E-portfoolio ja pädevused

Ülesanne

Viimase postituse tegemiseks materjalidega tutvudes leidsin mõtte – “Ülemaailmselt on e-portfoolio valdkonna üks tuntumaid eestvedajaid Helen Barrett  defineerinud e-portfooliot järgmiselt:  kogumik õppija poolt loodud, valitud, järjestatud, reflekteeritud ja esitletud materjalidest, tõendamaks õpitust arusaamist ja personaalset arengut teatud ajavahemiku jooksul” (Portfooliokursuse ajaveeb).  Einike Pilli (Portfoolio kui hindamisvahend) defineerib portfooliot kui “narratiivi, mis kõneleb konkreetselt inimese praktilistest õpi- ja töökogemustest ning toob esile nende kogemuste sügavama refleksiooni ja analüüsi”.

Süvenedes kattuvad need kaks definitsiooni suures osas. See tekitas küsimuse: mis on erinevus portfoolio ja e-portfoolio vahel? E-portfoolio erinevus portfooliost on minu jaoks vahendite erinevus (veeb vs paber), võimaluste erinevus (digitaalsed materjalid vs paber) ning kestvuse erinevus (ajaline muutumine/muutmine lihtne vs paberil muutumatu/ümberkirjutatu). Olen kasutanud portfooliot üliõpilaste hindamisel ning jätnud vabaks vormi – kas reflekteerida õpitut portfoolios või e-portfoolios.

Haridustehnoloogi magistriõppesse astumiseks esitasin e-portfoolio, mille vormistasin veebilehena. Aluseks kasutasin varem e-kursusel loodud e-portfooliot. Analüüsisin end lähtuvalt õpetajate ja õppejõudude haridustehnoloogilistest pädevustest (EITSA 2010-2011), mida ka e-portfoolios välja tõin. Antud pädevusmudel on olnud aluseks ka erinevate e-kursuste valikul, mida EITSA e-Õppe Arenduskeskus õpetajatele ja õppejõududele pakub. Samas on tekkinud vastuolusid pädevustest lähtuva enesehindamise ja e-kursuse valiku vahel – süsteem väidab, et vastavad pädevused on olemas, kuigi ise leian, et e-kursusel käsitletav on uudne ja huvipakkuv.

Hea kursusekaaslane Kirsti toob oma temaatilises postituses välja e-portfooliote loomiseks mõeldud keskkondade (Mahara, Elgg, Koolielu) eelised veebilehe ees:

  • failide kogumise ja esitamise võimalus,
  • portfoolio sisust erinevate vaadete loomine,
  • omanik otsustab, kellega ja mida ta oma e-portfoolio sisust jagab (privaatsus),
  • tagasiside kogumine,
  • tehtud tööde reflekteerimine,
  • oma edasise tegevuse planeerimine,
  • kogukonnafunktsioon,
  • ühenduvus sotsiaalse meedia vahenditega.

Mulle tundub, et enamus tänaseid veebilehtede loomiseks mõeldud keskkondi pakub samu võimalusi. Minu jaoks ei ole ei WordPress’is ega ka Edicy’s olnud ükski neist eelistest puuduseks. Oma e-protfoolios muudaksin just erinevate e-portfooliote liitmist – varasemaid õpinguid kajastav, praktilisi (õppejõu) tegevusi kajastav, magistriõpingutega kaasnevad (sisseastumisel loodu ja praegu kasutusel olev). Olulisem oleks luua terviksüsteem ning suuta seda optimaalselt kasutada. See tähendaks aga kindlasti ka võimalust õpingute käigus ise valida ja otsustada, millist keskkonda eneserefleksiooniks kasutada.

Kasutatud kirjandus:

e-Portfoolio mõiste. Kasutatud http://portfooliokursus.wordpress.com/lugemismaterjal-1/1-nadal-e-portfoolio-moiste-ja-naited/

Portfoolio kui hindamisvahend. Kasutatud http://www.ut.ee/lykka/orb.aw/class=file/action=preview/id=253462/Portfoolio+kui+hindamisvahend.pdf

 

Õpivõrgustikud

Ülesanne

Teemasse süüvimiseks uurisin alustuseks erinevate mõistete tähendust. Nagu ikka, siis üks mõiste võib tähendada väga erinevaid asju. Käesoleva teemaga on seotud mõisted võrgustik (network), võrgustikutöö (networking), õpivõrgustik (learning network, personal learning network, PLN, networked learning).

Eesti õigekeelsussõnaraamat defineerib mõistet “võrgustik” kui võrkude kogumit (ÕS 2006). Tervise Arengu Instituut tõlgendab mõistet “võrgustik” kui indiviidi ümbritsevat süsteemi, mis moodustub inimgruppidest, kellel on mingi ühine eesmärk ja ühised huvid. ESF programmi “Üldhariduse pedagoogide kvalifikatsiooni tõstmine 2008-2014” tõlgeduses on võrgustik vabatahtlikkuse alusel koondunud ühiste huvide ja tegevusvaldkonnaga inimeste või organisatsioonide kogum.

Mõiste “võrgustikutöö” tähendab sotsiaaltöö kontekstis koostööd, kuhu kuuluvad abivajaja sotsiaalvõrgustik ja ametnikevõrgustik. Infotehnoloogia maailmas tähendab mõiste „võrgustikutöö“ kahe või enama arvuti ühendamist eesmärgiga jagada andmeid.

Mõiste “õpivõrgustik” tõlgenduses ollakse enam ühte meelt, et see on rühm inimesi, kes jagavad ühist huvi mingis pädevusvaldkonnas ning on õppimisprotsessis valmis jagama oma teadmisi ja kogemusi (Downes 2007, James 2010).

Õpivõrgustike puhul on olulised neli omadust (Downes 2007):

  • mitmekesisus, mis võimaldab näha õpitavat erinevatest seisukohtades lähtuvalt;
  • autonoomia, sõltumatus, iseseisvus – iga õppija tegutseb sõltumatult ning igaühe põhimõtted ja väärtused leiavad õppimise käigus arvestamist;
  • suhtlemine, seotus – õpivõrgustikus loodud teadmine on liikmete suhtlemise tulemus;
  • avatus – iga liige panustab võrgustiku tegevuses ning saab võrgustikust uut (teadmist, kogemust, ideed).

Igasuguse võrgustiku  (sh õpivõrgustiku) puhul on olulised koostööoskus, usaldus, kompetentsus, paindlikkus, kaasamine.

Nõustun lähteülesandes sõnastatud mõttega, et õpivõrgustik eksisteeris juba ammu ka ilma tehnoloogia toeta. Usun, et iga õppija (nii enne “tiigrihüpet” kui ka selle ajal) on loonud endale võrgustiku, mis toetab tema õppimist ning selles võrgustikus jagab õppija oma teadmisi. Tehnoloogia tugi on muutnud õpivõrgustikud kordades laiemaks ning mitmekesisemaks.

Minu kogemused erinevatest võrgustikest (sh õpivõrgustikest) lähtuvad minu õpingutest erinevatel ajaetappidel ja erinevates valdkondades, aga kindlasti ka lähtuvalt tööülesannetest/projektidest.

Joonis 1. Kaire (õpi)võrgustikud 2012.

Minu praeguse (õpi)võrgustiku moodustavad väga erinevad kogukonnad (joonis 1), sest neis kõigis on võimalus õppida teistelt ning loodetavasti ka teistele oma teadmisi ja kogemusi jagada.

Kasutatud allikad:

Downes, S. (2007). Learning networks in practice. Emerging technologies for learning, 2. Saadaval http://www.downes.ca/files/Learning_Networks_In_Practice.pdf

Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006. Kasutatud http://www.keeleveeb.ee/

James, R. (2010). Monitoring and Evaluating Learning Networks. Kasutatud November 22, 2012, http://www.intrac.org/data/files/resources/679/Monitoring-and-Evaluating-Learning-Networks.pdf

 

Personaalsed õpikeskkonnad

Ülesanne

Terminit “personaalsed õpikeskkonnad” (personal learning environments) kasutati esmakordselt 4.novembril 2004.aastal JISC CETIS (The Joint Information System Committee of the UK / Centre for Educational Technology and Interoperatility Standards) konverentsil (History of personal learning environments).

Personaalset õpikeskkonda defineeritakse kui õppija poolt hallatava ja kontrollitava süsteemi, mis toetab õppijat õpieesmärkide püstitamisel, õppesisu ja protsessi organiseerimisel ning suhtlemisel teiste õppijatega. Personaalne õpikeskkond on dünaamiline ja pidevalt muutuv keskkond, kus ülesehitus ja vahendid sõltuvad kasutaja hetkevajadustest (Pata ja Laanpere 2009).

Kõige sagedamini mõeldakse personaalse õpikeskkonna all erinevate sotsiaalse tarkvara vahendite (rakendused, programmid) kombineeritud maastikku (Pata ja Laanpere 2009, Atwell 2007). Mina pooldan pigem seisukohta, et igal õppijal on olnud personaalne õpikeskkond ka enne tehnoloogia arengut ning personaalne õpikeskkond ei eelda aga ka ei välista tehnoloogia (sh sotsiaalse tarkvara) olemasolu. Samas ei kujuta tõenäoliselt keegi meist enam ette õppimist ilma tehnoloogiat ja sotsiaalseid tarkavarasid kasutamata.

Lähtuvalt erialavalikust (haridustehnoloogia) pean loomulikuks, et minu õpingute lahutamatuks osaks on sotsiaalse tarkvara erinevad lahendused, mis suures osas moodustavadki minu praeguse personaalse õpikeskkonna. Kasutan terminit “personaalne õpikeskkond” just nimelt ainsuses, kuna leian, et minu õpikeskkond on üks tervik, mis koosneb väga erinevatest osadest (tehnoloogiad, materjalid, tarkvarad, inimesed, tugisüsteemid). Kindlasti on minu personaalne õpikeskkond pidevas muutumises ja arengus ning seda mõjutab õppeprotsess. Õpingute käigus olen tutvunud uute tehnoloogiliste võimalustega ning samas tekib pidevalt vajadusi uute lahenduste järele. Minu personaalne õpikeskkond koosneb nii minu enda valikutest kui ka õpingutest sõltuvatest vajadustest (sh õppejõudude valikutest).

Minu personaalset õpikeskkonda iseloomustab allolev joonis.

Joonis. Kaire personaalne õpikeskkond.

NB! Oma personaalset õpikeskkonda visualiseerides kasutasin mõistekaartide loomist võimaldavat keskkonda MindMeister. Protsess oli huvitav ning tulemus veebikeskkonnas MindMeister ja allalaetult (pdf-formaadis) rahuldav. Kahjuks ei võimalda WordPress üles laadida suuremaid faile kui 1MB. Seega ei ole joonis hetkel praktiliselt loetav :(.

Kasutatud allikad:

Attwell, G. (2007). Personal learning environments – the future of elearning. eLearning Papers.

History of personal learning environments. (2012). Kasutatud November, 10, 2012. http://en.wikipedia.org/wiki/History_of_personal_learning_environments

Pata, K., Laanpere, M. (Eds.) (2009). Tiigriõpe: haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn: TLÜ informaatika instituut (ptk 1.7)

Tehnoloogiad ja standardiseerimine

Ülesanne

Seekordseks ülesandeks oli lisaks lugemismaterjalide läbitöötamisele katsetada erinevaid tehnoloogilisi vahendeid ning arutleda nende kasutusvõimaluste üle õppetöös.

Valiku tegemine ei olnud eriti keeruline – kasutanud olin neist vaid üksikuid.

Valisin esimeseks katsetamiseks Twitter’i ning koos sellega Paper.li. Kõigepealt katsetamisest – kuna ise ei ole Twitter’i kasutaja (st puudub kasutajakonto) ning ei soovi seda ka kasutada, siis kasutasin katsetamiseks oma tütreid (16 ja 19) :) ning arutlesime nendega teema üle, kuidas saaks neid tehnoloogiaid kasutada õppetöös. Tütarde esialgne seisukoht oli, et Twitter on ainult “selleks, et jälitada teisi” ning selle kasutamist õppetöös nad ette ei kujutanud. Arutelude tulemusel (pommitasin neid rohkelt küsimustega) pakkusin välja mõned ideed ning need leidsid heakskiitu.

Mis mulle kui võhikule positiivsena tundub, on see, et Twitter õpetab oskust üldistada ning olulise väljatoomist, kuna “säutsud” on piiratud tähemärkidega.

Twitter’it ja sellega koos Paper.li saaks kasutada näiteks alljärgnevalt:

  • orienteerumismäng – õpilastel on kaart, millel märgitud erinevad kontrollpunktid, kuhu tuleb välja jõuda ning igas kontrollpunktis on mingi objekt, mis tuleb pildistada ning Twitterisse üles riputada;
  • mingil konkreetsel teemal ja kindlal ajaperioodil tehtud “säutsud” ning nende koondamine nn “ajalehte” (Paper.li);
  • võimalus spikerdamiseks – kontrolltöövastuste “säutsumine”, millest ka kaaslased osa saavad;
  • statistikaülesanded matemaatikas – millised on populaarsemad teemad, kellel on rohkem “järgijaid” (followers).
Loodan, et leian kaaslaste blogidest veel ideid – nii positiivseid kui negatiivseid näiteid :).
Veel katsetasin Google Reader’i, mille tutvustus on:

“Google Reader aitab leida ja pidada järge huvitavate asjadele veebis. Ta võimaldab talletada veebileheküljed, mis meeldivad või mis on kõige populaarsemad. Uus sisu tuleb Google Reader’isse, kui see on postitatud – nii ei pea sa külastama erinevaid veebilehti.

Googe Reader märgib sinise raamiga loetud teemad.”

Lisasin kõik kooliõpingutega seotud blogid Google Reader’isse ning meeldis see, et kõik uus jooksis kokku.

Mendeley’d katsetasin juba esimeses kontakttunnis ja jäin väga rahule. Olen sinna talletanud materjale plaanitavaks tulevaseks magistritööks ning proovisin ära ka selle, kuidas süsteem loob automaatselt kasutatud kirjanduse kirjeid. Meeldib ka see, et saan materjalidele ligi igas veebiühendusega arvutis.

Kuna ülesandes pakuti välja võimalust täiendada nimekirja ka omalt poolt kasutatutega, siis pakun siinakohal välja kaks vahendit ning oma kogemuse nende kasutamises ja  võimalused kasutamiseks õppetöös.

Esimeseks  on Hall. Veebipõhine keskkond, mis võimaldab moodustada gruppe, kellega vestelda, saata sõnumeid, pidada videokonverentse, jagada materjale, materjale ühiselt koostada. Olen Hall’i vahendeid kasutanud erinevate koolituste ettevalmistamisel (erinevad koolitajad töötavad ühises grupis koolitusmaterjalide koostamiseks), aga suurepäraselt sobib see ka õppetöös kasutamiseks.

Teiseks pakun Endomondo – veebikeskkond ja rakendus, mis võimaldavad tehnoloogiate kasutamist näiteks kehalise kasvatuse tundides. Rakendus sobib enamikele nutitelefonidele ning veebikeskkond võimaldab luua kasutajate gruppe ning selles jälgida enda ja oma sõprade treeninguid, võistelda ning samuti analüüsida sooritusi.  Spordialade valik on lai ning see võimaldab leida endale sobiv.

Nagu alustuseks mainisin, siis enamus ülesandes pakutud tehnoloogilistest vahenditest olid minu jaoks tundmatud. Kuna aeg on limiteeritud ning soovin seekordse postitusega õigeaegselt maha saada, siis ülejäänud vahendid peavad ootama, et saaksin ka neid katsetada…

 

 

Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana

Ülesanne

Antud teema on minu jaoks keeruline. Tõenäoliselt põhjuseks minu vähene kogemus sotsiaalse meedia kasutamisega. See ka suures osas põhjuseks, miks minu sissekanne blogisse viibis. Loodan, et see leiab arvestamist.

Minu jaoks on lihtsam välja tuua sotsiaalse meedia kasutamisega seotud probleeme kui eeliseid. Samas, kuna endal kogemused peaaegu puuduvad, siis kõigepealt püüdsin enda jaoks selgeks teha mõiste “sotsiaalne meedia”.

Uurides erinevaid allikaid, lisandus mõistele “sotsiaalne meedia” rida uusi mõisteid, nende hulgas “sotsiaalne tarkvara”, “Web 2.0”. Kuidas selles kõiges orienteeruda?

Sotsiaalse meedia all mõistetakse keskkondi ja lahendusi, mis võimaldavad kasutajate poolt luua sisu ja seda jagada. Sotsiaalne meedia põhineb inimeste suhtlus- ja väljendusvajadusel (Social Media).

Joonis 1. Sotsiaalse meedia sisu.

 

Laanpere ja Pata (2009) väitel on sotsiaalse meedia kasutamisel õpikeskkonnana rida eeliseid – näiteks õppematerjalide kättesaadavus, oskus ja kogemused kasutada erinevaid tarkvarasid, informatsiooni kättesaadavus ja sellega kombineerimine, operatiivse ja kiire tagasiside võimalus ning keskkondade kohandamine vastavalt vajadusele.

McLoughlin (2007) väidab, et sotsiaalne õppimine toetab õppija isiklikke eesmärke ja vajadusi ning sotsiaalne meedia võimaldab õppida suheldes, teistelt õppijatelt ideid ja mõtteid saades ning seab vastukaaluks üksinduses õppimise keskkonnas, mille on loonud   õpihaldussüsteemi administraator.

Web 2.0 võimaldab igal kasutajal veebi ise uue informatsiooniga täiendada (viidanud Pata).  Aga kas see informatsioon on relevantne, asjakohane, tõene, et seda veebi paisata, kus ta on kõikidele kättesaadav? Õppeprotsess sisaldab suurel hulgal eksimusi, mis on õppimise loomulik osa. Kui need eksimused on veebis paljudele näha, kes garanteerib, et keegi neid õigeks ei pea? Ning kui lõpmatu on veeb? Kas ühel päeval vaja uusi töökohti veebikoristajale, veebihauakaevajale jne.

Minu jaoks on avatud õpikeskkondade negatiivseteks aspektideks just keskkondade paljusus, neis kasutatavate vahendite paljusus ning pidev täienemine-muutumine, mistõttu sisu jääb sageli tahaplaanile. Miinuseks pean kindlasti ka seda, et avatud keskkond tähendab meeletul hulgal informatsiooni ning see eeldab oskust filtreerida enda jaoks oluline informatsioon, mis sageli õppijail puudub.

Kindlasti on puuduseks ka orienteerumine keskkonnas ja keskkonna haldamine ning seda nii õppija kui õpetaja jaoks. Õpetaja jaoks sõltub see paljus õppijate arvust ning oskusest suunata õppijaid kindlas suunas liikuma (õppima). Õppija seisukohast vaadatuna eeldab see teatud tasemel loogilist mõtlemist ning oskust luua süsteeme.

Ja kuidas toimida siis, kui vahendid muutuvad või siis lausa kaovad?

Tõenäoliselt ongi sotsiaalse meedia kasutamise suurim miinus see, et sageli kasutatakse iga uut vidinat, sest see on uus ja põnev. Kas aga mõeldakse läbi ja analüüsitakse, kus ja mille tarvis on otstarbekas digiajastu võimalusi kasutada? Samuti pean suureks miinuseks seda, et suhtemine sotsiaalse meedia kaudu on muutunud inimeste vahel primaarseks suhtlemisviisiks. Kuidas suhelda aga silmast-silma, kuidas tulla toime emotsioonide ja ebameeldivustega, kuidas kasutada oma häält, õppida tundma inimpsühholoogiat – veebis suheldes võin olla keegi teine ning igal hetkel muutuda offline.

Kasutatud allikad:

McLoughlin, C., Lee, M.J.W. (2007). Social software and participatory learning: Pedagogical choices with technology affordances in the Web 2.0 era. Proceedings of Ascilite, Singapore 2007. Saadaval:http://www.ascilite.org.au/conferences/singapore07/procs/mcloughlin.pdf

Pata, K. (n.d.). Web 2.0 ja sotsiaalne tarkvara. Saadaval: http://kaugkoolitus.wordpress.com/tarkvara/web-20-tarkvara/

Pata, K. & Laanpere, M. (2009). Haridustehnoloogia käsiraamat. Saadaval:http://www.scribd.com/doc/13822390/Tiigriraamat

Social Media. (2012). Kasutatud Oktoober 13, 2012,  http://en.wikipedia.org/wiki/Social_media

Socia Media Landscape [joonis]. Kasutatud Oktoober 16, 2012, http://www.solveitmedia.com/

Õpihaldussüsteemi Moodle analüüs

Ülesanne

Valisin analüüsimiseks õpihaldussüsteemi Moodle, kuna olen sellega kokku puutunud nii õppija kui ka õpetajana.

Kui lähtun oma õpikeskkonna definitsioonist, siis Moodle on keskkond, kus on võimalikud nii õppimine kui õpetamine. Õpetajal on antud keskkonda võimalik luua kursus kogu vajaliku materjaliga, viia läbi õppetööd, anda õppijatele tagasisidet ning hinnata õpilasi. Õppijatel on võimalik Moodle’is õppida loengus (helifailid, videod, raamatud jne), osaleda rühmatöödes, seminarides, esitada oma teadmisi (testid, iseseisvad tööd jne), saada-anda tagasisidet ning näha oma edenemist aines.

Minu jaoks on Moodle’is palju positiivset. Moodle keskkond on eestikeelne, mis lihtsustab kasutamist nii õpetaja kui õpilase jaoks. Selles on palju erinevaid tööriistu ja võimalusi (kursuse materjalide üleslaadimine, raamatute loomine, foorumid, testid, küsimustikud, wiki, sõnastik jne). Väga mugav on õppijatele tagasiside andmine ning ka hindamine. Mulle meeldib Moodle juures ka see, et keskkond on soovi korral kinnine, mida ei ole ajaveebid, blogid, mida samuti sageli õpikeskkonnana kasutatakse (kasutan viimaseid ka ise).

Eks igal asjal ole ka oma varjukülg. Õpetajana on minu jaoks Moodle’i suurimaks miinuseks õppijast kaugenemine (suhtlemine masinaga, mitte inimesega silmast silma). Õppurina tähendab iga õpikeskkonna kasutamine ja veebis õppimine suuremat oskust aega planeerida ning tugevat enesekontrolli. Aeg-ajalt mõtisklen ka, et kuidas saan olla kindel, et õppija ise oma tööd teeb ja mitte kedagi teist ei kasuta. Ka mõned tehnilised nüansid on ebameeldivad – näiteks keskkonna uued versioonid, mis kaotavad mõne seni suurepäraselt toimiva võimaluse; kui süsteem ei toimi nii, nagu tahaks (juhend lubab).

Kokkuvõttes on minu seisukoht, et otseselt hätta ei jää Moodle õpikeskkonnana mingil moel.

Õpihaldussüsteemide poolt- ja vastuargumente lugedes tekkis erinevaid mõtteid. Siemens (2004) toob välja rea õpihaldussüsteemi miinuseid. Nende seas näiteks selle, et uue keskkonna kasutamine on õppija jaoks keeruline – seega peab õppija toime tulema nii uue keskkonna kui õppimisega. Samuti leiab ta olevat olulise aktiivse suhtlemise, mida võimaldavad wikid, blogid, sotsiaalvõrgustikud. Miinusena toob ta välja ka seda, et pärast aine (kursuse lõppu) õpihaldussüsteemis, ei ole õpitav materjal õppijale enam kättesaadav.

Minu arvamus on, et õppijana oleme sageli mugavad. Soov on läbi saada võimalikult kerge vaevaga. Internet oma tohutute materjalidega soosib seda igati. Kui õppija veidi vaeva peab nägema (seda ka näiteks esimest korda Moodle’i kasutades), siis on kurtmine kerge tulema. Aktiivset suhtlemist võimaldavad usutavasti täna enamus õpihaldussüsteeme. Moodle kindasti – seal on olemas wiki, blogi, foorum jne. Materjalide kättesaadavus – kes soovib, saab vajaliku talletatud ning suur osa materjalidest on ka veebis kättesaadavad (Eesti näiteks e-õppe Arenduskeskuse repositooriumis).

Klapdor (2012) leiab, et ei ole võimalik leida õpihaldussüsteemi, mis kiirelt muutuvas tehnoloogiamaailmas rahuldaks kõigi vajadusi ning kasutaks kõiki uusi võimalusi. Kas see on eesmärk? Loomulikult tasub igal kasutajal (siinkohal koolil ja õpetajal) analüüsida, milline on tema jaoks parim lahendus – kes on õppijad, mida peab õpikeskkond suutma.

Nõustun Bates’i (2012) seisukohaga, et õpihaldussüsteemid (sh Moodle) on turvaliselt suletud (jagatud vaid õppeprotsessis osalejatele ja õpetajale) ja võimaldavad aine (kursuse) struktureeritud ülesehitust ning aina enam laienevad õpihaldussüsteemide võimalused, täienedes erinevate veebitööriistadega.

Kasutatud allikad

Bates, T. (2012). Why learning management systems are not going away. http://www.tonybates.ca/2012/04/04/why-learning-management-systems-are-not-going-away/

Klapdor, T. (2012). Sit down, we need to talk about the LMS. http://timklapdor.wordpress.com/2012/09/10/sit-down-we-eed-to-talk-about-the-lms/

Siemens, G. (2004). Learning Management Systems: The wrong place to start learning. http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

 

Mis on õpikeskkond?

Ülesanne

Minu jaoks on õpikeskkond keskkond, kus toimub õppimine ja õpetamine.

Traditsiooniline õpikeskkond koosneb vaimsest, sotsiaalsest ja füüsilisest keskkonnast. Vaimses ja sotsiaalses keskkonnas on olulisel kohal õpilase ja õpetaja, õpilase ja õpilase, õpilase ja vanema, vanema ja õpetaja vaheline suhe – kuidas üksteisesse suhtutakse, kuidas arvestatakse üksteise arvamusega, kuidas toetatakse õppimist jne. Füüsiline keskkond ei ole vaid klassiruum ja ümbritsev loodus (õuesõpe), vaid tänapäeval ka e-õppekeskkonnad ning virtuaalmaailm.

Õpikeskkonnaks võib olla aga ka õu ja liivakast või ka interneti jututuba ning õpetajaks naabripoiss (nii heas kui halvas) või täiesti tundmatu veebisõber.

Arvan, et õppida ja õpetada saab väga erinevaid teid kasutades ja erinevates keskkondades ning seega on õpikeskkonna mõiste ääretult lai.

 

Lühike enesetutvustus

Minu nimi on Kaire (nagu blogi nimestki näha võib).

Üsna keeruline on öelda, kes ma olen, kuna on mul on mitmeid väga erinevaid rolle. Aga kui ajalises järjekorras alustada, siis kõigepealt olen ema. Mul on kolm tütart (24, 19, 16), neist kaks bioloogilist ja vanim kasutütar.

Töötan kahes minu jaoks võrdselt olulisel töökohal. Olen Tabasalu lasteaed Tibutare õppealajuhataja ning Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari lektor (alushariduse ja täiendusõppe osakonnas). Lektorina loen aineid Mäng kultuurilise, arengulise ja pedagoogilise meetodina, Lapse õpivalmidus ja koolipedagoogika (viimast aastat), Organisatsiooniteooria ja juhtimise alused) ning Arvuti lasteaias. See viimane on mu vaieldamatu lemmik.

Huviks magistritöö valguses on lasteaiaõpetajate haridustehnoloogilised pädevused ning nende areng (seega õpetajaharidus).

Vabal ajal meeldib lugeda, fotoaparaadi ja videokaameraga looduses jalutada ning käia (sammulugeja alati peal).

See on vist üldjoontes kõik.