Refleksioon

Mis on aktiivõpe? Aktiivõppeks võib pidada kõike, mis on seotud õpilaste mis tahes tegevustega (Leuhin, Kärberg 2005). Õpilased õpivad uusi teadmisi ja oskusi läbi tegevuste, tehes ise võimalikult palju, õpetaja on vaid suunaja. Ameerika pedagoog John Dewey on kirjutanud: “See, mille me ise avastame, püsib meiega ja tähendab meile rohkem”. (Leuhin, Kärberg 2005)

Aktiivõpe õpetab õpilasi töötama meeskonnana ning annab oskusi lahendada probleeme. Toomas Tenno sõnad: “Aktiivõpe koolitab lapsi mõtlema.” (Leuhin, Kärberg 2005)

Õpetajalt vajab aktiivõpe suuremat tähelepanu tunni ettevalmistamisel, tuleb välja valida õiged meetodid, mida tunnis kasutada. Õpilased on erinevad ja meetodid ei tööta kõigiga ühtemoodi. Aktiivõppemeetoditega saab tundi huvitavamaks muuta, panna õpilased iseseisvalt mõtlema ja seeläbi mõistma õpetatavat sisu. Selleks et koolitundides saaks kasutada aktiivõppemeetodeid, tuleks vähendada aine mahte. Õpetajatel ei ole aega õpetada õpilasi ise mõtlema, sest eksamid ja tasemetööd nõuavad programmi täitmist: reeglite tundmist, arvutusoskust, kirjutamisoskust. Iseseisvale mõtlemisele on vähe tähelepanu pööratud.

Tänapäevane õpiteooria peab oluliseks, et õpilane oleks iseõppija st oskaks oma õppimisprotsessi planeerida, läbi viia, hinnata ning oma õppimise tulemuste eest vastutada. Iseõppijaks saamine on aega nõudev ja keeruline protsess. Kõik algab pihta õppima õppimisest. Iseõppimisel rakendatakse lapse loomupärast huvi mõtestatud õppimisprotsessi kohta. Kõige tähtsamaks peetakse, et õpilased oskaksid kasutada õpitut erinevates olukordades.

Aktiivõppemeetodite abil saab õpetaja õpetust individualiseerida. Õpetaja peaks suutma tekitada õpilastes huvi õppimise vastu, aitama leida õppeainete sisemisi seoseid, ergutama uusi teadmisi ja oskusi omandama, et avastada maailma.

Et õpetajad oleksid aktiivsed aktiivõppemeetodite kasutajad, peavad nad ise omandama meetodid ja teadmised, kuidas neid kasutada. Peab teadma, milleks üks või teine meetod sobib. Pole olemas universaalset õpetamisvõtet – meetodi efektiivsuse määrab konkreetne olukord (Leuhin, Kärberg 2005).

Lugesin läbi inglise keelse artikli Classroom Activities for Active Learning. Tegin kokkuvõtte artiklis kirjeldatud meetoditest, mida soovitatakse klassiruumis kasutada.

Aktiivõppe meetodeid ei tohiks kasutada õpetamise asendusena, vaid kogemusliku õppe lahutamatu osana.

Küsimise tehnika: suhteliselt lihtne meetod, et suurendada õpilaste osalemist ja huvi klassis. Kõige lihtsamal tasemel esitatakse loengu ajal küsimusi, kus õpilased peavad rakendama õpitud mõisteid ja põhimõtteid. Paljud õpetajad esitavad küsimusi,mis on suunatud ülekordamisele, faktilisele või selgitavale vastusele. Negatiivne on, et mõned õpilased kardavad teiste ees vastata ja kiiret vastust ootav õpetaja ehmatab õpilase hoopis.

Hea oleks, kui pärast õpetaja esitatud küsimust oleks mõtlemisaeg umbes 15 kuni 30 sekundit. Vastata võiks õpilased vabatahtlikkult, vastab see kes teab vastust. Küsimustele vastamist tuleb praktiseerida kogu aeg. Küsimused peaksid olema sellised, mis panevad mõtlema, arutlema, seoseid looma õpituga.

Õpetaja peaks juba enne tundi välja mõtlema küsimused,mida ta soovib küsida. Planeerimisel panna tähele kolme taset: mäleta, rakenda ja hinda. Mäleta küsimused aitavad välja selgitada, kas õpilasel on faktid selged. Rakenda küsimused aitavad tuletada tähendusi, seostada varem õpituga,analüüsida mõisteid, arendada üldistusi. Hindamise küsimuses peavad õpilased leidma lahendusi ja suutma valikuid põhjendada.

Suurtes klassides on raske kasutada. Siis on hea kasutada “edetabelit” – juhendaja esitab küsimuse kogu klassile ja kergesti koguda vastuseid.

Väikesed grupid: hea kasutada, et teada saada mida õpilased mõtlevad ja arvavad ette antud teemast.

Jaga paarilisega (Pair-Share) – üks lihtsamaid meetodeid.Õpetaja esitab küsimuse või probleemi klassis. Annab õpilasetele aega 30 sekundit mõelda või kirjutada oma vastust. Seejärel jagunevad õpilased paaridesse ja selgitavad oma vastust 3-5 minutit. Seejärel arutatakse vastust klassis ühiselt. Meetod võtab aega umbes 4-6 minutit, seda on võimalik tunnis kasutada üks või kaks korda.

Sumina grupid (Buzz Groups) – hea kasutada suures klassis. Kui tuleb mõiste, mille üle saab vaielda. Moodustada 5-8 liikmelised rühmad. Rühmad arutlevad ette antud mõitse üle. Iga rühma liige peab panustama arutellu vähemalt ühe ideega. 10 minuti pärast küsib õpetaja mõne rühma käest tulemusi. Saadud tulemused kirjutatakse tahvlile,et peamised punktid jääksid meelde edaspidiseks. Teistelt rühmadelt küsitakse, kas on veel midagi lisada.

Kolme astmeline intervjuu (Three-Steps Interview) – kõigepealt töötavad õpilased paaris. Õpilased intervjueerivad teinetist. Järgmise sammuna teevad paarilised tööd koos. Esimene õpilane teeb kokkuvõtte teise õpilase vastusest ja siis vastupidi – teine teeb kokkuvõtte esimeselt õpilaselt saadud vastusest.

Terve klassi kaasamine:

Loengu kontroll (The Lecture Check): hea kasutada nii suures kui väikeses grupis või klassis. Esimene samm on pidada loengut 15 – 20 minutit. Seejärel esitada küsimus klassile ning anda ette valikvastused. Õpilastel palutakse tõsta käsi neile sobiva vastuse juures. Õpetaja saab kiire ülevaate, kuidas õpilased omandasid teema.

Terve klassi arutelu (Whole-Class Debates): klass jagatakse kaheks. Õpilastel on võimalik valida poolt,  millist seisukohta nad pooldavad. Õpetaja palub kummalgi grupil leida vähemalt viis toetavat vastust. Arutelu lõpuks õpetaja palub mõlemal pool kahel või kolmel vabatahtlikul võtta kokku argumendid, mis tulemused saadi arutelul.

Rollimängud ja arutelud (Role-Playing and Debates): mängitakse õpilaste vahel läbi tõsielu situatsioonid. Õpilastele antakse kindlad rollid. Selleks et planeerida rollimängu, peab õpetajal olema konkreetne situatsioon, jagatud rollid. Tavaliselt algab mini-loenguga, et luua situatsioon. Seejärel määratakse grupid ja mängitakse läbi. Rollimängu lõpuks saab õpetaja kohe teada ettepanekud ja tulemused.

Lugemise ja kirjutamise harjutused: mida kasutada lugemise ja kirjutamise õppimisel, et õpilastel oleks võimalik rohkem kaasa mõelda ja süveneda materjali.

Suletud lugemine (CloseReading): hea vana tehnika, mis parandab loetu mõistmist. Õpetaja annab tööjuhised. Pärast demonstratsiooni toimub individuaalne töö, õpilased töötavad etteantud juhendi järgi. Lõpuks õpilased rühmas arutlevad, analüüsivad tulemusi. Õpetajal võimalus küsida mõnda rühma, mis tulemuseni nad jõudsid.

Klassiruumis hindamise meetod (Classroom Assessment Techniqes): klassis tehakse kirjalikku tööd, kus õpilased saavad anda tagasisidet. Kirjutamine aitab õppida väljendama oma mõtteid ja koondab tähelepanu olulistele elementidele.

Pärast loengu kuulamist anda õpilastele lühike kirjalik ülesanne, kus õpilane peab avaldama oma arvamust, mõtteid teema kohta. Lõpuks esitleb oma kokkuvõtet, toob välja olulisemad punktid.

Näidistunni (K. Schultz ja M. Gruzdev) konspekt ja tehtud tööd “Aktiivõpe informaatikatunnis” asub siin

Kokkuvõte üliõpilaste tundidest:

M.-L. Viiet ja L. Pani tunni teemaks oli “IT kuritegevus”. Tunnis kasutati mosaiikrühmade meetodit. Õpilaste grupid olid juba valmis valitud, iga grupp sai valida endale teema, mida  nad endale selgeks õpivad. Pärast moodustusid uued rühmad – igas rühmas oli õpitud teema esindaja. Siis tuli kaaslastele selgitada oma osa. Lõpuks pidid kõik õpilased ütlema kokkuvõtte, mida nad tänasest tunnist õppisid.

Mina oleksin lasknud teha kokkuvõtva töö plakati või postri näol. Või oleksid võinud õpilased lahendada konkreetset situatsiooni, tuginedes õpitud seadusele.

T. Pääsiku tunni teema oli “Tehnoloogia – mis see on?”. Tunnis kasutati rühmatöö võtet. Õpilased olid juba eelnevalt jagatud rühmadesse. Igale rühmale anti tööleht, mis tuli täita. Kui tööleht täidetud, suunati kõik kasutama veebikeskkonda,et teha mõistekaart või blogipostitus arvutisse.

Mina oleksin siiski püüdnud teha kohe kokkuvõte tunnitöödest, sest järgmiseks tunniks on palju ununenud. Rühmatöö selle teema juures õpilastele sobis.

A. Latõševa ja D. Burlakovi tunni teema oli “Arvutigraafika SolidEdge ST4” programmis pidid õpilased joonestama ratta etteantud videojuhendi põhjal. Õpilased jagunesid kolme rühma: 1) õpilased kes kasutasid videojuhendi ja õpetaja abi; 2) tegid iseseisvalt tööd, kasutasid ainult videojuhendit; 3) õpilased, kes tegid töö ilma õpetaja ja videojuhendi abita. Kõik õpilased jõudsid tulemuseni. Aktiivõppe meetodina oli kasutatud iseõppija meetodit. Videot vaadates tundus, et õpilased said tunni tööga hakkama. Tund kulges rahulikult ning kõik tegid tööd. Kõige rohkem oli õpilasi teisest tüübist (joonestasid ratta videojuhendi abil). Tunni lõpus õpetaja näitas valminud töid.

Mina oleksin lasknud õpilastel tunni lõpus teha kokkuvõtte, kuidas töö kujunes,mis valmistas raskust, mis oli lihtne.

 

Kasutatud kirjandus:

Leuhin, I. Kärberg, A. (2005). Aktiivõppe meetodite kasutamine – noore õpetaja edu võti. Haridus, 2, 24-27.  Loetud aadressil http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/032005/lugu7.pdf

The Center for Faculty Exellence. (2009, november). Classroom Activities for Active Learning. Loetud aadressil http://cfe.unc.edu/pdfs/FYC2.pdf

 

 

Kodutöö: RÕK 2002 vs 2011

2002. aasta RÕK-s puudub aine informaatika. Informaatikat käsitletakse läbivate teemade all – infotehnoloogia. RÕK´02 kitsendas IKT pädevuste rakendamise konteksti üksnes igapäevase koolitöö peale. Seetõttu keskendusid kõik RÕK´02 toodud põhikooli lõpetaja IKT-alased pädevusnõuded vaid neile teadmistele ja oskustele, mida oli iga õpilasel vaja teistes õppeainetes referaatide, esitluste, uurimuste ja koostööprojektide teostamisel. (Laanpere, 2010).

RÕK 2002 Infotehnoloogia läbiva teemana

Õppe-eesmärgid:

  • õpilane mõistab infotehnoloogia kasutamisega seostuvaid majanduspoliitilisi, sotsiaalseid ja eetilisi aspekte;
  • õpilane omandab infotehnoloogiavahendite iseseisva kasutamise oskused.

Sisu: arvuti sisendseadmed (hiir, klaviatuur); väljundseadmed (printer, monitor); püsimäluseadmed (diskett, CD-ROM, kõvaketas);kohtvõrgu ja dokumentide haldamine; käsitseb riist- ja tarkvara vastutustundlikult ja säästlikult; kasutab infotehnoloogiat info hankimiseks, õppimiseks; lihtsamad statistilised analüüsid (sagedused, keskmised, diagrammid).

Meetodid: valib iga õpetaja ise, sest igas koolis oli arvutipark ja õpetajate oskused erinevad.

RÕK 2011 valikaine “Informaatika” või loodusainete valdkonna interdistsiplinaarsetest valikkursused „Arvuti kasutamine uurimistöös“, „Rakenduste loomise ja programmeerimise alused“.

Üldeesmärk: tagada põhikooli lõpetaja info- ja kommunikatsioonivahendite rakendamise pädevused igapäevase töö- ja õpikeskkonna kujundamiseks eelkõige koolis, mitte niivõrd tulevase ametikoha nõudmisi arvestades.

Põhikooli informaatikaõpetusega taotletakse, et õpilane:
1) valdab peamisi töövõtteid arvutil igapäevases õppetöös eelkõige infot otsides, töödeldes ja analüüsides ning tekstidokumente ja esitlusi koostades;
2) teadvustab ning oskab vältida info- ka kommunikatsioonitehnoloogia (edaspidi IKT)
kasutamisel tekkida võivaid ohte oma tervisele, turvalisusele ja isikuandmete kaitsele;
3) koostab IKT vahendeid kasutades toimiva ja efektiivse õpikeskkonna;
4) osaleb virtuaalsetes võrgustikes ning kasutab veebikeskkonda digitaalsete materjalide
avaldamiseks kooskõlas intellektuaalomandi kaitse heade tavadega.

Gümnaasiumis interdistsiplinaarsete valikkursuste „Arvuti kasutamine uurimistöös“, „Rakenduste loomise ja programmeerimise alused“  eesmärgiks on mitmekesistada täppisteaduste ja tehnoloogia valdkonnas õppimist gümnaasiumi tasandil, nad toetavad teadmistepõhises ühiskonnas oluliste teadmiste ja praktiliste oskuste omandamist (arvutijuhtimine, programmeerimine, matemaatika rakendamine ühiskonna ning majanduse probleemide lahendamiseks.)

Sisu: (põhikoolis) tekstitöötlus, failide haldamine, info otsing ja töö meediafailidega, andmete töötlemine, esitluse koostamine, referaadi vormindamine, internet suhtlus- ja töökeskkonnana, Eesti e-riik ja e-teenused, personaalse õpikeskkonna loomine sotsiaalse tarkvara vahendina, sisu tootmine ja taaskasutus, litsentsid, osalus virtuaalsetes praktikakogukondades, arendusprojekt.

(gümnaasiumis) Kuna tegemist on õppekavas seni puudunud teemadega, siis luuakse uutele kursustele ka õppekomplektid ning viiakse läbi koolitused õpetajatele, kes hakkavad neid kursuseid õpetama.

Meetodid: Õppimine ise midagi valmis tehes. Uute mõistete, nähtuste, tegevuste näitlikustamine. Õpilase isikliku e-portfoolio kasutamine. Õpilaste poolt oma õppeprotsessi ja õpitulemuste pidev reflekteerimine.

Kasutatud kirjandus:

Laanpere, M. (2010). Informaatika ainekava eesmärkidest ja ülesehitusest. Loetud aadressilt: http://www.oppekava.ee/index.php/Informaatika_ainekava_eesm%C3%A4rkidest_ ja_%C3%BClesehitusest

(2011).Õppeprotsessi lahti kirjutus 5. ja 6. klassile ning 8. ja 9. klassile. Loetud aadressilt: http://www.oppekava.ee/index.php/%C3%95ppeprotsessi_lahti_kirjutus_5._ja_6._klassile_ning_8._ja_9._klassile

(2002). Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava. Loetud aadressilt:https://www.riigiteataja.ee/akt/162998

Kodutöö: Minu informaatikaõpetaja

Informaatikaõpetaja, keda ma analüüsin õpetas mind gümnaasiumi osas. Ta oli meesõpetaja, kes teadis informaatikast kõike (minu jaoks). Kuna aeg õppimisel oli selline, et arvuteid kodudes oli vähe, siis koolis õpitut kodus praktiseerida oli raske. Lisaks oli informaatika tund toimus üks kord nädalas, siis järgmiseks tunniks unustati palju infot. Mina olin natuke paremas seisus, sest meil oli kodus arvuti, sain kodus praktiseerida.

Tunnid olid sisutihedad. Õppisime Wordi, Exelit ning PowerPonti. Tund algas tavaliselt sissejuhatava loenguga, selgitusega, mida tunnis plaanis oli. Edasi tuli õpilaste iseseisvtöö, kus õpetaja abistas abivajajaid. Lisa õppematerjale ei kasutanud. Minule tundusid need tunnid keerulised, sest ei olnud õpitud teadmisi kuskil kasutada. Raskeim oli Exeli õppimine (rohkem oma elus ei ole seda programmi kasutanud) – tabelid, valemid, mõisted jne.

Aga astudes ülikooli, kus toimusid ka informaatikatunnid, siis seal sain aru, et minu gümnaasiumi aegsed tunnid olid väga asjalikud. Mul ei olnud ülikooli informaatikatundides midagi rasket, sest kõik olin selgeks saanud gümnaasiumis. Sain abistada kaasüliõpilasi ning sain kindlustunde, et ma midagi juba oskan.

Kodutöö: Kohustuslik või mitte

Kolm poolt-argumenti:

  1. Eluks olulised oskused.
  2. Ainet õpetab õpetaja, kes õpetab “oma asja”.
  3. Kohustuslik aine tagab ühtse taseme.

Kolm vastu-argumenti:

  1. Kui pole järjepidevust, kaovad ära oskused.
  2. Liigne sptesialiseerumine.
  3. Võitlus teiste ainete õpetajatega (eesti keel ja matemaatika).
  4. Kvalifitseerunud õpetajate puudus.

Sinu isiklik seisukoht koos põhjendusega:

Informaatika tundides tuleks kõigepealt selgeks õpetada baasteadmised, siis võiks tulla tund, kus kasutatakse õpitud.

Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana

Sotsiaalne ehk avatud ja vabalt kättesaadav tarkvara (blogi, wiki, vookogu). Sotsiaalse meedia keskkonnad on pidevas muutumises ja arengus tänu kasutajate hetkevajadustele. Keskkondi saab kasutada igal ajahetkel, kui on olemas interneti ühendusega arvuti.

Sotsiaalsed keskkonnad pakuvad paindlikku ja individuaalset lähenemist õpitegevusele ja õpikeskkonnale, kus õppija saab valida, millise vahendi abil oma järgmist tegevust teostada. Sotsiaalne tarkvara lubab infot esitada nii teatud grupile või kõigile kätte saadavalt. Haldaja saab ise määratleda, kes pääsevad infot lugema, täiendama, postitusi tegema.

Sotsiaalse meedia kasutamise tugevused:

  • materjalid keskkonnas on kätte saadavad kõigile;
  • uued teadmised, oskused ja kogemused keskkonna kasutamisest;
  • info kiire liikumine;
  • igast arvutist vaadatav;
  • kiire tagasiside;
  • võimaldab vaadata ka teiste õpilaste töid;
  • paindlikkus ja valikuvõimalus töövahendite valikul.

Sotsiaalse meedia kasutamise nõrkused:

  • uued vahendid ei pruugi olla õpilastele tuttavad, õpiprotsess aeganõudev ja mahukas;
  • liiga palju informatsiooni;
  • puudub garantii, valitud vahendid võivad minna tasuliseks.

Ei ole kasutanud töös õpihaldussüsteeme ega sotsiaalset tarkvara. Raske kommenteerida. Kuid lugedes raamatust “Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat” põnevaid näiteid sotsiaalse tarkvara kasutamisest tunnis, siis tekkisid ideed, mida sooviks proovida. Koostada endale õpetajana õppematerjale, mida õpilased saavad täiendada sotsiaalsete järjehoidjate, vookogude kaudu.

Kasutatud materjal: Pata, K., Laanpere, M. (2009). Tiigriõpe:haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut.