Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana

Ülesande Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana  vastus.

Mis on sotsiaalne meedia?

Sotsiaalne meedia on internetikasutajate poolt loodav sisu ja selle jagamist võimaldavad keskkonnad ning lahendused. Sotsiaalne meedia põhineb inimeste suhtlus- ja väljendusvajadusel. Tuntuimad sotsiaalmeedia keskkonnad on Facebook, Twitter, Youtube, Orkut, Flickr, Linkedin jt. Samuti foorumid, blogid, kommentaariumid jms (Politsei- ja Piirivalveamet, 2012).

Sotsiaalne meedia on interaktsioon, mis kasutab kõigile lihtsalt kättesaadavaid avaldamise vahendeid, veebipõhised tehnoloogiaid muudavad loodud sisu monoloogilt dialoogiks. Sotsiaalne meedia on ennast üles ehitanud veeb 2.0 ideoloogiale, mis laseb luua ja vahendada kasutajapõhist sisu. Tuntumad näited on siin ajaveebid, podcastid, uudistevood, wikid, sotsiaalsed võrgustikud (Facebook, Twitter jm), märksõnadena võiks nimetada loovust, koostööd, kohandumist. Virtuaalset sisu loovad tänapäeva maailmas pea kõik ja grupi tarkus on tavaliselt suurem kui ühe eksperdi oma  (Naulainen, 2010).

Ka võib sotsiaalse meedia mõiste asemel kasutada sotsiaalse tarkvara mõistet. Sinna alla kuuluvad järgmised vahendid: vestluskeskkonnad, foorumid, blogid, wikid, keskkonnad dokumentide loomiseks koostöös, sotsiaalse võrgustiku  keskkonnad, jagatud järjehoidjad, materjalide vahendamise keskkonnad, vookogud  (Sillaots, Tammets  & Tammets, 2009).

Millised on sotsiaalse meedia eelised õpihaldussüsteemide ees ning millised on sinu arvates peamised probleemid nii õppija kui ka õpetaja/õppejõu vaatenurgast?

Sotsiaalne meedia on saanud meie elu igapäevaseks osaks. Üsnagi tavapärane on, et sõprade – tuttavate tegemisi loetakse blogidest või facebookist, õhtuti suheldake Skype või MSN-i vahendusel ja e-maili kirjutamine on nii elementaarne, et tekib küsimus, kuidas küll varem ilma selleta tööd teha sai.

Tehnoloogia arenguga koos on toimunud väga suur areng inimeste  elukorraldustes. Neid uuendusi tuleb targalt ära kasutada ka hariduses. õpihaldussüsteemid on loodud konkreetselt õppetöö läbiviimiseks ja seega saab terve kursuse raames jääda antud ühte keskkonda. mis iganes sotsiaalne tarkvara ei ole aga  loodud konkreetselt õppetöö läbiviimise eesmärgil ja seega on sotsiaalse tarkvara kasutamisel omad piirangud. See aga ei tähenda, et sotsiaalse tarkvara kasutamine õppetöös oleks paha või mõtetu.

Ma leian et, sotsiaalse tarkvara kasutamine õppetöös rikastab tohutult õppimise võimalusi. Tänapäeva maailmas on vaja mõelda raamidest välja ja kujundada nii ka õppimine –  mitte enam õpetaja vaatenurgast vaid õpilastest lähtuvalt. sotsiaalne tarkvara võimaldab viia läbi paindlikut õpetamist, kus õpilane saab ise luua oma õpikeskkonna (vastavalt oma vajadustele), määrata ise õppimiseks sobiva aja (vastavalt võimalustele) ja valida ise õppimiseks sobivad materjalid.

Siiski on sotsiaalse tarkvara kasutamisega seotud mõned probleemid. Esiteks, vajab see nii õpilase kui ka õpetaja valmidust mõtlema teisiti kui siiani. Mis ei ole aga mitte eriti lihtne, kui arvestada seda, et Eesti haridusmaastikul on muutused üsna aeglaselt ja visalt tulema.  Teiseks on selline ise enda õpikeskkonna loomine õpilasel aeganõudvam. Õpilane rebitakse välja tema mugavustsoonist, kus ta on siiani harjunud olema. Ta peab ise hakkama mõtlema, kas ja mida tal õppeprotsessis vaja läheb mitte et talle antakse ette täiskomplekt. Ka õppejõu poolt vajab selline sotsiaalse tarkvara baasil loodud kursus/tund rohkem pühendumist ja läbi mõtlemist. Enam ei piisa klassikalistest pedagooglistest teadmistest. Kindlasti on probleemiks ka avalikkuse faktor, kõik, mida kirjutan, on teistele kergesti kätte saadav. Samas on see ka positiivne, sest siis inimene ka jälgib oma mõttekäike ja tegeleb ilmselt tunduvalt rohkem enesekontrolliga kui kinnises keskkonnas.

Sotsiaalse tarkvara kasuks tuleb kindlasti välja tuua selle, et selliste programmide/võrgustike kasutamine soodustab elukestvat õpet. Õpilasel on võimalus säilitada kõik materjalid ja neid uuesti uurida, kui peaks vajadus tekkima. Õpihaldussüsteemide kahjuks räägib ka see, et kui kursus/aine lõppeb, siis seal loodud sidemed kipuvad enamjaolt katkema, sest keskkond, kus õppimise käigus suheldi ja kontakti hoiti, lihtsalt kaob. Sotsiaalse tarkvara kasutamine õppetöös soodustab õppijate vahelist kommunikatsiooni ja seda ka peale konkreetse kursuse lõppemist, sest keskkond ja sidemed jäävad alles.

Näiteks on MSNi või Skype kasutamine õpikeskkonna osana palju loomulikum ja tõhusam kui Moodle sisene foorum või jututuba. Seda sellepärast, et enamik inimesi kasutavad Skype või MSNi igapäevaselt niigi. Need programmid on pidevalt avatud ja inimesed on nendega harjunud. Moodle keskkonna sisene foorumi kasutamine on tülikas, selleks peab eraldi sisse logima ja lootma, et keegi veel on samale mõttele tulnud. Õpikeskkonnad ei ole loodud pidevalt avatud olema ja seal toimuvate muutuste kontrollimine on tülikas. sotsiaalse tarkvara puhul on see aga üsna tavapärane tegu.

Lõpetuseks leian, et sotsiaalsel meedial on üsna oluline roll õppetöös  ja  sotsiaalne tehnoloogia kui õpikeskkonna koostisosa on loomulik ja vajalik nähtus.  Õppejõude ülesanne on kõiki võimalusi oskuslikult ja eesmärgipäraselt kasutada. Mitte ühtegi tehnoloogiat, metoodikat ega materjali ei tohi kasutada lihtsalt selle pärast, et seda kasutada. Alati tuleb mõelda eesmärgile, lõppväljundile ja lähtuda õpikeskkonna kujundamisel ka õppijate ning teema eripärast. Kõike, kuid mõõdukalt!

Kasutatud kirjandus:

 

 

Kuues teema: õpivõrgustikud

Ülesande õpivõrgustikud vastus.

Suhtevõrgustikest ja sotsiaalsetest võrgustikest on räägitud juba ammu, kuid õpivõrgustik on saanud populaarseks tänu veebi pidevale arengule ja sotsiaalse meedia levikule. Mitmed tehnoloogilised vahendid võimaldavad tänapäeval luua erinevaid võrgustikke inimestega, kes asuvad geograafiliselt üksteisest kaugel. Üks nendest on õpivõrgustik. Nii nagu personaalne õpikeskkond, nii võib öelda ka, et õpivõrgustik on eksisteerinud juba ammu, kuid ilma tehnoloogilise abita. Kuid just tehnoloogia on see, mis muudab õpivõrgustiku mõistet, selle olemust ja ulatust (Väljataga, 2012).

Õpivõrgustike võidakse nimetada erinevaslt: harjutamiseks mõeldud kogukonnad, veebipõhised arutelufoorumid, e-õppe võrgustikud, mingid temaatilised rühmad jne.  Mis iganes nime kasutatakse, on suure tõenäosusega tegemist rühma inimestega, kes jagavad ühist huvi konkreetses pädevusvaldkonnas ja tahavad jagada oma kogemusi (James, 2010).

Minu esmane mõte õpivõrgustikust oli, et on tegemist rühma inimestega, kes siis mingi aine/kursuse/teema õppimisel toetavad üksteis ja jagavad oma kogemusi/teadmisi. Tegemist on siis grupi sisemistest vajadustest tulenevalt tekkinud rühma inimestega, keda ühendab ühtne huvi mingi teema vastu ning info vahetus toimub erinevate infokanalite nt. skype, msn, e-mail jne. kaudu.  Eks see mõte tuleb ilmselt sellest, et ka meie kursus on loonud endale Skype vahendusel ühe väikese õpivõrgustiku. Tegemist siis õppimist toetava võrgustikuga. Võrgustiku toimimist ei suuna keegi konkreetne isik vaid toimimine ja aktiivsus sõltub grupisisesest vajadusest. Kui ühel tekib probleem, siis ta edastab selle kogu grupile ja teine, kes teab ja oskab, vastab sellele.

Edasi, uurides erinevatest allikatest õpivõrgustiku mõiste kohta, jõudis mulle kohale, et õpivõrgustik ei ole nii kitsas mõiste, nagu esmapilgul tundub.  Õpivõrgustik ei pruugi olla lihtsalt õppimist toetav võrgustik, vaid see võib olla ka õppimiseks loodud võrgustik. Sellisel juhul on võrgustiku toimimise suunavaks jõuks mitte teema ja huvi teema vastu (nagu näiteks foorumid) vaid võrgustiku toimimist suunab õpetaja/juht (nagu “Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud” kursus).

Lisaks on materjalides rõhutatud õpivõrgustiku seotust elukestva õppega.

Kasutatud kirjandus:

  • James, R. (03.2010). Monitoring and Evaluating Learning Networks. Loetud aadressil http://www.intrac.org/data/files/resources/679/Monitoring-and-Evaluating-Learning-Networks.pdf
  • Väljataga, T. (12.11.2012). Kuues teema:õivõrgustikud. Loetud aadressil http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/11/12/kuues-teema-opivorgustikud/
Lisaks loetud:
  • Berlanga, A. J., Sloep, P., Brouns, F., Van Rosmalen, P., Bitter-Rijpkema, M., & Koper, R. (2007). Functionality for learning networks: lessons learned from social web applications. Proceedings of the ePortfolio 2007 Conference. October, 18-19, 2007, Maastricht, The Netherlands. (Loetud aadressil http://www.eife-l.org/publications/eportfolio/proceedings2/ep2007/papers/eportfolio/functionality-for-learning-networks-lessons-learned-from-social-web-applications )
  • Kalz, M, Van Bruggen, J., Rusmann, E., Giesbers, B., & Koper, R. (2007). Positioning of Learners in Learning Networks with Content-Analysis, Metadata and Ontologies. Interactive Learning Environments, 15, 191-200. (Loetud aadressil http://dspace.ou.nl/bitstream/1820/760/1/Paper17.pdf )

 

 

E-portfoolio ja pädevused

Ülesande e-portfoolio ja pädevused  vastus.

Minu e-portfoolio, mis sai magistriõpingute alustamiseks tehtud, asub aadressil http://orason.weebly.com/. See on hetkel minu esimene ja ainuke portfoolio, mis ma loonud olen. Kuna see sai loodud kindla eesmärgiga, siis ei ole ma seda hetkel enam arendanud/täiendanud. Kindlasti oleks seda võimalik palju paremaks muuta. Kohe esimene asi, mis ka juba suvises vestlusvoorus välja tuli, et ma saaksin lisada sinna  ka oma magistriõppe lõputöö (geogebra lehed trigonomeetria teemal).

Oma pädevuste hindamiseks kasutasin E-õppe Arenduskeskuse poolt välja töötatud haridustehnoloogiliste pädevuste hindamise mudelit. Kindlasti oleks vaja mul nüüdseks pädevuste hindamine uuesti läbi teha ja muutused ka e-portfooliosse sisse viia.

Ka tuleks mul kaaluda, et kui ma hakkan oma portfooliot pidevalt kasutama ja täiendama, siis võib olla mõistlik viia see üle spetsiaalsesse e-portfoolio keskkonda.

Selles õppetükis pakutud materjalid tegid e-portfoolio mõiste minu jaoks veidi selgemaks. Ka minu jaoks tundub e-portfoolio olevat nn. uuema põlvkonna CV. Oma portfoolio koostamisest on mul meeles, et esimese hooga oli tunne nagu ei oskaks kohe midagi endast kirjutada. Siiski kokkuvõtteks võin öelda, et portfoolio koostamine oli lihtsam kui CV koostamine, sest portfoolio lubab olla loomingulisem.

 

Õpihaldussüsteemid

Ülesande Õpihaldussüsteemid  vastus.

Spetsiaalselt e-õppe ja -õpetamise läbiviimiseks on loodud veebirakendused ehk õpihaldussüsteemid, mis pole ainespetsiiflised, vaid võimaldavad läbiviia mitmesugust õppetööd. Tüüpilises õpihaldussüsteemis on õppematerjalide ja viidete paigutamise ning järjestamise võimalused, ülesannete ja testide koostamise, edastamise ning hindamise võimalused. Õppejõudsaab õppijaga individuaalselt suhelda, ühiseks õppimiseks on enamjaolt kasutusel foorumid. Eesti ülikoolides ja koolides hakati õpihaldussüsteeme e-õppes kasutama kümmekond aastat tagasi (Pata & Laanpere, 2009, lk 12).

Viimasel viiel aastal pikka aega liidripositsioonil olnud õpihaldussüsteemide areng aeglustunud ning nende kõrvale on kerkinud terve rida uusi tegijaid (SakaiCanvas,Haiku jmt). Seoses Veeb 2.0 vahendite ja sotsiaalse tarkvara esilekerkimisega on paljud e-õppe valdkonna teadlased hakkanud arutama, kas me üldse vajame õpihaldussüsteeme (Põldoja, 2012).

Õpihaldussüsteemide pooldajad on toonud välja mitmeid argumente, miks õpialdussüsteemid on vajalikud. Näiteks Bates (2012) leiab, et õpihaldussüsteemid on, et jääda. Tema poolt läbi viidud uurimuste käigus on enamik õppejõude ja õpilasi pidanud tähtsaks õppimise struktueeritust, mida õpihaldussüsteemid toetavad. Veel peavad õppejõud tähtsaks privaatsust, et oleks võimalik kritiseerida poliitikuid  või ettevõtjaid ilma repressioonihirmuta. Küsimus ei ole kas õpihaldussüsteem või Veeb 2.0 vahendid. Veeb 2.0 vahendid saab kasutada mitte ainult väljaspool õpihaldussüsteeme, vaid ka õpihaldussüsteemide siseselt (linkide kaudu).

Vastu argumenteerijad näiteks Klaptor (2012) ütleb aga, et  tänapäeval on tehnoloogia areng ülikiire. Lisaks ei sobi kõigile üks süsteem ja lähenemine. On tore mõelda, et loome ühe süsteemi, mis teeb kõike, aga see ei ole reaalsus. Asi, mis sobib kõigile, ei sobi tegelikult mitte kellelegi. Et tagada kvaliteeti ja tulemuslikkus on vaja palju keskkondi ja spetsiaalseid tööriistu ning ühte süsteemi, mis neid kõiki ühendab.

Mina isiklikult eelistan õpihaldussüsteemi ja selle struktueeritust. Praegused õpihaldussüsteemd on juba piisavalt mahukad ja paindlikud, et neid vastavalt vajatusele muuta ja isikupärastada.

Analüüsimiseks valin Moodel keskkonna. Olen selles keskkonnas olnud nii õpilane kui ka õpetaja.

Õppijana meeldib mulle, et Moodles on kõik vajalikud materjalid või lingid materjalidele ühes kohas koos. samamoodi on seal kohe ülesanded ja ka tagasiside sealt samast saadav. Kogu keskkond on loogiliselt ja süstematiseeritult üles ehitatud. Kõik on selge ja hästi jälgitav.

Õppejõuna meeldib mulle see, et keskkond võimaldab kursust struktueeritult üles ehitada, kuid siiski annab ka piisavalt vabadust, et kursus omanäoliseks muuta.

Negatiivse poole pealt tooks välja, et kuna Moodle keskkond on mahukas, siis selle struktuuri  ja  kõigi võimaluste/valikute selgeks tegemine võtab aega.

Moodle toimib kui õpikeskkond selle poolest, et igal õpilasel on oma isiklik pesa (profiil), kus on koondatud vajalikud õppematerjalid, ülesanded, hinded. Lisaks saavad õpilased omavahel suhelda.  Hätta jääb ta aga selle poolest, et õpilastel ei ole võimalik oma prfiili (õpikeskkonda) kujundada ja muuta.

Kasutatud kirjandus:

 

 

 

Viies teema: personaalsed õpikeskkonnad

Ülesande tehnoloogiad ja standardiseerimine vastus.

Õpikeskkond on igal pool meie ümber, sest inimene õpib pidevalt igas situatsioonis teadlikult või alateadlikult. Me kõik teame, et õpikeskkond mängib olulist rolli nii õppimisel kui ka õpetamisel. Kuna õppijad on oma kogemuste ja õpiharjumuste poolest väga erinevad, on igal õppijal omamoodi ootused ja lootused seoses õpikeskkonnaga. Õppijate ootused määravad suuresti ära selle, kuidas nad oma õpikeskkonda hiljem tajuvad ning seal käituvad. (Väljataga, 2012, jaanuar)

Viimasel ajal haridustehnoloogia valdkonnas populaarsust kogunud mõiste “personaalne õpikeskkond”. Kuna tegemist on mõnes mõttes uue mõistega, siis ei ole veel välja kujunenud väga selget arusaama, mis on personaalne õpikeskkond. Mõned väidavad, et igal õppijal on olnud oma personaalne õpikeskkond ka enne tehnoloogia arengut. Teised väidavad, et personaalne õpikeskkond on kogum sotsiaalse meedia vahenditest võimaldades õppijal ise kokku panna valik sobivatest vahenditest. (Väljataga, 2012, oktoober)

Minu arvates on aga õppijal olnud kogu aeg olemas oma personaalne õpikeskkond nii nagu ka üldine õpikeskkond. Õppimine ei hõlma ju ainult kooli või seda keskkonda, kus asub õpetaja/juhendaja koos õpilasega.  Õppimine toimub ka väljaspool kooli, väljaspool õpetaja/juhendaja loodud keskkonda. Varemalt ja ka praegugi on minu arvates õppija personaalne õpikeskkond see keskkond (koht), mille ta loob endale mugavaks õppimiseks.  Sellel ajal, kui arvutid ei olnud veel õppeprotsessi osa ja ei räägitud e-õppest, saab personaalseks õpikeskkonnaks lugeda kas või õppija oma tuba/tööruumi, kus ta tegeles õppimisega väljaspool kooli.  Näiteks igal inimesel on töölaud paigutatud ja sisustatud vastavalt tema vajadustele. Osad õppurid eelistavad, et kõik vajalikud materjalid – raamatud oleksid käe ulatusel laua peal, teised aga seda, et laud oleks tühi ja puhas.

Tänapäeval ja selle aine raames on personaalse õpikeskkonna mõiste tihedalt seotud  arvuti ja internetiga.

Personaalsed õpikeskkonnad (inglise keeles personal learning environments) on mõiste, mille all ei mõelda uut tarkvara,  vaid see on rohkem tehnoloogia kasutamise uus lähenemine või metoodika e-õppes. Personaalsed õpikeskkonnad on õppija poolt kontrollitavad ja kujundatavad süsteemid, mis toetavad õppijat õpieesmärkide saavutamisel, õppimise korraldamisel ja suhtlemisel teiste õppijate ning õpetajatega.

Personaalsed õpikeskkonnad on dünaamiliselt ja pidevalt muutuvad keskkonnad, kus ülesehitus ja vahendid sõltuvad kasutaja hetke vajadustest. Keskkonna osad on kergesti asendatavad, täiendatavad, kohandatavad kogu keskkonnaga või ka eemaldatavad. Erinevaid vahendeid  kombineerides pakub õpikeskkond üsna suuri võimalusi info haldamiseks ja õppematerjalide loomiseks erineval moel. Oma keskkonna loomist ja haldamist tehakse eelkõige õppimise toetamiseks, selles saab läbi viia erinevaid regulatsiooni, koordinatsiooni ja teadmiste ülesehitamise protsesse. Iga keskkond on erinev, sõltudes õppija eelistustest, ootustest ja tema arengust (Pata & Laanpere, 2009, lk 22).

Minu personaalne õpikeskkond

Minu praeguste õpingute käigus kujunenud õpikeskkond on väga erinev võrreldes varasemate kogemustega ja on alles kujunemisjärgus.  Keskkond kujuneb lähtuvalt jooksvatest kursustest ja nende sisust. Siiani ei ole mul olnud nii laiaulatuslikku arvutipõhise õppe kogemust (senini olnud korraga üks-kaks kursust Moodles) ja see määrabki suuresti minu praeguse õpikeskkonna. Enamik õppematerjale ja ülesandeid on üles seatud ajaveebi või Moodle keskkonda. Lisaks veel teiste õppurite ajaveebid, mida tuleb pidevalt jälgida. Seega on vaja endale luua süsteem, kuidas seda kõike aktiivselt jälgida suudaks.  Tunnistan, et ei ole veel suutnud oma personaalset õpikeskkonda kujundada nii, et ma sellega täielikult rahul oleks ja see mulle maksimaalse efektiivsuse õppimisel tagaks, aga ma tegelen sellega.

Kasutatud kirjandus:

Pata, K., & Laanpere, M. (Toim.). (2009). Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Väljataga, T (2012, jaanuar). Avatud veebipõhised õpikeskkonnad. Loetud aadressil http://lemill.net/lemill-server/content/webpages/avatud-veebipohised-opikeskkonnad-2

Väljataga, T (2012, oktoober). Viies teema: personaalsed õpikeskkonnad.Loetud aadressil http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/10/29/viies-teema-personaalsed-opikeskkonnad/

 

Neljas teema: tehnoloogiad ja standardiseerimine

Ülesande tehnoloogiad ja standardiseerimine vastus.

Esmalt vabandused kaua eemal viibimise pärast. Püüan nüüd asjadega kibekiirelt järjele saada.

Senised kogemused kirjeldatud tehnoloogiate kasutamise osas on mul üsna nigelad. Enamikest tehnoloogiatest, vidinatest olen küll kuulnud, mõne kohta ka presentatsioone näinud, kuid sellega minu senised kogemused ka piirduvad.

Selle teema käigus tutvusin järgmiste tehnoloogiatega:

1) Uudistevood ja vookogud – RSS ja Atom on kaks suhteliselt sarnast tehnoloogiat, mida kasutatakse veebilehe (näiteks ajaveeb või uudisteportaal) uuenduste edastamiseks. (Põldoja, 2012) .

