3. kodutöö. Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana

Ülesanne

“Sotsiaalne meedia on tehnoloogia, mis hõlbustab sotsiaalset interaktsiooni, võimaldab koostööd ja arutelu osalejate vahel nagu blogid, vikid, multimeedia (heli, foto, video, tekst) jagamise vahendid, sotsiaalse võrgustiku platvormid ja virtuaalmaailmad.“ Bryer and Zavatarro (2011, p. 327)

Sotsiaalse meedia võimalused aitavad täita õpikeskkonnale esitatavat sotsiaalsuse ja koostöö nõuet, muuta õpikeskkonda sotsiaalseks ruumiks. Sotsiaalne mõõde on õpikeskkonna puhul väga oluline. Mitmed uuringud on tõestanud, et ühisõpe on üksiõppimisest märksa tõhusam, kuna parandab motivatsiooni, parandab õpitulemusi ning sotsiaalseid oskusi, seob akadeemiliselt võimekamad ja vähemvõimekamad. ( Johnson, Johnson, & Stanne, 2000; Slavin, 1995; Snowman, McCown, & Biehler, 2009).

Kogu meie elu kestvat õppimist jagatakse koolihariduseks (formaalne), vabahariduseks (mitteformaalne) ja eluhariduseks (informaalne). Uurimused näitavad, et koolihariduse roll inimese elukestvas õppes on väga väike (ülikooli lõppedes 5%). Liikudes keskkoolist kõrgkooli muutub eluhariduse osa üha olulisemaks –  õppimine toimub kõikjal ja kogu aeg. Teadmisi hangitakse omavahelises suhtluses, reageerides ja infot jagades, kogemusi saades ja vahetades (Banks jt 2007).

Sotsiaalse meedia vahendite kasutamine õppetöös võimaldab siduda omavahel formaalset ja informaalset õpet, muuta õpikeskkonda piirideta ja avatuks. Avatud keskkondade kasutamine annab tunde, et õppimine ei ole konkreetse alguse ja lõpuga kursus vaid pidev ning elukestev protsess.

Rääkides probleemidest õppija seisukohalt,  tuleb tal teha otsus eelnevates kodutöödes mitmel pool mainitud avalikustatuse osas –  millises mahus ja määral ollakse avalik ning õppida hoolitsema oma digitaalse reputatsiooni eest. Samas on positiivne, et avatud keskkondade puhul on enamasti alati võimalik jääda anonüümseks ja mis põhiline – see on õppija enda valik. Õppija seisukohalt võib uute tehnoloogiliste vahendite ja programmide kasutamaõppimine olla esialgu ajamahukas, samas on avatud keskkonnad reeglina parema kasutatavusega kui suletud õpihaldussüsteemid.

Õpetaja vaatenurgast, paneb sotsiaalse meedia vahendite kasutamine õppetöös talle kohustuse olla ka ise avalik, teha oma õppematerjalid veebis kättesaadavaks ning olla kursis õpetamismeetodite, tehniliste vahendite ja arengutega, käia ajaga kaasas. Tegevused ja õppeprotsess peavad olema hästi läbimõeldud ja põhjendatud. Arvestada tuleb ka sellega, et õppijate tehnikalembus ning arvutikasutamisvõimalused on sageli erinevad. Üldharidusõpetajal lasub vastutus oma õpilaste ees – õppetöö veebiavarustes peab toimuma õpilast säästvalt ning ka enda ees- kaitsma iseennast, mitte laskma sotsiaalset meediat, õpetamistööd ja õppijaid liiga sügavalt oma ellu.

Veeb 2.0 on tulnud selleks, et jääda ning seda pudelisse tagasi toppida pole võimalik. Haridustehnoloogide üks olulisimaid eesmärke on pedagoogika 2.0 juurutamine, aitamaks õpetajatel võtta kasutusele sotsiaalset meediat töö- ja õppevahendina õpilastega, kes juba kasutavad seda  ülima orgaanilisusega, kuid põhiliselt siiski meelelahutuslikult.

Baiyun, C., Bryer, T. (2012).  Investigating Instructional Strategies for Using Social Media in Formal and Informal Learning. USA University of Central Florida,

Johnson, D. W., Johnson, R. T., & Stanne, M. B. (2000, May). Cooperative learning methods: A meta-analysis. Retrieved from http://www.tablelearning.com/uploads/File/EXHIBIT-B.pdf

Slavin, R. E. (1995). Cooperative learning: Theory, research, and practice (2nd ed.). Boston, MA: Allyn & Bacon.

Snowman, J., McCown, R., & Biehler, F. (2009). Psychology applied to teaching. Boston, MA: Houghton Mifflin Co. Retrieved from http://www.worldcat.org/title/psychology-applied-to-teaching/oclc/228007807?page=citation

Bryer, T. A. & Zavattaro, S. (2011). Social media and public administration: Theoretical dimensions and introduction to symposium. Administrative Theory & Praxis, 33(3).

Banks, J., Au, K., Ball, A., Bell, P., Gordon, E., Gutierrez, K., Heath, S., et al. (2007). Learning in and out of school in diverse environments (Consensus Report). Learning in Informal and Formal Environment (LIFE) Center. Retrieved from http://www.life-slc.org/knowledge-base/report-learning-in-and-out-of-school-in-diverse-environments

 

Submission for Õppedisaini mudelite võrdlus

Mis on õppedisain?

Õppedisain on õppeprotsessi ja õpikeskkonna süsteemne kavandamine, mille eesmärgiks on muuta õppimine tulemuslikumaks, tõhusamaks ja huvitavamaks. Peamised rakendusvaldkonnad on militaartreening, „koolitusvabrikud“, e-õppe kvaliteedisüsteemid.

Mis on õppedisaini mudel?

See on juhis, mille järgi õppedisainer korraldab õpet. Mudel lihtsustab keerukad päriselusituatsioonid üldistatud sammudeseeriateks.

Viimase 60 aasta jooksul on välja töötatud enam kui 100 õppedisainimudelit, millest igaüks baseerub ühele või enamale õpiteooriale. Õppedisainimudelid baseeruvad  üldiselt ADDIE mudelil.

ADDIE

ADDIE mudel on üks võimalikke õpidisaini mudeleid v projekti raamistik. Lahtiseletatult tähendab see: analüüs (analyse), kavandamine (design), väljatöötamine (development), läbiviimine (implementation) ja hindamine (evaluation):

ADDIE mudelit võrreldakse tarkvaraarenduses halva arenduse näiteks oleva kosemudeliga, kus iga faas peab olema lõpetatud enne kui liigutakse järgmisse faasi – igas etapis on väljund, mis on aluseks järgmisele etapile. Muudatuste tegemine lõppfaasis on kulukas ning kohati võimatu.  Samas, nagu päriselus on raske leida ettevõtet, kes arendaks tõsimeelselt puhta kosemudeli järgi, on ka ADDIE mudelit võimalik kasutada  lineaarse arendusraamistiku asemel  agiilseid  põhimõtteid järgides iteratiivselt. Ükski faas ei ole lõpetatud kui kogu projekt on valmis. Kui avastatakse probleem õppetegevuste jadas , võidakse pöörduda tagasi disainifaasi või koguni analüüsimisele.

A Pebble-in-the-Pond

2002. a sõnastas  David Merrill esmased õppeprintsiipid, deklareerides, et  efektiivseimad õppetooted või õpikeskkonnad on need, mis on probleemikesksed ja kaasavad õpilast neljast erinevast etapist koosnevasse  õppetsüklisse:

  • eelneva kogemuse aktiveerimine;
  • oskuste demonstreerimine;
  • oskuste rakendamine;
  • nende oskuste integreerimine päriselu tegevustesse.

Merrilli „kivike tiigis“ õppedisainimudel baseerub neil printsiipidel ning on ADDIE õppedisainimudeli modifikatsioon .

Mudel koosneb laienevatest tegevustest, mis saavad alguse esimesest kiviviskest ehk  probleemist:

  1. probleem – elulise ülesande- või probleemi püstitus;
  2. analüüs – tuvastatakse probleemi arengud  ja progresseerumine kasvava raskusastmega; tuvastatakse teadmisteosised ja oskused, mis on vajalikud iga järgneva probleemi lahendamiseks;
  3. strateegia – valitakse kasutatavad õpetamisstrateegiad ja –võtted;
  4. disain – kasutajaliidese ja navigatsiooni väljatöötamine;
  5. teostamine – funktsionaalne prototüüp.

Kivike tiigis on ADDIE mudeli üks modifikatsioon. Võrreldes mõningate ADDIE versioonidega, kus õpetatava sisu paika panemine toimub alles arendusfaasis,  tegeletakse „kivike tiigis“ protsessi alguses põhjalikumalt sisu määratlemisega.  Merril ütleb: „Liiga paljus on e-õpe pelgalt internetti suunatud info, ilma asjakohase demonstratsiooni, praktika, tagaside, õppija juhendamise ning treenimiseta. Paljas info ei ole juhend.“  Seepärast pööratakse Merrilli mudelis erilist tähelepanu probleemi püstitamisele, probleemi elulähedusele, õpijada ning erinevate tegevuste ning juhendite väljatöötamisele.

Oluline erinevus võrreldes traditsioonilise ADDIE-ga on ülesande- või probleemipõhine õppestrateegia. Ülesandekeskne strateegia alustab keerulise probleemiga, millega koos antakse vajalikud teadmised ja oskused selle probleemi kontekstis. Seejärel esitatakse järgmine reaaleluline probleem ning vajalikud teadmisteosised esitatakse uuesti edasiarendatult ja laiendatult  vastavalt keerukamale ülesandele. Selline lähenemine on oluline erinevus võrreldes tavamudeliga, kus keskendutakse ühes moodulis või kursusel oskustele, mis on vajalikud mõne keerulise ülesande täitmiseks, kõik vajalikud oskused õpetatakse edasiarenguteta ära ühes moodulis .

Kui ADDIE on peamiselt raamistik, mis vajalik selleks, et teada, mida on vaja teha õpikeskkonna loomiseks, kuidas seda teha, sõltub disainerist ja meeskonnast, siis selle Merrilli välja töötatud modifikatsioon tegeleb eelkõige õpisisuga, et muuta õppetooteid ja õpikeskkondi efektiivsemaks.

.Kasutatud materjalid:

  1. http://www.ispi.org/pdf/Merrill.pdf
  2. http://www.tlu.ee/opmat/eope/e_kursuse_a_ja_o_moodle/addie_mudel.html
  3. http://www.slideshare.net/martlaa/ppedisaini-alused-sissejuhatus-14203667
  4. http://edweb.sdsu.edu/courses/EDTEC540/EDTEC540BB/Module3/mod03.htm
  5. http://www.createdebate.com/debate/show/How_relevant_is_the_ADDIE_model_in_2009
  6. http://ww.mdavidmerrill.com/Papers/Converting_e3_learning.pdf
  7. http://www.herridgegroup.com/pdfs/The%20use%20of%20Traditional%20ISD%20for%20eLearning.pdf

 

2. Kodutöö. Õpihaldussüsteemid

Ülesanne

Eelmise tunni kodutööna defineerisime õpikeskkonda. Nagu juba nimetatud on Dillenbourg, Schneider ja Synteta (2002) järgi virtuaalne õpikeskkond :

  •  läbimõeldult kujundatud inforuum (info kasutamine harivaks interaktsiooniks, autorlus, infoallikatele viitamine, info hoidmine, tehnika arengute järgimine);
  •  sotsiaalne ruum;
  • selge esitusviisiga, keskkond on esteetiline ja lihtsalt kasutatav;
  • tudengid osalejad (infotootjad, sotsiaalse ruumi ja inforuumi liikmed ja panustajad);
  • ei tähenda üksnes  kaugõpet, vaid pigem toetab ja rikastab kontaktõpet;
  • tehnoloogiate integratsioon, kasutab erinevaid tarkvaravahendeid, – info, kommunikatsioon,  koostöö, õppimine ja haldamine ühes;
  • integreerib ka füüsilise õpikeskkonna  mitteelektroonilisi vahendeid – raamatud, näost-näkku arutelud, loengud jm.

Käesolevas kodutöös on teemaks õpihaldussüsteemid. Dobozy ja Reynolds (2010) püüavad  neid mõisteid selgitada metafooride abil ning defineerivad õpihaldussüsteemi (LMS – Learnign Management System) kui ostukeskust – tule ja võta (24H)  ning õpikeskkonda (VLE – Virutal Learning Environment) kui  lennujaama  – tule ja ole.

Õpihaldussüsteem annab platvormi haridusasutuse virtuaalsele õpikeskkonnale. See on koht, kus õpetajad hoiavad dokumente ja haldavad virtuaal- ja hübriidõpet, jälgivad õpilaste tegevusi.  Landon, Henderson and Poulin (2006)

Otsustasin oma kodutöös analüüsitavaks õpihaldussüsteemiks valida Dippleri. Nimi Dippler tuleneb uue keskkonna kontseptsioonist:  Digital Portfolio-based Personal Learning Ecosystem (ehk siis: digitaalne portfoolio-põhine personaalne õpi-ökosüsteem). Õpilased kasutavad WordPress blogisid, millel on juures spetsiaalne lisaprogramm, mis võimaldab ajaveebil õpihaldussüsteemiga infot vahetada. (HTK 2012)

Dippler on VLE 2.0 näide, kus kasutusel on universaalne ja avatud platvorm, mis võimaldab ühendada erinevaid tehnoloogiaid.

Dippleri positiivsed omadused:

  • õpilane kasutab oma õpitegevusteks personaalset õpikeskkonda, mis on universaalse ning lihtsa ülesehitusega, paljudele harjumuslikus WordPress keskkonnas,millega kaasnevad ka muud WordPress’i hüved: klient-tarkvara erinevate mobiilsete seadmete (nutitelefon, tahvelarvuti) tarvis, privaatsuse seadistamine, rss ja vidinad, välimuse seadistamine jm;
  • õpilase personaalne õpikeskkond on seotud õpihaldussüsteemiga, mis muudab kursuse ning tegevuste haldamise õpetaja jaoks lihtsaks ning võimaldab analüüsida õpimustreid – puudus tavalise blogipõhise õppe puhul;
  • peale õppeasutuse lõpetamist saab õppija oma WP blogi kooli küljest lahti siduda (ja vajadusel mujal ühendada), keskkonda saab kasutada oma portfooliona;
  • õppematerjalide osas täielik avatus,  õppematerjalid on paigutatud  avatud keskkondadesse (nt. Slideshare, Issuu, Youtube) ja vistutatakse või lingitakse need siis kursuse õppematerjalide lehele;
  • koosvõimeline mudel.

Dippleri negatiivsed omadused

  • blogimisega  varasemalt mitte kokku puutunud õppijal võib olla keeruline hakata ühe pauguga WordPressi kasutajaks, mistõttu mudel sobib eelkõige ülikoolidesse, lühikeste täienduskursuste ja -koolituste läbiviimisel võib selle kasutamine  osutuda keeruliseks;
  •  minu isiklik kasutatavuse probleem –  segaseks on jäänud vähemalt minule, kui „minu oma“ on minu Dippleri blogi. Kuidas positsioneeruvad omavahel  rippmenüüs olev kursus ja minuloodud kategooria v menüüpunkt, mil määral saab seadistada menüüd;
  • õppematerjalide paigutamine avatud keskkondadesse võib osutuda kindlasti väljakutseks õppejõududele ja õpetajatele ja samas võivad need olla sealt ka ühel hetkel kadunud;

Siiski arvan,  et Dippler täidab edukalt virtuaalsele  õpikeskkonnale esitatud nõuded: läbimõeldult kujundatud inforuum, tehnika arengute järgimine, sotsiaalne ruum, selge esitusviis, tudengid on osalejad,  kasutab erinevaid tarkvaravahendeid.

Kasutatud kirjandus

Dillenbourg, P., Schneider, D., Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. In A. Dimitracopoulou (Ed.), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (pp. 3-18). Rhodes: Kastaniotis Editions. Loetud aadressil http://edutice.archives-ouvertes.fr

Dobozy, E. & Reynolds, P. (2010). From LMS to VLE or from supermarkets to airports: Classifying elearning platforms using metaphors. Proceedings of the 5th International  LAMS Conference 2010. http://lamsfoundation.org/lams2010sydney/papers.htm

Weller, M. (2006). VLE 2.0 and future directions in learning environments. First Lams Conference. Sydney, NSW, December 2006. http://saturn.melcoe.mq.edu.au/presentations/mwellerLAMS.ppt.

Landon, B., Henderson, T., & Poulin R. (2006). Peer Comparison of Course/Learning Management Systems, Course Materials Life Cycle, and Related Costs, Final Report. Cambridge: Massachusetts Institute of Technology. http://web.mit.edu/emcc/www/MIT-WCET-C-LMS-Final-Report-07-19-06.pdf.

Laanpere, M. (2012).  Dippler: järgmise põlvkonna e-õppekeskkond. Ettekanne e-ülikooli aastakonverentsil. https://www.eope.ee/_download/repository/Slaidid_Dippler_Mart_Laanpere.pdf

Dippleri dokumentatsioon. Kasutamise kuupäev: 30.09.2012. a., allikas  trac.htk.tlu.ee: http://trac.htk.tlu.ee/iva2/wiki

 

Submission for Blogipõhise õppe kogemus

Tegelikult mulle meeldib blogimine, kuna usun, et see on suurepärane viis kirja-, eneseväljendus-, mõttearendusoskuse parandamiseks – samas õppijana on seni õnnestunud edukalt blogi kasutuselevõttu vältida. Minu eelmises õppeasutuses küll soovitati blogimist sõbralik-tungivalt, kuid vältimatu vajadus ja kohustus puudus. Tallinna Ülikoolis tuleb paljudele ainetele kodutööde esitamiseks blogiga registreeruda ning tegelikult tundubki erinevate ainete keskkondades ja infotulvas orienteerumiseks mõistlik luua endale blogi kui info hoidmise keskus ja kommunikeerimise vahend.

Miks olen võtnud tarvitusele blogi alles siis, kui see on möödapääsmatu ja kohustuslik?
Tunnistan, et õppijana veebis avalik olemine, kodutöö või arvamusavalduse postitamine ja Publish nupu vajutamine nõuab teatava künnise ületamist – “Oma õpisuutlikkuse avalik tõestamine pole kerge ülesanne.” (Meeus, Looy, Laanpere, 2004). Samas tunnetan sellist künnist ainult õppijana, olles hinnatav – õpetajana ja hindaja rollis on sellised tõrked ja hingevärinad mulle võõrad.

Õpetajana näen, et avalikustatus on blogide puhul oluline faktor – kui õpilane peab oma tööd avalikult esitlema, paneb see teda enam pingutama ning nö püsti lati alt läbijooksmine ei ole nii lihtne. Samas on avalikustatusega seotud hirmud erinevad põhikooli ja gümnaasiumi õpilastel- kui põhikooli õpilaste jaoks on isiklik sait ja blogimine uus ja huvitav ning pakutud võimalust veebis varjatuks jääda ei kasutanud näiteks minu õpilastest keegi, siis gümnaasiumiosas soovisid varjatuks jääda juba nii mitmedki. Loodan esiteks õpetajana seda usalduskrediiti mitte lõpuni ära kasutada ning teiseks, et põhikoolis blogide juurde juhatatud õpilased säilitavad oma kompleksivaba suhtumise veebis avalikustatusse ka gümnaasiumiika jõudes.

Õppijana loodan blogimise läbi leida endas varjatud ressursse ning genereerida postitusi, mis “sisaldavad analüütilist ja reflekteerivat komponenti; on vastavuses antud nädala teemaga; vastab ülesandes esitatud küsimustele; sisaldab üliõpilase originaalseid ideid ning demonsteerib lugemismaterjalidest arusaamist. Postitustes sisalduvad viited teadusartiklitele peavad olema korrektselt vormistatud”. (Väljataga, 2012)

Mis on õpikeskkond?

1. kodutöö ülesanne.

Mis on õpikeskkond?

Kogu maailm ja kõik mis seal sees on. :)

Õpikeskkond võib tähendada mh nii toolide kavalat paigutamist või metsa minemist (füüsiline), kui tegutsemist veebikeskkonnas (virtuaalne) ning füüsilise ja virtuaalse õpikeskkonna ühitamist (hübriidne).

Virtuaalmaailma võimalused on märgatavalt muutnud info kättesaadavust ja õpetaja rolli ning üha muutuva ja areneva virtuaalmaailma taustal pole kaasaegse ja uudseid võimalusi kasutava õpikeskkonna ülesehitamine lihtne ülesanne. Haridustehnoloogi ülesanne  –  olla õpetaja teejuht virtuaalmaailmas ning aidata tal täiendada füüsilist õpikeskkonda virtuaalsete vahenditega ning rikastada klassitegevusi.

Mis on virtuaalne õpikeskkond?

Virtuaalne õpikeskkond tähendab veebivõimaluste kasutamist õppetöös. Olulised märksõnad igasuguse õpikeskkonna kujundamisel on: infoallikad, koostöö, reeglid.  Virtuaalseid õpikeskkondi jagatakse kinnisteks ja avatud mudeliteks. Kinniseid õpikeskkondi (Moodle , WebCity) olen kasutanud seni vaid õppijana, kuid oma lühikesele arvutiõpetajakogemusele toetudes usun enam Web2.0 võimalustele ehitatud mudeli (õpilased loovad pidevalt muutuvas veebilaotuses e-portfoolioid ning grupitöödes materjale) kasulikkusse.

Rääkides isiklikest ootustest, tunnen suurt huvi vabaainetena deklareeritud õpetajakoolituse mooduli ainete vastu virtuaalsete õpikeskkondade võtmes ning saada  teadmisi ja inspiratsiooni erinevate pedagoogiliste võtete kasutamiseks virtuaalsete (hübriidsete) õpikeskkondade kujundamisel.

Allikad:

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata & M. Laanpere (toim.), Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat (lk. 11-14). Tallinn: TLÜ Informaatika Instituut. [PDF]

Dillenbourg, P., Schneider, D., Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. In A. Dimitracopoulou (Ed.), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (pp. 3-18). Rhodes: Kastaniotis Editions. [PDF]

Wilson, B. G. (1995). Metaphors for Instruction: Why We Talk about Learning Environments. Educational Technology, 35(5), 25-30. Loetud aadressil http://carbon.ucdenver.edu/~bwilson/wils95