Refleksioon

Mis on aktiivõpe? Aktiivõppeks võib pidada kõike, mis on seotud õpilaste mis tahes tegevustega (Leuhin, Kärberg 2005). Õpilased õpivad uusi teadmisi ja oskusi läbi tegevuste, tehes ise võimalikult palju, õpetaja on vaid suunaja. Ameerika pedagoog John Dewey on kirjutanud: “See, mille me ise avastame, püsib meiega ja tähendab meile rohkem”. (Leuhin, Kärberg 2005)

Aktiivõpe õpetab õpilasi töötama meeskonnana ning annab oskusi lahendada probleeme. Toomas Tenno sõnad: “Aktiivõpe koolitab lapsi mõtlema.” (Leuhin, Kärberg 2005)

Õpetajalt vajab aktiivõpe suuremat tähelepanu tunni ettevalmistamisel, tuleb välja valida õiged meetodid, mida tunnis kasutada. Õpilased on erinevad ja meetodid ei tööta kõigiga ühtemoodi. Aktiivõppemeetoditega saab tundi huvitavamaks muuta, panna õpilased iseseisvalt mõtlema ja seeläbi mõistma õpetatavat sisu. Selleks et koolitundides saaks kasutada aktiivõppemeetodeid, tuleks vähendada aine mahte. Õpetajatel ei ole aega õpetada õpilasi ise mõtlema, sest eksamid ja tasemetööd nõuavad programmi täitmist: reeglite tundmist, arvutusoskust, kirjutamisoskust. Iseseisvale mõtlemisele on vähe tähelepanu pööratud.

Tänapäevane õpiteooria peab oluliseks, et õpilane oleks iseõppija st oskaks oma õppimisprotsessi planeerida, läbi viia, hinnata ning oma õppimise tulemuste eest vastutada. Iseõppijaks saamine on aega nõudev ja keeruline protsess. Kõik algab pihta õppima õppimisest. Iseõppimisel rakendatakse lapse loomupärast huvi mõtestatud õppimisprotsessi kohta. Kõige tähtsamaks peetakse, et õpilased oskaksid kasutada õpitut erinevates olukordades.

Aktiivõppemeetodite abil saab õpetaja õpetust individualiseerida. Õpetaja peaks suutma tekitada õpilastes huvi õppimise vastu, aitama leida õppeainete sisemisi seoseid, ergutama uusi teadmisi ja oskusi omandama, et avastada maailma.

Et õpetajad oleksid aktiivsed aktiivõppemeetodite kasutajad, peavad nad ise omandama meetodid ja teadmised, kuidas neid kasutada. Peab teadma, milleks üks või teine meetod sobib. Pole olemas universaalset õpetamisvõtet – meetodi efektiivsuse määrab konkreetne olukord (Leuhin, Kärberg 2005).

Lugesin läbi inglise keelse artikli Classroom Activities for Active Learning. Tegin kokkuvõtte artiklis kirjeldatud meetoditest, mida soovitatakse klassiruumis kasutada.

Aktiivõppe meetodeid ei tohiks kasutada õpetamise asendusena, vaid kogemusliku õppe lahutamatu osana.

Küsimise tehnika: suhteliselt lihtne meetod, et suurendada õpilaste osalemist ja huvi klassis. Kõige lihtsamal tasemel esitatakse loengu ajal küsimusi, kus õpilased peavad rakendama õpitud mõisteid ja põhimõtteid. Paljud õpetajad esitavad küsimusi,mis on suunatud ülekordamisele, faktilisele või selgitavale vastusele. Negatiivne on, et mõned õpilased kardavad teiste ees vastata ja kiiret vastust ootav õpetaja ehmatab õpilase hoopis.

Hea oleks, kui pärast õpetaja esitatud küsimust oleks mõtlemisaeg umbes 15 kuni 30 sekundit. Vastata võiks õpilased vabatahtlikkult, vastab see kes teab vastust. Küsimustele vastamist tuleb praktiseerida kogu aeg. Küsimused peaksid olema sellised, mis panevad mõtlema, arutlema, seoseid looma õpituga.

Õpetaja peaks juba enne tundi välja mõtlema küsimused,mida ta soovib küsida. Planeerimisel panna tähele kolme taset: mäleta, rakenda ja hinda. Mäleta küsimused aitavad välja selgitada, kas õpilasel on faktid selged. Rakenda küsimused aitavad tuletada tähendusi, seostada varem õpituga,analüüsida mõisteid, arendada üldistusi. Hindamise küsimuses peavad õpilased leidma lahendusi ja suutma valikuid põhjendada.

Suurtes klassides on raske kasutada. Siis on hea kasutada “edetabelit” – juhendaja esitab küsimuse kogu klassile ja kergesti koguda vastuseid.

Väikesed grupid: hea kasutada, et teada saada mida õpilased mõtlevad ja arvavad ette antud teemast.

Jaga paarilisega (Pair-Share) – üks lihtsamaid meetodeid.Õpetaja esitab küsimuse või probleemi klassis. Annab õpilasetele aega 30 sekundit mõelda või kirjutada oma vastust. Seejärel jagunevad õpilased paaridesse ja selgitavad oma vastust 3-5 minutit. Seejärel arutatakse vastust klassis ühiselt. Meetod võtab aega umbes 4-6 minutit, seda on võimalik tunnis kasutada üks või kaks korda.

Sumina grupid (Buzz Groups) – hea kasutada suures klassis. Kui tuleb mõiste, mille üle saab vaielda. Moodustada 5-8 liikmelised rühmad. Rühmad arutlevad ette antud mõitse üle. Iga rühma liige peab panustama arutellu vähemalt ühe ideega. 10 minuti pärast küsib õpetaja mõne rühma käest tulemusi. Saadud tulemused kirjutatakse tahvlile,et peamised punktid jääksid meelde edaspidiseks. Teistelt rühmadelt küsitakse, kas on veel midagi lisada.

Kolme astmeline intervjuu (Three-Steps Interview) – kõigepealt töötavad õpilased paaris. Õpilased intervjueerivad teinetist. Järgmise sammuna teevad paarilised tööd koos. Esimene õpilane teeb kokkuvõtte teise õpilase vastusest ja siis vastupidi – teine teeb kokkuvõtte esimeselt õpilaselt saadud vastusest.

Terve klassi kaasamine:

Loengu kontroll (The Lecture Check): hea kasutada nii suures kui väikeses grupis või klassis. Esimene samm on pidada loengut 15 – 20 minutit. Seejärel esitada küsimus klassile ning anda ette valikvastused. Õpilastel palutakse tõsta käsi neile sobiva vastuse juures. Õpetaja saab kiire ülevaate, kuidas õpilased omandasid teema.

Terve klassi arutelu (Whole-Class Debates): klass jagatakse kaheks. Õpilastel on võimalik valida poolt,  millist seisukohta nad pooldavad. Õpetaja palub kummalgi grupil leida vähemalt viis toetavat vastust. Arutelu lõpuks õpetaja palub mõlemal pool kahel või kolmel vabatahtlikul võtta kokku argumendid, mis tulemused saadi arutelul.

Rollimängud ja arutelud (Role-Playing and Debates): mängitakse õpilaste vahel läbi tõsielu situatsioonid. Õpilastele antakse kindlad rollid. Selleks et planeerida rollimängu, peab õpetajal olema konkreetne situatsioon, jagatud rollid. Tavaliselt algab mini-loenguga, et luua situatsioon. Seejärel määratakse grupid ja mängitakse läbi. Rollimängu lõpuks saab õpetaja kohe teada ettepanekud ja tulemused.

Lugemise ja kirjutamise harjutused: mida kasutada lugemise ja kirjutamise õppimisel, et õpilastel oleks võimalik rohkem kaasa mõelda ja süveneda materjali.

Suletud lugemine (CloseReading): hea vana tehnika, mis parandab loetu mõistmist. Õpetaja annab tööjuhised. Pärast demonstratsiooni toimub individuaalne töö, õpilased töötavad etteantud juhendi järgi. Lõpuks õpilased rühmas arutlevad, analüüsivad tulemusi. Õpetajal võimalus küsida mõnda rühma, mis tulemuseni nad jõudsid.

Klassiruumis hindamise meetod (Classroom Assessment Techniqes): klassis tehakse kirjalikku tööd, kus õpilased saavad anda tagasisidet. Kirjutamine aitab õppida väljendama oma mõtteid ja koondab tähelepanu olulistele elementidele.

Pärast loengu kuulamist anda õpilastele lühike kirjalik ülesanne, kus õpilane peab avaldama oma arvamust, mõtteid teema kohta. Lõpuks esitleb oma kokkuvõtet, toob välja olulisemad punktid.

Näidistunni (K. Schultz ja M. Gruzdev) konspekt ja tehtud tööd “Aktiivõpe informaatikatunnis” asub siin

Kokkuvõte üliõpilaste tundidest:

M.-L. Viiet ja L. Pani tunni teemaks oli “IT kuritegevus”. Tunnis kasutati mosaiikrühmade meetodit. Õpilaste grupid olid juba valmis valitud, iga grupp sai valida endale teema, mida  nad endale selgeks õpivad. Pärast moodustusid uued rühmad – igas rühmas oli õpitud teema esindaja. Siis tuli kaaslastele selgitada oma osa. Lõpuks pidid kõik õpilased ütlema kokkuvõtte, mida nad tänasest tunnist õppisid.

Mina oleksin lasknud teha kokkuvõtva töö plakati või postri näol. Või oleksid võinud õpilased lahendada konkreetset situatsiooni, tuginedes õpitud seadusele.

T. Pääsiku tunni teema oli “Tehnoloogia – mis see on?”. Tunnis kasutati rühmatöö võtet. Õpilased olid juba eelnevalt jagatud rühmadesse. Igale rühmale anti tööleht, mis tuli täita. Kui tööleht täidetud, suunati kõik kasutama veebikeskkonda,et teha mõistekaart või blogipostitus arvutisse.

Mina oleksin siiski püüdnud teha kohe kokkuvõte tunnitöödest, sest järgmiseks tunniks on palju ununenud. Rühmatöö selle teema juures õpilastele sobis.

A. Latõševa ja D. Burlakovi tunni teema oli “Arvutigraafika SolidEdge ST4” programmis pidid õpilased joonestama ratta etteantud videojuhendi põhjal. Õpilased jagunesid kolme rühma: 1) õpilased kes kasutasid videojuhendi ja õpetaja abi; 2) tegid iseseisvalt tööd, kasutasid ainult videojuhendit; 3) õpilased, kes tegid töö ilma õpetaja ja videojuhendi abita. Kõik õpilased jõudsid tulemuseni. Aktiivõppe meetodina oli kasutatud iseõppija meetodit. Videot vaadates tundus, et õpilased said tunni tööga hakkama. Tund kulges rahulikult ning kõik tegid tööd. Kõige rohkem oli õpilasi teisest tüübist (joonestasid ratta videojuhendi abil). Tunni lõpus õpetaja näitas valminud töid.

Mina oleksin lasknud õpilastel tunni lõpus teha kokkuvõtte, kuidas töö kujunes,mis valmistas raskust, mis oli lihtne.

 

Kasutatud kirjandus:

Leuhin, I. Kärberg, A. (2005). Aktiivõppe meetodite kasutamine – noore õpetaja edu võti. Haridus, 2, 24-27.  Loetud aadressil http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/032005/lugu7.pdf

The Center for Faculty Exellence. (2009, november). Classroom Activities for Active Learning. Loetud aadressil http://cfe.unc.edu/pdfs/FYC2.pdf

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga