Neljas teema: tehnoloogiad ja standardiseerimine

Ülesande tehnoloogiad ja standardiseerimine vastus.

Esmalt vabandused kaua eemal viibimise pärast. Püüan nüüd asjadega kibekiirelt järjele saada.

Senised kogemused kirjeldatud tehnoloogiate kasutamise osas on mul üsna nigelad. Enamikest tehnoloogiatest, vidinatest olen küll kuulnud, mõne kohta ka presentatsioone näinud, kuid sellega minu senised kogemused ka piirduvad.

Selle teema käigus tutvusin järgmiste tehnoloogiatega:

1) Uudistevood ja vookogud – RSS ja Atom on kaks suhteliselt sarnast tehnoloogiat, mida kasutatakse veebilehe (näiteks ajaveeb või uudisteportaal) uuenduste edastamiseks. (Põldoja, 2012) .

Vookogudest tegin täpsemalt tutvust Google Reader`iga. Kuna mul juba google konto olemas, siis registreerima ma end ei pidanud. Esimese hooga ei osanud ma aga antud vookoguga midagi peale hakata. Peale mõneminutilist uurimist ja keskkonnas ringi liikumist jõudsin ma oma AHAA elamuseni. Sisestasin oma kursusekaaslaste blogide aadressid jälgimiseks ja nüüd sai päris täpselt selgeks, miks on antud veebikeskond kasulik. Edaspidi kavatsen kursusekaaslaste blogisi jälgida just antud vookogu vahendusel. Kuna praegusel hetkel on ajaveebide pidamine ja ka uudistevoogude kasutamine väga lihtne ja populaarne, siis leian, et vookogusi saab õppetöös üsna kavalalt ära kasutada. Järjest enam süveneb minus mõte, katsetada ajaveebe ka kutsekooli õpilaste õppetöös.

2) Ühisjärjehoidjd – Üheks praktiliseks folksonoomia rakenduseks, mida igaüks kasutada saab on ühisjärjehoidjad. Need veebikeskkonnad lahendavad mitmeid probleeme, millega internetikasutajad igapäevaselt kokku puutuvad. Näiteks on paljudel inimestel tööl ja kodus eraldi arvuti ning seetõttu on veebibrauseri järjehoidja kasutamine lemmiklinkide salvestamiseks raskendatud – ikka juhtub, et vajalik link on salvestatud teise arvuti brauserisse. Ühisjärjehoidjate kasutamisel salvestatakse lingid ühte veebikeskkonda ning neile pääseb ligi igast internetti ühendatud arvutist. Lisaks sellele on ühisjärjehoidjasse salvestatud linke võimalik jagada teiste inimestega (Põldoja & Toikkanen, 2011).

Ühisjärjehoidjatega pole varem kokku puutunud aga antud õppetüki juures tegin tutvust Delicious´iga. Tegemist on üsna lihtsa aga tõhusa veebikeskkonnaga. Meeldib see, et antud keskond lubab läbi Facebooki registreerida.  Linkide lisamine on mugav ja lihtne.  Kindlasti jätkan antud keskkonna kasutamis.

3) Mikroblogid – mille kaudu saab edastada lühikesi sõnumeid ja jagada linke. Mikroblogide eelis ajaveebide ees on postitusele kuluv väike aeg, samas ei võimalda need põhjalikumat reflektsiooni ega arutelusid. Sellistest keskkondadest on tuntuim Twitter (Põldoja, 2012). Siiski veidike netiavarustes ringi uurides, leidub ka teisigi mikroblogi pakkujaid näiteks Plurk, Tumblr jt.

Isiklikult olen küll Twitteri konto omanik juba hea paar aastat, kuid  pole antud rakendust reaalselt kasutanud. Minu jaoks on üsna üllatav see fenomen, et mujal maailmas on Twitter äärmiselt populaarne ja palju kasutatud rakendus aga Eestis ei ole antud rakendus suurt populaarsust saavutanud. Kõik küll teavad, mis on Twitter, kuid ometi kasutatakse seda vähe. Võib-olla on üheks põhjuseks see, et Twitteri saabudes ei olnud Eestis piisavalt veel kasutusel nutitelefone ja praeguseks on selle rakenduse uudsus kadunud.

4)Folksonoomia, märksõnad ja märksõnapilved – Folksonoomia on meetod sisu märgendamiseks ja kategoriseerimiseks koostöös loodud ja hallatud märksõnade abil. Folksonoomia puhul võib materjali avaldaja kasutada selleks vabalt valitud märksõnu (Põldoja & Toikkanen, 2011).  Märksõnapilv on visuaalne kujutis kasutatud märksõnadest, tekstidest, esinemistest, artiklitest, luuletustest jne. Märksõnapilvedes tõstetakse suurema tähekõrgusega esile sagedamini esinevad sõnad, mis annab parema ülevaate sõnade korduvusest (Kusmin, 2011).

Folksonoomia mõistega tutvusin selles õppetükis esmakordselt, kuigi sellist märksõnade järgi otsimist ja linkide jagamist ning märksõna pilvi olen materjalide otsimiseks kasutanud küll.

5) Vidinad ja vistutamine – Vitsutamine tähendab veebisaidi poolt pakutava interaktiivse komponendi kuvamist teise veebilehe sees. Vistutamisega natuke sarnane lahendus on widgetid ehk vidinad (Põldoja, 2012).

Vitsutamist olen kasutanud Facebooki seinale erinevate piltide või videode panemiseks. Leian, et vitsutamine on õppetöö raames äärmiselt mugav võimalus erinevate õpiobjektide ja materjalide jagamiseks.

6) Ühekordne sisselogimine ja OpenID – OpenID võimaldab kasutada olemasolevat kontot, et logida sisse mitmeid veebisaite, ilma et oleks vaja luua uusi paroole. OpenID logimisvõimalusi toetavad sellised firmad nagu Google, Yahhoo, Livejournal, Myspace, Flickr, Aol, wordpress jt.

Loomulikult ka Facebook. Isiklikult olen kasutanud võimalust logida Facebooki parooliga teistesse saitidesse ja leian, et see on vägagi mugav. Kas see on ka piisavalt turvaline? Küsitav. Kuigi OpenID kasutamisel lubatakse, et veebisaidid ise ei pääse parooli nägema. Leian siiski,  et see on üks positiivne leiutis. Järjest tekib erinevaid veebilehti, kuhu tuleb luua kasutajakonto ja üsna keeruline on lõpuks selles kasutajte – paroolide segapuntras orienteeruda.

Kasutatud kirjandus:

Õpikeskkonnad ja -võrgustikud 06.10.12 kontakttund

Toimus esimene kontakttund sellel kursusel. Õhkkond oli meeldiv ja sõbralik. Kontakttund tõi selgust kodutööde esitamise korrale (hiljaks jäänud tööd kibekiirelt esitada, loobuda ei tohi). Hans rääkis põhjalikult viitamisest ja sellest, kuidas teadusartikleid otsida. Kontakttunni lõpuks arutasime kodutööde käigus tekkinud küsimuste üle. Tekkis üsna tuline kuid sõbralik diskussioon tahelarvutid koolis teema üle.

Õppedisaini alused 06.10.2012 kontakttund

Tänases kontakttunnis sai lahendatud tudengite probleemid dippleriga ja vastatud õppetööga seotud küsimused. Selgemaks sai ka õppedisaini mudeli olemus. Tegelesime oma grupitöödega. Meie grupi kolmas liige oli seekord puudu. Sellest hoolimata, panime paika grupitöö teema. Planeerime disainida kursuse Saalihoki algajatele. Kursuse idee siis selline, et õpilane teeb esmalt endale selgeks mängu olemuse ja põhireeglid. Edasi alustab ta tehnika ja taktika õppimist. Selleks  filmib ta oma treeninguid ja saadab videod treenerile, kes  annab omakorda õpilasele tagasiside ja soovitusi.

Kontakttunni lõpus sai sõnastatud ka antud kursuse õpiväljund: Õpilane osaleb saalihoki mängus lähtuvalt reeglitest, mõistab kohtuniku märguandeid, valib ja rakendab sobivat mängutehnikat ning – taktikat vastavalt mängu situatsioonile.

Kodutöö: Õppedisaini mudelite võrdlus

  • Õppedisain on õppeprotsessi ja õpikeskkonna süsteemne kavandamine, eesmärgiga muuta õppimine tulemuslikumaks, tõhusamaks ja huvitavamaks (Laanpere,  2012).Õpikeskkond on õppijat ümbritsev füüsiline ja vaimne tegevuskeskkond, mis hõlmab õpetajat/koolitajat koos tema pädevuste ja õpetamiskäsitusega,, õppematerjale, õppimis- ja õpetamismeetodeid, õppekava, tehnilisi vahendeid, jms (Laanpere, 2012).

    M. David Merrill on emeriitprofessor Utha riiklikus ülikoolis.  Praegu ta viib läbi e-kursusi Brigham Young ja Hawaii ülikoolis. Ta leidis, et õpiteooriates kiputakse selgitama, kuidas õppija omandab ja kinistab teadmisi, kuid seal on vähe öeldud selle kohta, kuidas õpetaja peaks kavandama õpitavat nii, et õppimine oleks tõhusam ja tulemuslikum. Sellepärast tekkis tal idee, et tuleb välja töötada teooria, süsteem, mis toetaks just õppetöö kavandamist selles osas. (Merrill, 2008)

    Alustuseks analüüsis Merrill mitmeid õppedisaini teooriaid ja mudeleid ning leidis, et enamik teooriaid käsitlevad õpetuse esmaseid printsiipe (joonis1.) üheselt:

    joonis 1

    • Ülesandekeskus (problem): õppimine ülesandeid lahendades, oma oskusi demonstreerides ja praktikas rakendades.
    • Aktiveerimine (activation): sobilike kognitivsete struktuuride aktiveerimine õppijates varasemate teadmiste meeldetuletamise või esitamise kaudu.
    • Demonstreerimine (demonstration): õppijatele õpetavate oskuste demonstreerimine, seostades konkreetseid näiteid üldiste reeglitega.
    • Rakendamine (application): õpitud teadmiste rakendamine tegevuses, koos korrigeeriva tagasiside ja taanduva toestamisega.
    • Lõimimine (integration): õpitu seostamine õppijate igapäevase eluga, suunates neid avalikult reflekteerima, arutlema ja kaitsma õpitud teadmisi ja oskusi.
    Merrilli Kivikesed – Tiigis õppedisaini mudel sisaldab järjest laienevat tegevust. Õpetamine/õppimine on nagu kivi viskamine tiiki, mis tekitab järjest suuremaid veeringe:

    • Probleem/kontekts (problems): eluline/kontekstualiseeritud probleemipüstitus.
    • Komponentide analüüs (analysis):  õpitegevuse ja -ülesannete määratlemine ning järk-järgult keerukamaks muutumine. Info, elulised juhtmid, õppematerjalid, õpiobjektid.
    • Strateegia (strategy): õpetsmise strateegiad, võtted.
    • Disain (design): õpikeskkond, kujundus
    • Teostamine (production)
    (Merrill, 2002)
    Dick and Carey (DC) õppedisaini mudel on üks populaarseimaid ja laialdaselt kasutatavamaid mudeleid tänapäeval. Antud mudel põhineb ideel, et on olemas usaldusväärne ja nähtav seos juhendmaterjalide ja õpiväljundite vahel. Disainer peab kindlalt teadma, mida õpilane juba oskab, ning selle põhjal saab valida strateegia ja meetodid, kuidas uusi oskusi õpilaseni viia (Instructional design models).
    DC mudel kirjeldab kõiki interaktiivse õppeprotsessi etappe, kus alustatakse õpetamise eesmärkidest ja lõpetatakse kokkuvõtva hinnanguga. Mudel koosneb kümnest komponendist, mis täidetakse korduvalt ja pigem paralleelselt kui lineaarselt:
    • Määratletakse üldised eesmärgid (goals)
    • Sihtrühma ja ainevaldkonna analüüs (analyze)
    • Määratletakse sihtrühma teadmiste ja oskuste tase (conduct)
    • Sõnastatakse oodatavad õpitulemused (write)
    • Määratleda ja koostada hindamisvahendid (develop instruments)
    • Määratleda õpetamise strateegia (strategy)
    • Õpetamine vaatlemine ja analüüs (revise)
    • Õppematerjalide loomine ja valimine (materials)
    • Formaalne hindamine (formative evaluation)
    • Summaarne hindamine (summative evaluation)

    Kuigi DC mudel püüab rõhutada õpetamist kui terviklikku süsteemi ja keskendub konteksti, sisu, õppimise ja juhendamise seotusele, on mudelis enamus tegevusi üksteisele järgnevas seoses, mis teeb keeruliseks läbida protsessi mitte-lineaarselt. (Merrill jt., 2008)

    Kasutatud kirjandus:

    • Merrill, M. D. (2008). Reflections on a Four-Decade Search for Effective, Efficient and Engaging Instruction. M. W. Allen (Toim.), Michael Allen’s 2008 e-Learning Annual (lk. 141-167). San Francisco: Wiley Pfieffer.
    • Merrill, M.D. (2002). A Pebble-in-the-Pond Model For Instructional Design. Performance Improvement, 41(7), 41-46.
    • Merrill, M., Barclay, M., & Schaak, A. (2008). Learning and Instructional Systems Design. J. Michael Spector, & Philip A. Harris (Toim.), Handbook of Research on Educational Communications and Technology (lk 173-184). New York: Taylor & Francis Group.

     

Haridustehnoloogia olulisusest ja haridustehnoloogi vajalikkusest Eesti haridusmaastikul

Võib küll jäigalt uskuda, et saame klassiruumis vanamoodi jätkata, kuid juba ainuüksi õpilased, kelle elus internet ja tehnoloogiavidinad aina tavalisemaks muutuvad, ei luba seda. Kõne alla ei saa tulla, et õpilased kasutavad tehnoloogiat ainult väljaspool kooli (Allemann, Mets, 2012). Tänapäevane IT maailm areneb tohutul kiirusel ja õppijad  koos sellega.  Märkamatult on raamatud, kui infoallikad, lükatud tahaplaanile ja asendatud interneti avarustega.  Selleks, et pakkuda õppijale motivatsiooni ja pinget õppeprotsessis, tuleb ajaga kaasas käia. Õppekeskkonnad on muutunud, õppimine on kolinud ruumist välja, osaliselt virtuaalmaailma. Õppija on muutunud: kiire elutempo, elukestev õpe, individuaalsus. Seega tuleb muutuda ka õpetajal.  Kui praegused noored on üles kasvanud digiajastul ja oskavad selles valdkonnas üsna hästi orienteeruda, siis õpetajatega on lood veidi teised. Eesti koolides on õpetaja keskmine vanus 46,7 aastat (Kerb, 2011). See tähendab, et enamiks praegu töötavaid õpetajaid on alustanud oma tööga klassikaliselt klassi, tahvli ja kriidi ning õpikute abil. Harjumused on aga visad muutuma. Isegi kui õpetajal on tahtmine võib tal jääda puudu teadmistest. Vähesed õpetajad suudavad oma igapäeva kohustuste kõrvalt sammu pidada ka IT alaste uuendustega.  Enamasti ikka need, kellel antud ala vastu suurem huvi on. Ja tegelikult, ega nad ei peagi seda tegema. Õpetaja eesmärk on ju õpetada, teadmisi jagada. Haridustehnoloog on inimene, kes aitab õpetajal valida vahendeid ja meetodeid, et teadmised paremini õpilasteni viia.

Haridustehnoloogide vajalikkust Eesti haridusmaastikul mõisteti juba 2006 aastal, kui e-VÕTI projekti raames võeti tööle haridustehnoloogid 33 koolis (Kusnets, 2007). Haridustehnoloogide eesmärk oli koordineerida e-õpet koolis ja vastutada selle eest, et projekt “E-õppe arendamine ja juurutamine rakenduskõrgkoolides ja kutseõppeasutustes“ edukalt kulgeks. Selle projekti raames pandi ka kirja haridustehnoloogi tööüleanded:

  • Informatsiooni kogumine E-õppe võimaluste kasutamise, e-õppega soetud probleemide ja vajaduste kohta õppeasutuses.
  • E-õppe alase informatsiooni levitamine ning e-õppe, uute tehnoloogiate ja multimeedia võimaluste tutvustamine õpetajatele ja õpilastele (sh e-õpet tutvustavate materjalide koostamine ning infopäevade ja seminaride korraldamine.
  • Õpetajate nõustamine ja tehnilise toe pakkumine e-kursuste koostamisel ja läbiviimisel ning digitaalsete õpiobjektide väljatöötamisel.
  • Koolidevahelise koostöö arendamine ja osalemine vähemalt ühe  temaatilise võrgustiku  töö korraldamisel ja/või võrgustiku töö dokumenteerimisel.
  • Kaasa aitamine Eesti e-Kutsekooli portaali arendamisele ja sisutootmisele ning
    projekti seire- ja finantsaruannete esitamine.
  • Koostöö arendamine projekti alamprojektijuhtide, assistendi ja projektijuhiga.

Leian, et ka praegu on haridustehnoloogi tööülesanded samad. E-õppe arendamine Eesti haridusmaastikul on alles poole peal. Õppimine ja õpetamine teevad läbi suuri muutusi ja sellega koos ka õpetajad. On hea, kui õpetajatel on muutuste keerises olemas suunajad ja abistajad, kes on oma ala entusiastid. Inimesed, kes julgustavad ja toetavad pedagooge kasutamaks õppeprotsessides uuendusi ja tänapäeva digiajastu lõputuid võimalusi.

Kasutatud kirjandus:

Kusnets, K. (2007). E-õppe tugisüsteem. Loetud aadressil: http://portaal.e-uni.ee/e-voti/alamprojektid/tugi

Allemann, E. Mets, U. (2012). E-õppe uudiskiri: Haridustehnoloog! Jah, teda on meil vaja. Loetud aadressil: http://uudiskiri.e-ope.ee/?p=2755

Kerb, A. (2011). Õpetajate leht: Üldhariduskooli õpetajate keskmine vanus on 46,7 aastat. Loetud aadressil: http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=6089