Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana

Sotsiaalne ehk avatud ja vabalt kättesaadav tarkvara (blogi, wiki, vookogu). Sotsiaalse meedia keskkonnad on pidevas muutumises ja arengus tänu kasutajate hetkevajadustele. Keskkondi saab kasutada igal ajahetkel, kui on olemas interneti ühendusega arvuti.

Sotsiaalsed keskkonnad pakuvad paindlikku ja individuaalset lähenemist õpitegevusele ja õpikeskkonnale, kus õppija saab valida, millise vahendi abil oma järgmist tegevust teostada. Sotsiaalne tarkvara lubab infot esitada nii teatud grupile või kõigile kätte saadavalt. Haldaja saab ise määratleda, kes pääsevad infot lugema, täiendama, postitusi tegema.

Sotsiaalse meedia kasutamise tugevused:

  • materjalid keskkonnas on kätte saadavad kõigile;
  • uued teadmised, oskused ja kogemused keskkonna kasutamisest;
  • info kiire liikumine;
  • igast arvutist vaadatav;
  • kiire tagasiside;
  • võimaldab vaadata ka teiste õpilaste töid;
  • paindlikkus ja valikuvõimalus töövahendite valikul.

Sotsiaalse meedia kasutamise nõrkused:

  • uued vahendid ei pruugi olla õpilastele tuttavad, õpiprotsess aeganõudev ja mahukas;
  • liiga palju informatsiooni;
  • puudub garantii, valitud vahendid võivad minna tasuliseks.

Ei ole kasutanud töös õpihaldussüsteeme ega sotsiaalset tarkvara. Raske kommenteerida. Kuid lugedes raamatust “Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat” põnevaid näiteid sotsiaalse tarkvara kasutamisest tunnis, siis tekkisid ideed, mida sooviks proovida. Koostada endale õpetajana õppematerjale, mida õpilased saavad täiendada sotsiaalsete järjehoidjate, vookogude kaudu.

Kasutatud materjal: Pata, K., Laanpere, M. (2009). Tiigriõpe:haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

e-portfoolio ja pädevused

E-portfoolio on minu jaoks uus mõiste. Sõna portfoolio ei ole tundmatu, olen kasutanud koolis, olen kogunud infot õpilase arengu kohta erinevates ainetes. E-portfoolios täht e annab mõista, et mõiste on seotud arvutiga.

Erinevaid materjale lugedes sõnastasin endale mõiste.

E-portfoolio

… on õppija koostatud kollektsioon, mida õppija on aja jooksul õppinud ja mida ta oskab teha.

… on, kui personaalse õpikeskkonnana kasutatav veebipõhine tarkvara, mis võimaldab kasutajal pädevusstandardiga seotuna esitleda enda õppimist või ametialast arengut tõendavaid materjale.

Helen Barrett on defineerinud e-portfooliot järgmiselt:  kogumik õppija poolt loodud, valitud, järjestatud, reflekteeritud ja esitletud materjalidest, tõendamaks õpitust arusaamist ja personaalset arengut teatud ajavahemiku jooksul. Olulise tähtsusega on õppija refleksioonid endaloodud materjalide kohta, aga ka refleksioonid arengu kohta portfoolios esitatud teemal. H. Barrett peab oluliseks, et e-porfoolios on kajastatud refleksioonid mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. (Loetud aaderssil: http://portfooliokursus.wordpress.com/lugemismaterjal-1/1-nadal-e-portfoolio-moiste-ja-naited/)

Barrett on kirja pannud e-portfoolio loomise viis sammu:

  1. Määratle eesmärgid, vajadused, sisu;
  2. Loo portfoolio baas;
  3. Reflekteeri regulaarselt;
  4. Jaga oma portfooliot mentorile või tööandjale;
  5. Esitle oma saavutusi, arengut, pädevusi.

On olemas kuus e-portfoolio tüüpi:

  1. Hindamisportfoolio – eesmärgiks oskuste demonstreerimine etteantud skaalal.
  2. Esitlusportfoolio – saavutuste, oskuste demonstreerimine, tõendite esitamine.
  3. Õpiportfoolio – õppimise dokumenteerimine ja juhtimine; näitab õppija arengut teatud perioodil;
  4. Personaalse arengu portfoolio – toetab personaalse arenguga seotud tegevuste reflekteerimist (õppimine, tegevused, saavutused) ja planeerimist (isiklik, haridus, karjäär).
  5. Rühmaportfoolio – rühm saab arendada portfoolio sisu ja esitlust.
  6. Tööportfoolio – kombineerib kõiki eeltoodud portfoolio tüüpe.

Endale looksinkas õpiportfoolio või personaalse arengu portfoolio. Tulevikus võib e-portfooliost saab CV, kuhu on salvestatud kogu inimese või õppija elutöö, millest luuakse erinevates formaatides vaateid esitamiseks kas sõpradele ja perekonnale, koolile, tööandjale, tööintervjuul või sisseastumiseksamitel.

Minu personaalse arengu portfoolio jaguneks kaheks suureks teemaks: töö koolis ning õpingud TLÜ-s.

  1. minu CV;
  2. läbitud kursuste nimekiri;
  3. minu koostatud töömaterjalid: tundide töökavad, esitlused, testid;
  4. kasulikud viited, mida oma töös kasutan;
  5. foto materjalid tundidest;
  6. minu vaba aeg
  7. TLÜ õppingute materjalid, mida saan kasutada oma töös
  8. eneseanalüüsid

Teine pool kodusest ülesandest olid pädevused. Digitiigri kursusel 2009. aastal pidime hindama oma IKT oskusi kursuse alguses ning lõpus. Alguses arvasin endast hästi, et oskan infotehnoloogilisi vahendeid kasutada heal tasemel, kuid kursusel osaledes jäin nii mõnedki korrad hätta ülesannetega. Kursuse lõpus oma pädevuste hindamisel ei olnud enam nii üleolev. Ka magistriõpingutesse tulles, arvasin, et oskan kasutada infotehnoloogilisi vahendeid heal tasemel. Kuid igal õpingute laupäeval tunnen raskust, et aru saada, mida teha ja kuidas teha. Tunnen, et minu pädevused on alla head taset.

Tutvudes  õpetajate haridustehnoloogiliste pädevustega, siis tunnen, et arenguruumi on. Koolis töötades ei ole juhtkond pädevustele rõhku pannud, iga õpetaja arendab oma pädevusi nii nagu ise soovib. Mina, tutvudes pädevustega, soovin oma oskusi arendada väga.

Kasutatud materjal:

Pata, K., Laanpere, M. (2009). Tiigriõpe:haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Roždestvenskaja, L. (2010). Õpetaja e-portfoolio – kellele ja mille jaoks. Loetud aadresil: http://koolielu.ee/info/readnews/65897.

 

 

Õpivõrgustikud

Mis on minu jaoks õpivõrgustik?

Minu arvates seob õpivõrgustik kindlate huvidega inimesi, kellel on ühine eesmärk õppida. Esmatähtis võrgustikus on õppimine, mida tehakse mingite võrgustike kaudu (läbi avatud või suletud keskkondade).

Mis on õpivõrgustiku tunnused?

Õpivõrgustikule on omane keskkond (avatud või suletud), kuhu saab võrgustiku tekitada. Lisaks peavad olema ka soovijad, kes soovivad võrgustiku läbi õppida. Vajalikud on ka teemad, mida õppida ning inimene või inimesed, kes haldab(vad) kogu võrgustikku.

Minu kogemused

Minu eelnevad kogemused õpivõrgustikus õppimisel on olnud olematud. Pidasin arvutit tähtsaks töövahendiks, millega on hea teha töölehti ning tekitada õppealajuhatajale analüüside vastuseid. Enesetäiendamiseks, õppimiseks, arendamiseks arvutit kasutanud ei ole. Nüüd asudes õppima magistratuuri olen koostanud omale personaalse õpikeskkonna ning olen osaline õpivõrgustikus. Osalemine õpivõrgustikus vajab harjumist. Alguses ei saanud midagi aru, mida tuleb teha, kuid nüüd iga uue teemaga kokkupuutes, hakkan juba harjuma. Õppeaines õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud on meil koostatud õpivõrgustik, kus meile edastatakse teema, mida peame iseseisvalt uurima. Lisaks on võimalus avaldada oma arvamust ning on võimalus suhelda teiste õpilastega.

Siiski ei tunne end väga tugevalt sellises õppes. Isiklikult eelistan õpet, kus saab suhelda silmast silma õppejõuga, sest suuliselt on lihtsam väljendada kui kirjalikult.

Oma koolis, kus töötan puudub e-kool ning isasugune e-õpe. Kuid nüüd juba mõtlen, missugust õpikeskkonda hakata koolis juurutama, sest näen sellel olulist kohta õppimise juures.

Minu õpivõrgustik

Personaalsed õpikeskkonnad

Minu õpingud-copyMinu jaoks on personaalne õpikeskkond e-õpe, kus kasutatakse erinevaid sotsiaalseid tarkvarasid (rakendused, programmid). Õppija loob ise endale meelepärase õpikeskkonna vahenditest, mis tema nägemust mööda on vajalikud.  (Pata, K., Laanpere, M. 2009) Õpikeskkondades õppimine on nagu õppimine rühmas, moodustuvad rühmad virtuaalsel teel (õpetaja, õpilane ning teised õpilased) (Fisher, R. 2004).

Erinevaid vahendeid kombineerides pakub õpikeskkond üsna suuri võimalusi info haldamiseks ja õppematerjalide loomiseks erineval moel. Iga keskkond on erinev, sõltudes õppija eelistustest, ootustest ja tema arengust. Personaalset õpikeskkonda saab kasutada õppijate seas, kellel on välja kujunenud iseseisva õppimise oskus ning kes oskavad kasutada sotsiaalset tarkvara.

Et luua hea õpikeskkond peab õppija tundma kokkukuuluvustunnet – toetust õpetaja poolt, selleks tuleb luua  õppimiseks soodne kliima, mis aitab tõsta enesehinnangut ning parendaks õpitulemusi.  Iga õpikeskkonna puhul peaks olema tagatud kolm põhilist võimalus:

  1. Võimalus enda esitlemiseks – kirjeldada oma huve ja kogemusi;
  2. Võimalus enda väljendamiseks –
  3. Võimalus tunnustamiseks – iga isik vajab tunnustust, mis kinnitaks talle, et teda on kuulatud ja kuuldu on heaks kiidetud (Fisher, R. 2004).

Õpetaja ülesanne on ajaga kaasas käia, olla teadlik võimalustest ja vajadusel korraldada selliseid õpiülseandeid, kus õpilased oma personaalset õpikeskkonda aktiivselt saavad kasutada. (Pata, K., Laanpere, M. 2009) Õpetaja peab soodustama infovahetust õpilaste vahel, andma ideid, kuidas kasutada ning luua oma personaalset õpikeskkonda.

Ei ole enne kokkupuutunud e-õppega, minu jaoks on personaalse õpikeskkonna kujundamine keeruline. Selleks, et kõiki oma õpinguteks vajalikku materjali hallata pean otsima infot väga paljusest kohtadest (IVA, VIKO, WordPress jne). Mõnikord läheb midagi meelest, siis on raske järjepeale saada. Keeruliseks teeb ka see, et mõni õpe toimub e-õppevormina, kui tekib küsimusi, siis küsida pole kelleltki ning see on raske. Aga hakkan juba harjuma sotsiaalset tarkvara kasutama, et saada infot.

Põhikoolis ma siiski ei poolda e-õpet, sest õpetaja ei oska ette näha kõiki küsimusi, mis õpilasel võib tekkida. Kui õpilane ei saa ülesannetest aru või ilmnevad probleemid, siis suurem osa õpilastest jätavad töö pooleli. Personaalsed õpikeskkonnad on sobivad andekatele õpilastele, kes peavad koolist palju puuduma, see on võimalus neile õppida ning tegeleda oma hobidega. Tavaõpilasele on personaalse õpikeskkonnad loomine keeruline.

Väga head materjali leiab lehelt http://www.e-uni.ee/e-oppija/eope20_perskesk/index.html

Minu personaalse õpikeskkonna skeem

Kasutatud materjalid:

1. Pata, K. & Laanpere, M. (2009). Haridustehnoloogia käsiraamat.  Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. Väljataga,T., Pata,K., Priidik,E., Ptk 1.7

2. Fisher, R. (2004) Õpetame lapsi mõtlema. Tartu:Atlex.

 

 

 

 

 

 

 

 

Tehnoloogiad ja standardiseeseerimine

Teema oli põnev ja väga praktiline. Sain selgeks terve rida uusi sõnu:

  • uudistevoo tehnoloogiad RSS ja Atom
  • vookogud
  • folksonoomia, märksõnad ja märksõnapilved
  • ühisjärjehoidjad
  • mikroblogid
  • vidinad ja vistutamine
  • ühekordne sisselogimine ja OpenID

Isiklikult pole kasutanud ühtegi. Kõigepealt püüan endale selgeks teha mida sõnad tähendavad ning siis kuidas neid kasutada.

Esimene uus sõna uudistevoo tehnoloogia RSS – on mõeldud internetis kasutamiseks, peamiselt veebilehtede sisukorra või uudiste kokkuvõtete tegemiseks. RSS-vormingus kokkuvõtted on mugav vahend operatiivse info saamiseks huvipakkuva lehekülje muutmisest. Viimasel ajal on RSSi üha rohkem hakatud kasutama ka meeskonna-töövahendites paljusid meeskonnaliikmeid puudutava info edastamiseks.

Kõigepealt soovin tutvuda Googel Readeriga (vookogu). Mõnus vidin, sain tööle ning lisasin endale mõned internetiaaderssid, mida soovin kiiresti kätte saada. Hakkan kindlasti rohkem kasutma.

Folksonoomia, märksõnapilved. Hea mõiste selgituse leidsin ka aadressilt http://koolielu.ee/pages/view/5214/folksonoomia. Nii nagu asjast aru saan kasutab mõni meie kursuslane ka märksõnapilve. Asja mõte on lihtsamat üles leida infot. Kasutamist pean veel uurima ning õppima.

Ühisjärjehoidja.  Ühisjärjehoidjate kasutamisel salvestatakse lingid ühte veebikeskkonda ning neile pääseb ligi igast internetti ühendatud arvutist. Lisaks sellele on ühisjärjehoidjasse salvestatud linke võimalik jagada teiste inimestega. Selgituse mõistele leidsin aadressilt http://lemill.net/content/webpages/folksonoomia-ja-uhisjarjehoidjad. Tundub jälle põnev vidin, mida avastada. Kuna töö juures on kasutusel üks arvuti ja kodus teine, siis mõnikord tõesti oleks hea jagada tööl leitud linke, mitte ei pea salvestama dokumendi faili.

Mikroblogid. Õppematerjali juttu lugedes, sain aru, et palju kasutatud Twitter ongi mikroblogi. Vahel harva olen ajalehest säutse. Ise ei ole Twitteti kasutaja, kuid kunagi ei tea ette. Säutsud, mida olen lugenud ei kutsu eriti kasutajaks registreerima.

Vidinad ja vistutamine. Vistutamine tähendab veebi istutamist. Õpingute alguses tundus mulle sõna naljakana, polnud varem kuulnud. Nüüd kasutan oma kõnes sõna päris palju. Kõik praktilised kodused tööd tuleb vistutada blogidesse. Vidinate abil saan isikliku töölaua kujundada. Selleks lisan töölauale enim kasutatavad vidinad, et tööd hõlbustada. Kuna olen gmaili kasutaja, lisasin Googel Gadgetsist endale kalendri. Meeldis, et kalender võimaldab saata meeldetuletusi e-mailile. Lisasin endale ka kella ja ilmateate vidina. Vidinad on vahvad!

Ühekordne sisselogimine ja OpenID. Isiklikult olen kokkupuutunud Windows Live ID-ga, ei ole aru saanud vidina kasulikkusest. Natuke googeldamist, Live ID on ID, mille abil saab sisse logida mitmesse näiteks Microsofti teenusesse. Kokku olen puutunud hotmaili ja facebooki kasutades, nüüd tean, mida need tähendavad.

Neljanda tunni teema oli põnev. Alguses ehamtasid ära terve rida uusi sõnu, mis ei ole kasutusel minu sõnavaras. Pärast tunnitööd tunnen enda targemana ja oskan kasutada sõnu. Eriti meeldisid mulle vidinate lisamine, google readeri kasutusele võtmine. Sain aru, et Windows Live ID ei pea kartma, vaid annad mulle suuremad võimalused erinevatele teenustele. Aitäh, meeldiva tunni eest!

 

Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud

Õpihaldussüsteemid

Olen ise väga põgusalt kokku puutunud mõne õpihaldussüsteemiga: IVA (Digitiiger kursustel). Oma töös ei ole kasutanud ühtegi, seetõttu on nende kommenteerimine raskendatud. IVA kasutamine Digitiigri kursustel ei tekitanud mingeid raskusi, sest kasutasime seda oma tööde üleslaadimiseks ning kursuse info saamiseks.

Positiivne:

  • keskkond on eesti keelne,
  • kasutatavad sõnad lihtsad ja arusaadavad
  • kui puudusid tunnist, siis iseseisvalt oli võimalik kodust tööd teha, tunnimaterjal pandi ülesse.

Miinuseks:

  • vähene võimalus keskkonnas toimetada (veebilaud, raamaturiiul, töötoad).

Sellel kursusel soovin rohkem lähemalt tutvuda Moodle keskkonnaga.

  • esmapilgul peale vaadates palju võimalusi pakkuv keskkond
  • raskendavaks asjaoluks – inglise keelne

Minu seisukoht : Õpihaldussüsteemi eesmärgiks on õppesisu koostamise ja levitamise süsteem. Üldhariduskoolides saab kasutada õpihaldussüsteemi III või gümnaasiumi astmes, kus õpilane on võimeline iseseisvalt õppima. Nooremates klassides on vaja õppijal õpetaja abi, sest iseseisev õppimisoskus on puudulik. Muidugi koolis oleks see hea võimalus õpilastele, kes on tihti haiged või puuduvad koolist, samuti saab kasutada andekate õpilaste lisatöödks. Võimalusi kasutada oleks kindlasti, kuid õpetaja ja õpilase side peaks siiski jääma.

 

Õpikeskkond

Õpikeskkond, peab looma võimalused õppimiseks, eneseväljenduseks ning toetama õppija arengut. Seoses tehnoloogia arenguga saame rääkida nii füüsilisest, reaalses elus funktsioneerivast õpikeskkonnast (nt klassiruum), virtuaalsest õpikeskkonnast (nt õppija poolt kasutatavad arvutiprogrammid). Olenemata keskkonna omapärast (reaalne, virtuaalne, hübriidne) jääb õpikeskkonna peamine roll samaks: motiveerida õppijat, pakkuda õpitegevuseks ja loovaks eneseväljenduseks vajalikke võimalusi ning toetada püstitatud eesmärkide realiseerimist (Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E).

Kooli seisukohalt peaks esimeses astmes kasutama ikkagi füüsilist õpikeskkond, sest siis tuleb õpilased alles õpetada õppima. Teises kooliastmes võiks juurde tuua ka virtuaalse õpikeskkonna, et näidata arvutit kui töövahendina. Kolmandas kooliastmes võiks juba spetsialiste vajavaid tunde läbi viia virtuaalses keskkonnas (keema, füüsika, geograafia). Et kooli luua õpilastele virtuaalsed õpikeskkonnad tuleb koolil mõelda tehnoloogia arendamisele.

Virutaalne õpikeskkond oleks väga sobilik ka erivajadustega õpilastele (vaegkuuljatele).