Kodutöö: Õppedisaini mudelite võrdlus

  • Õppedisain on õppeprotsessi ja õpikeskkonna süsteemne kavandamine, eesmärgiga muuta õppimine tulemuslikumaks, tõhusamaks ja huvitavamaks (Laanpere,  2012).Õpikeskkond on õppijat ümbritsev füüsiline ja vaimne tegevuskeskkond, mis hõlmab õpetajat/koolitajat koos tema pädevuste ja õpetamiskäsitusega,, õppematerjale, õppimis- ja õpetamismeetodeid, õppekava, tehnilisi vahendeid, jms (Laanpere, 2012).

    M. David Merrill on emeriitprofessor Utha riiklikus ülikoolis.  Praegu ta viib läbi e-kursusi Brigham Young ja Hawaii ülikoolis. Ta leidis, et õpiteooriates kiputakse selgitama, kuidas õppija omandab ja kinistab teadmisi, kuid seal on vähe öeldud selle kohta, kuidas õpetaja peaks kavandama õpitavat nii, et õppimine oleks tõhusam ja tulemuslikum. Sellepärast tekkis tal idee, et tuleb välja töötada teooria, süsteem, mis toetaks just õppetöö kavandamist selles osas. (Merrill, 2008)

    Alustuseks analüüsis Merrill mitmeid õppedisaini teooriaid ja mudeleid ning leidis, et enamik teooriaid käsitlevad õpetuse esmaseid printsiipe (joonis1.) üheselt:

    joonis 1

    • Ülesandekeskus (problem): õppimine ülesandeid lahendades, oma oskusi demonstreerides ja praktikas rakendades.
    • Aktiveerimine (activation): sobilike kognitivsete struktuuride aktiveerimine õppijates varasemate teadmiste meeldetuletamise või esitamise kaudu.
    • Demonstreerimine (demonstration): õppijatele õpetavate oskuste demonstreerimine, seostades konkreetseid näiteid üldiste reeglitega.
    • Rakendamine (application): õpitud teadmiste rakendamine tegevuses, koos korrigeeriva tagasiside ja taanduva toestamisega.
    • Lõimimine (integration): õpitu seostamine õppijate igapäevase eluga, suunates neid avalikult reflekteerima, arutlema ja kaitsma õpitud teadmisi ja oskusi.
    Merrilli Kivikesed – Tiigis õppedisaini mudel sisaldab järjest laienevat tegevust. Õpetamine/õppimine on nagu kivi viskamine tiiki, mis tekitab järjest suuremaid veeringe:

    • Probleem/kontekts (problems): eluline/kontekstualiseeritud probleemipüstitus.
    • Komponentide analüüs (analysis):  õpitegevuse ja -ülesannete määratlemine ning järk-järgult keerukamaks muutumine. Info, elulised juhtmid, õppematerjalid, õpiobjektid.
    • Strateegia (strategy): õpetsmise strateegiad, võtted.
    • Disain (design): õpikeskkond, kujundus
    • Teostamine (production)
    (Merrill, 2002)
    Dick and Carey (DC) õppedisaini mudel on üks populaarseimaid ja laialdaselt kasutatavamaid mudeleid tänapäeval. Antud mudel põhineb ideel, et on olemas usaldusväärne ja nähtav seos juhendmaterjalide ja õpiväljundite vahel. Disainer peab kindlalt teadma, mida õpilane juba oskab, ning selle põhjal saab valida strateegia ja meetodid, kuidas uusi oskusi õpilaseni viia (Instructional design models).
    DC mudel kirjeldab kõiki interaktiivse õppeprotsessi etappe, kus alustatakse õpetamise eesmärkidest ja lõpetatakse kokkuvõtva hinnanguga. Mudel koosneb kümnest komponendist, mis täidetakse korduvalt ja pigem paralleelselt kui lineaarselt:
    • Määratletakse üldised eesmärgid (goals)
    • Sihtrühma ja ainevaldkonna analüüs (analyze)
    • Määratletakse sihtrühma teadmiste ja oskuste tase (conduct)
    • Sõnastatakse oodatavad õpitulemused (write)
    • Määratleda ja koostada hindamisvahendid (develop instruments)
    • Määratleda õpetamise strateegia (strategy)
    • Õpetamine vaatlemine ja analüüs (revise)
    • Õppematerjalide loomine ja valimine (materials)
    • Formaalne hindamine (formative evaluation)
    • Summaarne hindamine (summative evaluation)

    Kuigi DC mudel püüab rõhutada õpetamist kui terviklikku süsteemi ja keskendub konteksti, sisu, õppimise ja juhendamise seotusele, on mudelis enamus tegevusi üksteisele järgnevas seoses, mis teeb keeruliseks läbida protsessi mitte-lineaarselt. (Merrill jt., 2008)

    Kasutatud kirjandus:

    • Merrill, M. D. (2008). Reflections on a Four-Decade Search for Effective, Efficient and Engaging Instruction. M. W. Allen (Toim.), Michael Allen’s 2008 e-Learning Annual (lk. 141-167). San Francisco: Wiley Pfieffer.
    • Merrill, M.D. (2002). A Pebble-in-the-Pond Model For Instructional Design. Performance Improvement, 41(7), 41-46.
    • Merrill, M., Barclay, M., & Schaak, A. (2008). Learning and Instructional Systems Design. J. Michael Spector, & Philip A. Harris (Toim.), Handbook of Research on Educational Communications and Technology (lk 173-184). New York: Taylor & Francis Group.

     

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga