3. kodutöö. Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana

Ülesanne

“Sotsiaalne meedia on tehnoloogia, mis hõlbustab sotsiaalset interaktsiooni, võimaldab koostööd ja arutelu osalejate vahel nagu blogid, vikid, multimeedia (heli, foto, video, tekst) jagamise vahendid, sotsiaalse võrgustiku platvormid ja virtuaalmaailmad.“ Bryer and Zavatarro (2011, p. 327)

Sotsiaalse meedia võimalused aitavad täita õpikeskkonnale esitatavat sotsiaalsuse ja koostöö nõuet, muuta õpikeskkonda sotsiaalseks ruumiks. Sotsiaalne mõõde on õpikeskkonna puhul väga oluline. Mitmed uuringud on tõestanud, et ühisõpe on üksiõppimisest märksa tõhusam, kuna parandab motivatsiooni, parandab õpitulemusi ning sotsiaalseid oskusi, seob akadeemiliselt võimekamad ja vähemvõimekamad. ( Johnson, Johnson, & Stanne, 2000; Slavin, 1995; Snowman, McCown, & Biehler, 2009).

Kogu meie elu kestvat õppimist jagatakse koolihariduseks (formaalne), vabahariduseks (mitteformaalne) ja eluhariduseks (informaalne). Uurimused näitavad, et koolihariduse roll inimese elukestvas õppes on väga väike (ülikooli lõppedes 5%). Liikudes keskkoolist kõrgkooli muutub eluhariduse osa üha olulisemaks –  õppimine toimub kõikjal ja kogu aeg. Teadmisi hangitakse omavahelises suhtluses, reageerides ja infot jagades, kogemusi saades ja vahetades (Banks jt 2007).

Sotsiaalse meedia vahendite kasutamine õppetöös võimaldab siduda omavahel formaalset ja informaalset õpet, muuta õpikeskkonda piirideta ja avatuks. Avatud keskkondade kasutamine annab tunde, et õppimine ei ole konkreetse alguse ja lõpuga kursus vaid pidev ning elukestev protsess.

Rääkides probleemidest õppija seisukohalt,  tuleb tal teha otsus eelnevates kodutöödes mitmel pool mainitud avalikustatuse osas –  millises mahus ja määral ollakse avalik ning õppida hoolitsema oma digitaalse reputatsiooni eest. Samas on positiivne, et avatud keskkondade puhul on enamasti alati võimalik jääda anonüümseks ja mis põhiline – see on õppija enda valik. Õppija seisukohalt võib uute tehnoloogiliste vahendite ja programmide kasutamaõppimine olla esialgu ajamahukas, samas on avatud keskkonnad reeglina parema kasutatavusega kui suletud õpihaldussüsteemid.

Õpetaja vaatenurgast, paneb sotsiaalse meedia vahendite kasutamine õppetöös talle kohustuse olla ka ise avalik, teha oma õppematerjalid veebis kättesaadavaks ning olla kursis õpetamismeetodite, tehniliste vahendite ja arengutega, käia ajaga kaasas. Tegevused ja õppeprotsess peavad olema hästi läbimõeldud ja põhjendatud. Arvestada tuleb ka sellega, et õppijate tehnikalembus ning arvutikasutamisvõimalused on sageli erinevad. Üldharidusõpetajal lasub vastutus oma õpilaste ees – õppetöö veebiavarustes peab toimuma õpilast säästvalt ning ka enda ees- kaitsma iseennast, mitte laskma sotsiaalset meediat, õpetamistööd ja õppijaid liiga sügavalt oma ellu.

Veeb 2.0 on tulnud selleks, et jääda ning seda pudelisse tagasi toppida pole võimalik. Haridustehnoloogide üks olulisimaid eesmärke on pedagoogika 2.0 juurutamine, aitamaks õpetajatel võtta kasutusele sotsiaalset meediat töö- ja õppevahendina õpilastega, kes juba kasutavad seda  ülima orgaanilisusega, kuid põhiliselt siiski meelelahutuslikult.

Baiyun, C., Bryer, T. (2012).  Investigating Instructional Strategies for Using Social Media in Formal and Informal Learning. USA University of Central Florida,

Johnson, D. W., Johnson, R. T., & Stanne, M. B. (2000, May). Cooperative learning methods: A meta-analysis. Retrieved from http://www.tablelearning.com/uploads/File/EXHIBIT-B.pdf

Slavin, R. E. (1995). Cooperative learning: Theory, research, and practice (2nd ed.). Boston, MA: Allyn & Bacon.

Snowman, J., McCown, R., & Biehler, F. (2009). Psychology applied to teaching. Boston, MA: Houghton Mifflin Co. Retrieved from http://www.worldcat.org/title/psychology-applied-to-teaching/oclc/228007807?page=citation

Bryer, T. A. & Zavattaro, S. (2011). Social media and public administration: Theoretical dimensions and introduction to symposium. Administrative Theory & Praxis, 33(3).

Banks, J., Au, K., Ball, A., Bell, P., Gordon, E., Gutierrez, K., Heath, S., et al. (2007). Learning in and out of school in diverse environments (Consensus Report). Learning in Informal and Formal Environment (LIFE) Center. Retrieved from http://www.life-slc.org/knowledge-base/report-learning-in-and-out-of-school-in-diverse-environments

 

6 thoughts on “3. kodutöö. Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana

  1. Mulle meeldib, et Sa tõid välja selle, et õpetaja peab ka enda privaatsuse kaitset jälgima sotsiaalse meedia vahendeid õppetöös kasutades. Paljude sotsiaalse meedia vahendite puhul puuduvad piisavalt paindlikud võimalused oma kontaktide grupeerimiseks.

    Näiteks Skypes ei saa olla samaaegselt nähtav oma pereliikmete ja lähemate töökaaslaste jaoks ning offline kõigi ülejäänute jaoks. Mul on varasematest aastatest, kui ma Skypet õppetöös kasutasin tekkinud hulk kontakte, kellega otseselt ei suhtle, aga kelle blokeerimine tundub ka ebaviisakas. Samamoodi on Facebookis keeruline oma postituste nähtavust erinevate rühmade jaoks paindlikult seadistada.

    Osade sotsiaalmeedia rakenduste juures võib seetõttu olla mõistlik teha õppetöö jaoks eraldi kasutajakonto. Mitmete uue põlvkonna sotsiaalmeedia lahenduste disainimisel on liiga suureks kasvanud kontaktide nimekirja probleemi ka juba silmas peetud. Näiteks Google Plus võimaldab kontakte ringidesse grupeerida ning seeläbi otsustada, kellele mingit infot jagatakse.

  2. Pedagoogika 2.0 on huvitav mõiste. See peaks olema õpetamine, kus õpetaja haldab (st mitte ei administreeri, vaid jälgib infovoogu) õppijate personaalseid õpikeskkondi, mis loodud sotsiaalse meedia vahenditega.

  3. Sa väidad, et “Liikudes keskkoolist kõrgkooli muutub eluhariduse osa üha olulisemaks –  õppimine toimub kõikjal ja kogu aeg”.
    Mul tekkis väike kahtlus selle väite osas. Kas me saame väita, et lapsed saavad enamuse oma teadmistest koolis ja eluharidus ei olegi nii oluline?

    Sa mainid, et “Avatud keskkondade kasutamine annab tunde, et õppimine ei ole konkreetse alguse ja lõpuga kursus vaid pidev ning elukestev protsess”. Siinkohal oleks huvitav teada, kui palju te tulete tagasi selle kursuse ajaveebi ning ka teiste ajaveebidesse oma kaheaastase õpinguperioodi jooksul :)

    Mulle jäi natuke arusaamatuks, mida mõtled pedagoogika 2.0 ning kuidas seda sinu arust saaks/võiks reaalselt juurutada?

    • Vabandan, et vastamine on aega võtnud.
      Laste elukogemuses on formaalse õppe osa alati suhteliselt väike – 19% keskkooli lõpuks kokkukogutud tarkusest. Ja ülikooli lõpuks 5% – mis on ka üsna loogiline – arvatagi, et vanematekodust lahkudes ja kõrgkooli asudes on toimunud ilmselt enamuse meie eludes plahvatuslik eluhariduse juurdevool :).

      Milline on tõenäosus naasta kursuse ajaveebi peale õpingute lõppu? Blogindus toetab elukestva õppe kontseptsiooni pisut paremini kui Moodle või Blackboard ning vähemalt on blogi juurde naasmine või selle pidamise jätkamine minu enda vaba valik, samas on Kalev Pihli 2009.a kursus Blackboardis, tahan või ei taha, minu jaoks igaveseks suletud.

      Mis on Pedagoogika 2.0?
      Pedagoogika 2.0 kasutab veeb 2.0 vahendeid. Seda iseloomustavad märksõnad: õppija suurem iseseisvus, õppimine läbi koostöö, õppijad kui sisutootjad, kollektiivne intelligents, elukestev õpe, klassiruumi avanemine laiemale avalikkusele, õpetaja rolli muutumine – õpetaja kui toetaja ja õppe korraldaja. Kuidas peaks toimuma pedagoogika 2.0 juurutamine? Tutvustada õpetajatele võimalikke sotsiaalse tarkvara vahendeid ning seda, miks ja kuidas need aitavad parandada õpitulemusi.

      Kasutatud kirjandus:
      McLoughlin, C. & Lee, M. J. W. (2008) The Three P’s of Pedagogy for the Networked Society: Personalization, Participation, and Productivity. Volume 20, Number 1, 10-27 Saadaval: http://www.isetl.org/ijtlhe/pdf/IJTLHE395.pdf

  4. Pingback: Nädala kokkuvõte: sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana | Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud

  5. Pingback: Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud: kommentaare teemal “Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana” | Piret õpib jälle

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga