi toppida pole võimalik. Haridustehnoloogide üks olulisimaid eesmärke on pedagoogika 2.0 juurutamine, aitamaks õpetajatel võtta kasutusele sotsiaalset meediat töö- ja õppevahendina õpilastega, kes juba kasutavad seda ülima orgaanilisusega, kuid põhiliselt siiski meelelahutuslikult.
Baiyun, C., Bryer, T. (2012). Investigating Instructional Strategies for Using Social Media in Formal and Informal Learning. USA University of Central Florida,
Johnson, D. W., Johnson, R. T., & Stanne, M. B. (2000, May). Cooperative learning methods: A meta-analysis. Retrieved from http://www.tablelearning.com/uploads/File/EXHIBIT-B.pdf
Slavin, R. E. (1995). Cooperative learning: Theory, research, and practice (2nd ed.). Boston, MA: Allyn & Bacon.
Snowman, J., McCown, R., & Biehler, F. (2009). Psychology applied to teaching. Boston, MA: Houghton Mifflin Co. Retrieved from http://www.worldcat.org/title/psychology-applied-to-teaching/oclc/228007807?page=citation
Bryer, T. A. & Zavattaro, S. (2011). Social media and public administration: Theoretical dimensions and introduction to symposium. Administrative Theory & Praxis, 33(3).
Banks, J., Au, K., Ball, A., Bell, P., Gordon, E., Gutierrez, K., Heath, S., et al. (2007). Learning in and out of school in diverse environments (Consensus Report). Learning in Informal and Formal Environment (LIFE) Center. Retrieved from http://www.life-slc.org/knowledge-base/report-learning-in-and-out-of-school-in-diverse-environments
Eelmise tunni kodutööna defineerisime õpikeskkonda. Nagu juba nimetatud on Dillenbourg, Schneider ja Synteta (2002) järgi virtuaalne õpikeskkond :
Käesolevas kodutöös on teemaks õpihaldussüsteemid. Dobozy ja Reynolds (2010) püüavad neid mõisteid selgitada metafooride abil ning defineerivad õpihaldussüsteemi (LMS – Learnign Management System) kui ostukeskust – tule ja võta (24H) ning õpikeskkonda (VLE – Virutal Learning Environment) kui lennujaama – tule ja ole.
Õpihaldussüsteem annab platvormi haridusasutuse virtuaalsele õpikeskkonnale. See on koht, kus õpetajad hoiavad dokumente ja haldavad virtuaal- ja hübriidõpet, jälgivad õpilaste tegevusi. Landon, Henderson and Poulin (2006)
Otsustasin oma kodutöös analüüsitavaks õpihaldussüsteemiks valida Dippleri. Nimi Dippler tuleneb uue keskkonna kontseptsioonist: Digital Portfolio-based Personal Learning Ecosystem (ehk siis: digitaalne portfoolio-põhine personaalne õpi-ökosüsteem). Õpilased kasutavad WordPress blogisid, millel on juures spetsiaalne lisaprogramm, mis võimaldab ajaveebil õpihaldussüsteemiga infot vahetada. (HTK 2012)
Dippler on VLE 2.0 näide, kus kasutusel on universaalne ja avatud platvorm, mis võimaldab ühendada erinevaid tehnoloogiaid.
Dippleri positiivsed omadused:
Dippleri negatiivsed omadused
Siiski arvan, et Dippler täidab edukalt virtuaalsele õpikeskkonnale esitatud nõuded: läbimõeldult kujundatud inforuum, tehnika arengute järgimine, sotsiaalne ruum, selge esitusviis, tudengid on osalejad, kasutab erinevaid tarkvaravahendeid.
Kasutatud kirjandus
Dillenbourg, P., Schneider, D., Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. In A. Dimitracopoulou (Ed.), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (pp. 3-18). Rhodes: Kastaniotis Editions. Loetud aadressil http://edutice.archives-ouvertes.fr
Dobozy, E. & Reynolds, P. (2010). From LMS to VLE or from supermarkets to airports: Classifying elearning platforms using metaphors. Proceedings of the 5th International LAMS Conference 2010. http://lamsfoundation.org/lams2010sydney/papers.htm
Weller, M. (2006). VLE 2.0 and future directions in learning environments. First Lams Conference. Sydney, NSW, December 2006. http://saturn.melcoe.mq.edu.au/presentations/mwellerLAMS.ppt.
Landon, B., Henderson, T., & Poulin R. (2006). Peer Comparison of Course/Learning Management Systems, Course Materials Life Cycle, and Related Costs, Final Report. Cambridge: Massachusetts Institute of Technology. http://web.mit.edu/emcc/www/MIT-WCET-C-LMS-Final-Report-07-19-06.pdf.
Laanpere, M. (2012). Dippler: järgmise põlvkonna e-õppekeskkond. Ettekanne e-ülikooli aastakonverentsil. https://www.eope.ee/_download/repository/Slaidid_Dippler_Mart_Laanpere.pdf
Dippleri dokumentatsioon. Kasutamise kuupäev: 30.09.2012. a., allikas trac.htk.tlu.ee: http://trac.htk.tlu.ee/iva2/wiki
Mis on õpikeskkond?
Kogu maailm ja kõik mis seal sees on.
Õpikeskkond võib tähendada mh nii toolide kavalat paigutamist või metsa minemist (füüsiline), kui tegutsemist veebikeskkonnas (virtuaalne) ning füüsilise ja virtuaalse õpikeskkonna ühitamist (hübriidne).
Virtuaalmaailma võimalused on märgatavalt muutnud info kättesaadavust ja õpetaja rolli ning üha muutuva ja areneva virtuaalmaailma taustal pole kaasaegse ja uudseid võimalusi kasutava õpikeskkonna ülesehitamine lihtne ülesanne. Haridustehnoloogi ülesanne – olla õpetaja teejuht virtuaalmaailmas ning aidata tal täiendada füüsilist õpikeskkonda virtuaalsete vahenditega ning rikastada klassitegevusi.
Mis on virtuaalne õpikeskkond?
Virtuaalne õpikeskkond tähendab veebivõimaluste kasutamist õppetöös. Olulised märksõnad igasuguse õpikeskkonna kujundamisel on: infoallikad, koostöö, reeglid. Virtuaalseid õpikeskkondi jagatakse kinnisteks ja avatud mudeliteks. Kinniseid õpikeskkondi (Moodle , WebCity) olen kasutanud seni vaid õppijana, kuid oma lühikesele arvutiõpetajakogemusele toetudes usun enam Web2.0 võimalustele ehitatud mudeli (õpilased loovad pidevalt muutuvas veebilaotuses e-portfoolioid ning grupitöödes materjale) kasulikkusse.
Rääkides isiklikest ootustest, tunnen suurt huvi vabaainetena deklareeritud õpetajakoolituse mooduli ainete vastu virtuaalsete õpikeskkondade võtmes ning saada teadmisi ja inspiratsiooni erinevate pedagoogiliste võtete kasutamiseks virtuaalsete (hübriidsete) õpikeskkondade kujundamisel.
Allikad:
Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata & M. Laanpere (toim.), Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat (lk. 11-14). Tallinn: TLÜ Informaatika Instituut. [PDF]
Dillenbourg, P., Schneider, D., Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. In A. Dimitracopoulou (Ed.), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (pp. 3-18). Rhodes: Kastaniotis Editions. [PDF]
Wilson, B. G. (1995). Metaphors for Instruction: Why We Talk about Learning Environments. Educational Technology, 35(5), 25-30. Loetud aadressil http://carbon.ucdenver.edu/~bwilson/wils95