Vookogudest tegin täpsemalt tutvust Google Reader`iga. Kuna mul juba google konto olemas, siis registreerima ma end ei pidanud. Esimese hooga ei osanud ma aga antud vookoguga midagi peale hakata. Peale mõneminutilist uurimist ja keskkonnas ringi liikumist jõudsin ma oma AHAA elamuseni. Sisestasin oma kursusekaaslaste blogide aadressid jälgimiseks ja nüüd sai päris täpselt selgeks, miks on antud veebikeskond kasulik. Edaspidi kavatsen kursusekaaslaste blogisi jälgida just antud vookogu vahendusel. Kuna praegusel hetkel on ajaveebide pidamine ja ka uudistevoogude kasutamine väga lihtne ja populaarne, siis leian, et vookogusi saab õppetöös üsna kavalalt ära kasutada. Järjest enam süveneb minus mõte, katsetada ajaveebe ka kutsekooli õpilaste õppetöös.

2) Ühisjärjehoidjd – Üheks praktiliseks folksonoomia rakenduseks, mida igaüks kasutada saab on ühisjärjehoidjad. Need veebikeskkonnad lahendavad mitmeid probleeme, millega internetikasutajad igapäevaselt kokku puutuvad. Näiteks on paljudel inimestel tööl ja kodus eraldi arvuti ning seetõttu on veebibrauseri järjehoidja kasutamine lemmiklinkide salvestamiseks raskendatud – ikka juhtub, et vajalik link on salvestatud teise arvuti brauserisse. Ühisjärjehoidjate kasutamisel salvestatakse lingid ühte veebikeskkonda ning neile pääseb ligi igast internetti ühendatud arvutist. Lisaks sellele on ühisjärjehoidjasse salvestatud linke võimalik jagada teiste inimestega (Põldoja & Toikkanen, 2011).

Ühisjärjehoidjatega pole varem kokku puutunud aga antud õppetüki juures tegin tutvust Delicious´iga. Tegemist on üsna lihtsa aga tõhusa veebikeskkonnaga. Meeldib see, et antud keskond lubab läbi Facebooki registreerida.  Linkide lisamine on mugav ja lihtne.  Kindlasti jätkan antud keskkonna kasutamis.

3) Mikroblogid – mille kaudu saab edastada lühikesi sõnumeid ja jagada linke. Mikroblogide eelis ajaveebide ees on postitusele kuluv väike aeg, samas ei võimalda need põhjalikumat reflektsiooni ega arutelusid. Sellistest keskkondadest on tuntuim Twitter (Põldoja, 2012). Siiski veidike netiavarustes ringi uurides, leidub ka teisigi mikroblogi pakkujaid näiteks Plurk, Tumblr jt.

Isiklikult olen küll Twitteri konto omanik juba hea paar aastat, kuid  pole antud rakendust reaalselt kasutanud. Minu jaoks on üsna üllatav see fenomen, et mujal maailmas on Twitter äärmiselt populaarne ja palju kasutatud rakendus aga Eestis ei ole antud rakendus suurt populaarsust saavutanud. Kõik küll teavad, mis on Twitter, kuid ometi kasutatakse seda vähe. Võib-olla on üheks põhjuseks see, et Twitteri saabudes ei olnud Eestis piisavalt veel kasutusel nutitelefone ja praeguseks on selle rakenduse uudsus kadunud.

4)Folksonoomia, märksõnad ja märksõnapilved – Folksonoomia on meetod sisu märgendamiseks ja kategoriseerimiseks koostöös loodud ja hallatud märksõnade abil. Folksonoomia puhul võib materjali avaldaja kasutada selleks vabalt valitud märksõnu (Põldoja & Toikkanen, 2011).  Märksõnapilv on visuaalne kujutis kasutatud märksõnadest, tekstidest, esinemistest, artiklitest, luuletustest jne. Märksõnapilvedes tõstetakse suurema tähekõrgusega esile sagedamini esinevad sõnad, mis annab parema ülevaate sõnade korduvusest (Kusmin, 2011).

Folksonoomia mõistega tutvusin selles õppetükis esmakordselt, kuigi sellist märksõnade järgi otsimist ja linkide jagamist ning märksõna pilvi olen materjalide otsimiseks kasutanud küll.

5) Vidinad ja vistutamine – Vitsutamine tähendab veebisaidi poolt pakutava interaktiivse komponendi kuvamist teise veebilehe sees. Vistutamisega natuke sarnane lahendus on widgetid ehk vidinad (Põldoja, 2012).

Vitsutamist olen kasutanud Facebooki seinale erinevate piltide või videode panemiseks. Leian, et vitsutamine on õppetöö raames äärmiselt mugav võimalus erinevate õpiobjektide ja materjalide jagamiseks.

6) Ühekordne sisselogimine ja OpenID – OpenID võimaldab kasutada olemasolevat kontot, et logida sisse mitmeid veebisaite, ilma et oleks vaja luua uusi paroole. OpenID logimisvõimalusi toetavad sellised firmad nagu Google, Yahhoo, Livejournal, Myspace, Flickr, Aol, wordpress jt.

Loomulikult ka Facebook. Isiklikult olen kasutanud võimalust logida Facebooki parooliga teistesse saitidesse ja leian, et see on vägagi mugav. Kas see on ka piisavalt turvaline? Küsitav. Kuigi OpenID kasutamisel lubatakse, et veebisaidid ise ei pääse parooli nägema. Leian siiski,  et see on üks positiivne leiutis. Järjest tekib erinevaid veebilehti, kuhu tuleb luua kasutajakonto ja üsna keeruline on lõpuks selles kasutajte – paroolide segapuntras orienteeruda.

Kasutatud kirjandus:

Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 06.10.12 kontakttund

Toimus esimene kontakttund sellel kursusel. Õhkkond oli meeldiv ja sõbralik. Kontakttund tõi selgust kodutööde esitamise korrale (hiljaks jäänud tööd kibekiirelt esitada, loobuda ei tohi). Hans rääkis põhjalikult viitamisest ja sellest, kuidas teadusartikleid otsida. Kontakttunni lõpuks arutasime kodutööde käigus tekkinud küsimuste üle. Tekkis üsna tuline kuid sõbralik diskussioon tahelarvutid koolis teema üle.

Mis on õpkeskkond?

Ülesande Mis on õpikeskkond? vastus.

Õpikeskkond on suur osa õppeprotsessist. Kõige sagedamini räägitakse õpikeskkonnast kui  kohast, kus õpilased õpivad. Õpikeskkonna eesmärk on motiveerida õpilast ja ka õpetajat tegutsema oma eesmärkide saavutamise suunas. Lisaks peab olema õpikeskkond õppijale piisavalt “mugav”, et õppija tähelepanu ja energia oleks suunatud eesmärgistatud tegevusele, mitte aga kõrvalistele teguritele.

Õpikeskkonna kujundamisel on määravaks faktoriks see, milline on õppetöö toimumise koht. Tänapäeval ei piirdu õppetöö toimumine ainult klassiruumiga. Meie muutuvas ühiskonnas saab õppida ja õpetada pea kõikjal. Siiski võib jagada õpikeskkonnad õppimise koha põhjal kolme suurde rühma: füüsilised, virtuaalsed ja laiendatud õpikeskkonnad.

Lähtuvalt kohast, saab luua õppijale  “mugavat” õpikeskkonda. Ühegi õpikeskkonna puhul ei tohi unustada, et tähtsat rolli mängivad  ka inimsuhted  ja õppekorralduslik osa.

Igal õpikeskkonnal on omad eelised ja omad puudused. Arvan, et õpikeskkonna valik / kujundus peab olema sihipärane st. et  õppetöö läbiviimiseks tuleb valida / kujundada teatud keskkond kuna see toetab õppija eesmärke, mitte aga sellepärast, et nii on lihtsalt äge või uuenduslik.

Kokkuvõtteks võin siis öelda, et õpkeskkond on minu jaoks õppetööd toetav süsteem, mis sisaldab õppetöö läbiviimise kohta (virtuaalne, reaalne jm. ),õppimiseks vaja minevaid vahendeid ja inimeste vahelisi suhteid.

Kasutatud kirjandus: