Õpihaldussüsteemid

Ülesande Õpihaldussüsteemid  vastus.

Spetsiaalselt e-õppe ja -õpetamise läbiviimiseks on loodud veebirakendused ehk õpihaldussüsteemid, mis pole ainespetsiiflised, vaid võimaldavad läbiviia mitmesugust õppetööd. Tüüpilises õpihaldussüsteemis on õppematerjalide ja viidete paigutamise ning järjestamise võimalused, ülesannete ja testide koostamise, edastamise ning hindamise võimalused. Õppejõudsaab õppijaga individuaalselt suhelda, ühiseks õppimiseks on enamjaolt kasutusel foorumid. Eesti ülikoolides ja koolides hakati õpihaldussüsteeme e-õppes kasutama kümmekond aastat tagasi (Pata & Laanpere, 2009, lk 12).

Viimasel viiel aastal pikka aega liidripositsioonil olnud õpihaldussüsteemide areng aeglustunud ning nende kõrvale on kerkinud terve rida uusi tegijaid (SakaiCanvas,Haiku jmt). Seoses Veeb 2.0 vahendite ja sotsiaalse tarkvara esilekerkimisega on paljud e-õppe valdkonna teadlased hakkanud arutama, kas me üldse vajame õpihaldussüsteeme (Põldoja, 2012).

Õpihaldussüsteemide pooldajad on toonud välja mitmeid argumente, miks õpialdussüsteemid on vajalikud. Näiteks Bates (2012) leiab, et õpihaldussüsteemid on, et jääda. Tema poolt läbi viidud uurimuste käigus on enamik õppejõude ja õpilasi pidanud tähtsaks õppimise struktueeritust, mida õpihaldussüsteemid toetavad. Veel peavad õppejõud tähtsaks privaatsust, et oleks võimalik kritiseerida poliitikuid  või ettevõtjaid ilma repressioonihirmuta. Küsimus ei ole kas õpihaldussüsteem või Veeb 2.0 vahendid. Veeb 2.0 vahendid saab kasutada mitte ainult väljaspool õpihaldussüsteeme, vaid ka õpihaldussüsteemide siseselt (linkide kaudu).

Vastu argumenteerijad näiteks Klaptor (2012) ütleb aga, et  tänapäeval on tehnoloogia areng ülikiire. Lisaks ei sobi kõigile üks süsteem ja lähenemine. On tore mõelda, et loome ühe süsteemi, mis teeb kõike, aga see ei ole reaalsus. Asi, mis sobib kõigile, ei sobi tegelikult mitte kellelegi. Et tagada kvaliteeti ja tulemuslikkus on vaja palju keskkondi ja spetsiaalseid tööriistu ning ühte süsteemi, mis neid kõiki ühendab.

Mina isiklikult eelistan õpihaldussüsteemi ja selle struktueeritust. Praegused õpihaldussüsteemd on juba piisavalt mahukad ja paindlikud, et neid vastavalt vajatusele muuta ja isikupärastada.

Analüüsimiseks valin Moodel keskkonna. Olen selles keskkonnas olnud nii õpilane kui ka õpetaja.

Õppijana meeldib mulle, et Moodles on kõik vajalikud materjalid või lingid materjalidele ühes kohas koos. samamoodi on seal kohe ülesanded ja ka tagasiside sealt samast saadav. Kogu keskkond on loogiliselt ja süstematiseeritult üles ehitatud. Kõik on selge ja hästi jälgitav.

Õppejõuna meeldib mulle see, et keskkond võimaldab kursust struktueeritult üles ehitada, kuid siiski annab ka piisavalt vabadust, et kursus omanäoliseks muuta.

Negatiivse poole pealt tooks välja, et kuna Moodle keskkond on mahukas, siis selle struktuuri  ja  kõigi võimaluste/valikute selgeks tegemine võtab aega.

Moodle toimib kui õpikeskkond selle poolest, et igal õpilasel on oma isiklik pesa (profiil), kus on koondatud vajalikud õppematerjalid, ülesanded, hinded. Lisaks saavad õpilased omavahel suhelda.  Hätta jääb ta aga selle poolest, et õpilastel ei ole võimalik oma prfiili (õpikeskkonda) kujundada ja muuta.

Kasutatud kirjandus:

 

 

 

Viies teema: personaalsed õpikeskkonnad

Ülesande tehnoloogiad ja standardiseerimine vastus.

Õpikeskkond on igal pool meie ümber, sest inimene õpib pidevalt igas situatsioonis teadlikult või alateadlikult. Me kõik teame, et õpikeskkond mängib olulist rolli nii õppimisel kui ka õpetamisel. Kuna õppijad on oma kogemuste ja õpiharjumuste poolest väga erinevad, on igal õppijal omamoodi ootused ja lootused seoses õpikeskkonnaga. Õppijate ootused määravad suuresti ära selle, kuidas nad oma õpikeskkonda hiljem tajuvad ning seal käituvad. (Väljataga, 2012, jaanuar)

Viimasel ajal haridustehnoloogia valdkonnas populaarsust kogunud mõiste “personaalne õpikeskkond”. Kuna tegemist on mõnes mõttes uue mõistega, siis ei ole veel välja kujunenud väga selget arusaama, mis on personaalne õpikeskkond. Mõned väidavad, et igal õppijal on olnud oma personaalne õpikeskkond ka enne tehnoloogia arengut. Teised väidavad, et personaalne õpikeskkond on kogum sotsiaalse meedia vahenditest võimaldades õppijal ise kokku panna valik sobivatest vahenditest. (Väljataga, 2012, oktoober)

Minu arvates on aga õppijal olnud kogu aeg olemas oma personaalne õpikeskkond nii nagu ka üldine õpikeskkond. Õppimine ei hõlma ju ainult kooli või seda keskkonda, kus asub õpetaja/juhendaja koos õpilasega.  Õppimine toimub ka väljaspool kooli, väljaspool õpetaja/juhendaja loodud keskkonda. Varemalt ja ka praegugi on minu arvates õppija personaalne õpikeskkond see keskkond (koht), mille ta loob endale mugavaks õppimiseks.  Sellel ajal, kui arvutid ei olnud veel õppeprotsessi osa ja ei räägitud e-õppest, saab personaalseks õpikeskkonnaks lugeda kas või õppija oma tuba/tööruumi, kus ta tegeles õppimisega väljaspool kooli.  Näiteks igal inimesel on töölaud paigutatud ja sisustatud vastavalt tema vajadustele. Osad õppurid eelistavad, et kõik vajalikud materjalid – raamatud oleksid käe ulatusel laua peal, teised aga seda, et laud oleks tühi ja puhas.

Tänapäeval ja selle aine raames on personaalse õpikeskkonna mõiste tihedalt seotud  arvuti ja internetiga.

Personaalsed õpikeskkonnad (inglise keeles personal learning environments) on mõiste, mille all ei mõelda uut tarkvara,  vaid see on rohkem tehnoloogia kasutamise uus lähenemine või metoodika e-õppes. Personaalsed õpikeskkonnad on õppija poolt kontrollitavad ja kujundatavad süsteemid, mis toetavad õppijat õpieesmärkide saavutamisel, õppimise korraldamisel ja suhtlemisel teiste õppijate ning õpetajatega.

Personaalsed õpikeskkonnad on dünaamiliselt ja pidevalt muutuvad keskkonnad, kus ülesehitus ja vahendid sõltuvad kasutaja hetke vajadustest. Keskkonna osad on kergesti asendatavad, täiendatavad, kohandatavad kogu keskkonnaga või ka eemaldatavad. Erinevaid vahendeid  kombineerides pakub õpikeskkond üsna suuri võimalusi info haldamiseks ja õppematerjalide loomiseks erineval moel. Oma keskkonna loomist ja haldamist tehakse eelkõige õppimise toetamiseks, selles saab läbi viia erinevaid regulatsiooni, koordinatsiooni ja teadmiste ülesehitamise protsesse. Iga keskkond on erinev, sõltudes õppija eelistustest, ootustest ja tema arengust (Pata & Laanpere, 2009, lk 22).

Minu personaalne õpikeskkond

Minu praeguste õpingute käigus kujunenud õpikeskkond on väga erinev võrreldes varasemate kogemustega ja on alles kujunemisjärgus.  Keskkond kujuneb lähtuvalt jooksvatest kursustest ja nende sisust. Siiani ei ole mul olnud nii laiaulatuslikku arvutipõhise õppe kogemust (senini olnud korraga üks-kaks kursust Moodles) ja see määrabki suuresti minu praeguse õpikeskkonna. Enamik õppematerjale ja ülesandeid on üles seatud ajaveebi või Moodle keskkonda. Lisaks veel teiste õppurite ajaveebid, mida tuleb pidevalt jälgida. Seega on vaja endale luua süsteem, kuidas seda kõike aktiivselt jälgida suudaks.  Tunnistan, et ei ole veel suutnud oma personaalset õpikeskkonda kujundada nii, et ma sellega täielikult rahul oleks ja see mulle maksimaalse efektiivsuse õppimisel tagaks, aga ma tegelen sellega.

Kasutatud kirjandus:

Pata, K., & Laanpere, M. (Toim.). (2009). Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Väljataga, T (2012, jaanuar). Avatud veebipõhised õpikeskkonnad. Loetud aadressil http://lemill.net/lemill-server/content/webpages/avatud-veebipohised-opikeskkonnad-2

Väljataga, T (2012, oktoober). Viies teema: personaalsed õpikeskkonnad.Loetud aadressil http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/10/29/viies-teema-personaalsed-opikeskkonnad/

 

Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 06.10.12 kontakttund

Toimus esimene kontakttund sellel kursusel. Õhkkond oli meeldiv ja sõbralik. Kontakttund tõi selgust kodutööde esitamise korrale (hiljaks jäänud tööd kibekiirelt esitada, loobuda ei tohi). Hans rääkis põhjalikult viitamisest ja sellest, kuidas teadusartikleid otsida. Kontakttunni lõpuks arutasime kodutööde käigus tekkinud küsimuste üle. Tekkis üsna tuline kuid sõbralik diskussioon tahelarvutid koolis teema üle.

Mis on õpkeskkond?

Ülesande Mis on õpikeskkond? vastus.

Õpikeskkond on suur osa õppeprotsessist. Kõige sagedamini räägitakse õpikeskkonnast kui  kohast, kus õpilased õpivad. Õpikeskkonna eesmärk on motiveerida õpilast ja ka õpetajat tegutsema oma eesmärkide saavutamise suunas. Lisaks peab olema õpikeskkond õppijale piisavalt “mugav”, et õppija tähelepanu ja energia oleks suunatud eesmärgistatud tegevusele, mitte aga kõrvalistele teguritele.

Õpikeskkonna kujundamisel on määravaks faktoriks see, milline on õppetöö toimumise koht. Tänapäeval ei piirdu õppetöö toimumine ainult klassiruumiga. Meie muutuvas ühiskonnas saab õppida ja õpetada pea kõikjal. Siiski võib jagada õpikeskkonnad õppimise koha põhjal kolme suurde rühma: füüsilised, virtuaalsed ja laiendatud õpikeskkonnad.

Lähtuvalt kohast, saab luua õppijale  “mugavat” õpikeskkonda. Ühegi õpikeskkonna puhul ei tohi unustada, et tähtsat rolli mängivad  ka inimsuhted  ja õppekorralduslik osa.

Igal õpikeskkonnal on omad eelised ja omad puudused. Arvan, et õpikeskkonna valik / kujundus peab olema sihipärane st. et  õppetöö läbiviimiseks tuleb valida / kujundada teatud keskkond kuna see toetab õppija eesmärke, mitte aga sellepärast, et nii on lihtsalt äge või uuenduslik.

Kokkuvõtteks võin siis öelda, et õpkeskkond on minu jaoks õppetööd toetav süsteem, mis sisaldab õppetöö läbiviimise kohta (virtuaalne, reaalne jm. ),õppimiseks vaja minevaid vahendeid ja inimeste vahelisi suhteid.

Kasutatud kirjandus: