Kodutöö: Referaat või essee

Eesti maakooli kooliinformaatika põhiprobleemid täna

On õhtu! 4-aastane seisab vanaema juures vannitoas peegli ees ja hoiab nõutu näoga käes hambaharja. Tavalist hambaharja. Vaatab hambaharja siit ja sealt. Keerab tagurpidi. Lõpuks hüüab: „Issi, kuidas see hambahari tööle hakkab?“

Oleme kuulnud lugusid väikestest lastest, kes seisavad kellelgi külas teleri ees ja üritavad seda näpuga torkida ja panna tegema midagi, mida nad arvavad, et ekraan tegema peaks. Nemad ju ei tea, et on veel olemas seadmeid, mis pole puutetundlikud.

Sarnane lugu on selle hambaharjaga. Laps pole ammu tavalist hambaharja näinud. Kodus on alati ju elektriline hambahari – uriseb ja väriseb, aga täna unustati enda oma kodust kaasa võtta. Kas peaks koju ka tavalise hambaharja muretsema, et laps ikka teaks, mis see on? Issi ostis hoopis vanaema juurde ka lapsele elektrilise hambaharja. Miks astuda tagasi kui saab astuda edasi. Mulle väga meeldib see „Leiutajate küla Lotte“ raamatust pärit mõte, et leiutised ongi ju mõeldud selleks, et inimeste elu kergemaks teha.

Vaatasin hiljuti ühte videot, kus olid tänapäeva lapsed pandud vana arvuti taha. Arvuti oli pärit seitsmekümnendate lõpust või kaheksakümnendate algusest. Nalja sai palju. Ühe tüdruku esimene reaktsioon oli: „Kui sul pole lauda, kuhu sa selle siis paned?“ Tema on aru saanud, et nutitelefonid ja tahvelarvutid on väikesed ja mugavad kasutada ka kitsastes oludes. Selleski videos hakkasid mõned lapsed arvutit sisse lülitama ekraanile toksides nagu eespool toodud teleri näites. Kui õpilasele selgitatakse, et arvutile tuleb anda käsk, et ta aru saaks, et peab nüüd arvutama hakkama, siis tüdruk ütleb arvutile kõva selge häälega käsu: „Vasta matemaatilisele probleemile!“

Sarnases olukorras võime varsti olla ka kooli arvutiklassis. Osaliselt juba olengi. Viimasel õppeaastal tuli jaanuarist meie kooli 4. klassi uus tüdruk, kes põhimõtteliselt oli kasutanud ainult tahvelarvutit ja arvutitunde tal enne pole olnud. Oli ikka tegemist, et hiirega kohe koos teistega samas tempos joonistama hakata ja Windowsi loogikaga hakkama saada. See klass on informaatika tunde saanud 2. klassist alates. Mõnda asja küsis tütarlaps kuni õppeaasta lõpuni igas tunnis üle.

Kuid kooli arvutiklass ongi ju vananenud. Arvutid on meil vist umbes 7 aastat vanad. Ammu oleks pidanud juba võtma vastu otsuse, mis saab edasi. Me alles jõuame selle idee juurutamiseni, et arvutid peaks rentima, mitte ostma. Kuna probleem on vist vallas suurem, siis küsiti meil arvutite olukorda ning praegu ootame vallajuhtide otsust, mis saab operatsioonisüsteemidest XP ning kuidas lahendada arvutiklasside vanuse probleem.

Sel aastal on olnud võimalik rääkida koolis mitmel korral infotehnoloogia arengutest ja mõtetest, mida olen magistriõpingute ajal kuulnud. Meil oleks praegu võimalik vahele jätta mitu sammu ja astuda kohe mobiilsesse arvutiklassi tahvelarvutitega. Muidugi eeldaks see suurt mõtlemise muutust õpetajate seas. Kohe hakatakse kartma, kas nad ikka saaksid sellega oma klassis ja täitsa ise hakkama – siiani on ju olnud aega õppida ja harjuda lauaarvutite ning sülearvutitega. Tahvelarvutid on jälle uus seade, millega harjuda … Järgmine küsimus on Wifi-võrk ja selle ülesehitus. Toimiva süsteemi puhul oleksid õpilased ilmselt rahul, aga kas kooli- ja vallajuhid oleksid nii suureks muutuseks valmis?

Teisalt on ka võimalus rakendada BYOD’id (Bring Your Own Device), kus õpilane tuleb oma tahvelarvutiga kooli. Muidugi ei pruugi see seade olla just tahvelarvuti, õpilane võib ju ka nutitelefoniga kooli tulla, aga oma kogemuse põhjal leian, et nutitelefoni kasutamine pole mugav. Sõnaraamatu kasutamiseks jah, miks mitte, aga tekstitöötluseks? Isegi pildikese tegemine ja instagrammi laadimine võib mõnikord paras tüütus olla. BYOD-ga kaasneb minu meelest terve hulk probleeme, mille tõttu tunneksin ennast väga ebakindlalt. Kes vastutab õpilase kaasatoodud seadme eest? Kes suudab hakkama saada seadmete eripäradega, ühilduvusprobleemidega, Wifi-võrguga? Kas õpilane või lapsevanem suudab tagada, et tema seade on kooli tulles laetud ja vajalike rakendustega varustatud? Kas kool suudab tagada vahetundideks seadmete turvalisuse ja võimaldada laadimise ka tunni ajal seadet kasutades? kuidas võiks tahvelarvutit ära kasutada väga mõnusalt kunstitunnis või käsitööringis. Kuid informaatika tundi ette valmistades oleksin mina mures, kas kõigil õpilastel minu välja valitud rakendus või loodud õppematerjal pilves töötab nii, nagu olen ette näinud ja lootnud?

Minu kui õpetaja jaoks on suur probleem ka informaatika tunnis õpetatava sisus. Kas informaatika tunnis peaks püüdma õpetada õpilasele oskusi, mida võib tal tulevases elus vaja minna? Või peaks hoopis jääma riiklikkus õppekavas soovitatud rakendustarkvara õpetamise juurde (5. klass)? Kas ainekava peaks sisaldama ka programmeerimise algkursust? Või peaks informaatika olema pigem ainetevahelise integratsiooni alus? Ehk liigume hoopis pika sammuga selle poole, et informaatika eraldi õppeainena enam ei eksisteeri ja aineõpetaja peaks suutma õpetada koolitööks vajaliku läbi oma aine? Minule tundub õige keskenduda üldiste oskuste õpetamisele – mitte õpetada Wordi või OpenOffice kasutamist, aga hoopis tekstitöötlust, et ükskõik millise programmi või rakenduse õpilane omale kätte saab, oskaks ta selles orienteeruda ja saaks põhioskustega hakkama, et õpilane oskas ise oma arvuti  hooldusega hakkama saada. Samuti on oluline, et õpilane tõepoolest käituks vastavalt turvalise internetikasutuse soovitustele. Olen mitmel korral kohanud sel õppeaastal situatsiooni, kus õpilane teab suurepäraselt, mida peab ja mida ei tohi, aga käitub siiski suvaliselt või risti vastupidi soovitatule. Pärast on kõigi teiste peale kuri, kes tema kõva häälega üle klassi karjutud parooli mingis mängus kasutasid. Ma ei õigusta kuidagi neid parooli kasutajaid, sest ka teades kellegi parooli pole lubatud seda kasutada, aga sellistes situatsioonides algab kõik ikka sellest, kas mina oma parooli kellelgi ütlen või mitte!

Arutledes naaberkooli gümnaasiumiastme informaatika õpetajaga elust koolis, tuli välja hoopis teistsugune probleem, mis põhikooli väga välja ei paista. Kooliti ja klassiti valitsev õpilaste väga suur oskuste erinevus, kus algajad ja edasijõudnud õpivad ühes klassis sama ainet, tekitab situatsiooni, kus mõni 10. klassi tulnud õpilane on võib-olla juba 9 aastat informaatikat õppinud, teine on seda nuusutanud ainult läbi teiste õppeainete ehk kord veerandis mõne töö vormistamise läbi. Millegipärast ei pakuta koolis välja tasemegruppe informaatikas. Kui võõrkeeles jagatakse õpilased gruppidesse oskuste või õpitud aastate järgi, siis informaatikas seda ei tehta. Miks? Ilmselt pole selle jaoks lihtsalt raha või tahtmist. Mõnikord paistab kooli juhtkondade suhtumisest välja, et küll nende tase õppetöö käigus ühtlustub. Aga ega ikka ei ühtlustu küll, kui on nii suured käärid oskuste vahel.

Hiljuti ühe kooli ainekava lugedes käis sealt läbi mõte, et vajadusel istuvad õpilased arvutiklassis kahekesi arvuti taga ja mulle tuli meelde 7-aasta tagune arenguvestlus kooli juhtkonnaga. Tema meelest polnud selles midagi lahti, kui kaks või tol ajal isegi kolm last ühe arvuti taha paigutada. Minu meelest võrdub see samaga, kui panna mõnes teises ainetunnis ühe laua taha ühele toolile istuma kaks õpilast, kellel on kahe peale üks õpik, üks vihik, üks pliiats ja üks kustukumm. Pool tundi istub üks ning pool tundi teine, pool tundi üks õpib õpikust ja teine kirjutab ning seejärel tehakse vahetust. Küsisin siis arenguvestlusel, et kas teie oleksite nõus õpetama sellistes tingimustes? Keegi polnud! Mul enam sellist situatsiooni arvutiklassis juba mitu aastat pole, aga aegajalt mõnest teisest koolist kuulen veel, et arvuteid ei jätku kõigile klassis.

Maakooli suurimaks probleemiks on rahapuudus ja kuigi klassid on väikesed, ei ole kooli võimalik muretseda isegi väikest klassitäit digiseadmeid või kaasaegseid arvuteid rääkimata dokumendikaamerast või projektorist igas klassis. Samuti ei saa me oodata maal seda, et lapsevanematel, kellel pole võib-olla töödki, saaksid muretseda lapsele tahvelarvuti või nutitelefoni, et see kooli kaasa võtta. Oleme paljudest probleemidest üle saanud, aga minna on ka veel pikk maa.

 

Kids react to old computers: https://www.youtube.com/watch?v=PF7EpEnglgk

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga