Tehnoloogiad ja standardiseerimine

Ülesanne

Seekordseks ülesandeks oli lisaks lugemismaterjalide läbitöötamisele katsetada erinevaid tehnoloogilisi vahendeid ning arutleda nende kasutusvõimaluste üle õppetöös.

Valiku tegemine ei olnud eriti keeruline – kasutanud olin neist vaid üksikuid.

Valisin esimeseks katsetamiseks Twitter’i ning koos sellega Paper.li. Kõigepealt katsetamisest – kuna ise ei ole Twitter’i kasutaja (st puudub kasutajakonto) ning ei soovi seda ka kasutada, siis kasutasin katsetamiseks oma tütreid (16 ja 19) :) ning arutlesime nendega teema üle, kuidas saaks neid tehnoloogiaid kasutada õppetöös. Tütarde esialgne seisukoht oli, et Twitter on ainult “selleks, et jälitada teisi” ning selle kasutamist õppetöös nad ette ei kujutanud. Arutelude tulemusel (pommitasin neid rohkelt küsimustega) pakkusin välja mõned ideed ning need leidsid heakskiitu.

Mis mulle kui võhikule positiivsena tundub, on see, et Twitter õpetab oskust üldistada ning olulise väljatoomist, kuna “säutsud” on piiratud tähemärkidega.

Twitter’it ja sellega koos Paper.li saaks kasutada näiteks alljärgnevalt:

  • orienteerumismäng – õpilastel on kaart, millel märgitud erinevad kontrollpunktid, kuhu tuleb välja jõuda ning igas kontrollpunktis on mingi objekt, mis tuleb pildistada ning Twitterisse üles riputada;
  • mingil konkreetsel teemal ja kindlal ajaperioodil tehtud “säutsud” ning nende koondamine nn “ajalehte” (Paper.li);
  • võimalus spikerdamiseks – kontrolltöövastuste “säutsumine”, millest ka kaaslased osa saavad;
  • statistikaülesanded matemaatikas – millised on populaarsemad teemad, kellel on rohkem “järgijaid” (followers).
Loodan, et leian kaaslaste blogidest veel ideid – nii positiivseid kui negatiivseid näiteid :).
Veel katsetasin Google Reader’i, mille tutvustus on:

“Google Reader aitab leida ja pidada järge huvitavate asjadele veebis. Ta võimaldab talletada veebileheküljed, mis meeldivad või mis on kõige populaarsemad. Uus sisu tuleb Google Reader’isse, kui see on postitatud – nii ei pea sa külastama erinevaid veebilehti.

Googe Reader märgib sinise raamiga loetud teemad.”

Lisasin kõik kooliõpingutega seotud blogid Google Reader’isse ning meeldis see, et kõik uus jooksis kokku.

Mendeley’d katsetasin juba esimeses kontakttunnis ja jäin väga rahule. Olen sinna talletanud materjale plaanitavaks tulevaseks magistritööks ning proovisin ära ka selle, kuidas süsteem loob automaatselt kasutatud kirjanduse kirjeid. Meeldib ka see, et saan materjalidele ligi igas veebiühendusega arvutis.

Kuna ülesandes pakuti välja võimalust täiendada nimekirja ka omalt poolt kasutatutega, siis pakun siinakohal välja kaks vahendit ning oma kogemuse nende kasutamises ja  võimalused kasutamiseks õppetöös.

Esimeseks  on Hall. Veebipõhine keskkond, mis võimaldab moodustada gruppe, kellega vestelda, saata sõnumeid, pidada videokonverentse, jagada materjale, materjale ühiselt koostada. Olen Hall’i vahendeid kasutanud erinevate koolituste ettevalmistamisel (erinevad koolitajad töötavad ühises grupis koolitusmaterjalide koostamiseks), aga suurepäraselt sobib see ka õppetöös kasutamiseks.

Teiseks pakun Endomondo – veebikeskkond ja rakendus, mis võimaldavad tehnoloogiate kasutamist näiteks kehalise kasvatuse tundides. Rakendus sobib enamikele nutitelefonidele ning veebikeskkond võimaldab luua kasutajate gruppe ning selles jälgida enda ja oma sõprade treeninguid, võistelda ning samuti analüüsida sooritusi.  Spordialade valik on lai ning see võimaldab leida endale sobiv.

Nagu alustuseks mainisin, siis enamus ülesandes pakutud tehnoloogilistest vahenditest olid minu jaoks tundmatud. Kuna aeg on limiteeritud ning soovin seekordse postitusega õigeaegselt maha saada, siis ülejäänud vahendid peavad ootama, et saaksin ka neid katsetada…

 

 

Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana

Ülesanne

Antud teema on minu jaoks keeruline. Tõenäoliselt põhjuseks minu vähene kogemus sotsiaalse meedia kasutamisega. See ka suures osas põhjuseks, miks minu sissekanne blogisse viibis. Loodan, et see leiab arvestamist.

Minu jaoks on lihtsam välja tuua sotsiaalse meedia kasutamisega seotud probleeme kui eeliseid. Samas, kuna endal kogemused peaaegu puuduvad, siis kõigepealt püüdsin enda jaoks selgeks teha mõiste “sotsiaalne meedia”.

Uurides erinevaid allikaid, lisandus mõistele “sotsiaalne meedia” rida uusi mõisteid, nende hulgas “sotsiaalne tarkvara”, “Web 2.0”. Kuidas selles kõiges orienteeruda?

Sotsiaalse meedia all mõistetakse keskkondi ja lahendusi, mis võimaldavad kasutajate poolt luua sisu ja seda jagada. Sotsiaalne meedia põhineb inimeste suhtlus- ja väljendusvajadusel (Social Media).

Joonis 1. Sotsiaalse meedia sisu.

 

Laanpere ja Pata (2009) väitel on sotsiaalse meedia kasutamisel õpikeskkonnana rida eeliseid – näiteks õppematerjalide kättesaadavus, oskus ja kogemused kasutada erinevaid tarkvarasid, informatsiooni kättesaadavus ja sellega kombineerimine, operatiivse ja kiire tagasiside võimalus ning keskkondade kohandamine vastavalt vajadusele.

McLoughlin (2007) väidab, et sotsiaalne õppimine toetab õppija isiklikke eesmärke ja vajadusi ning sotsiaalne meedia võimaldab õppida suheldes, teistelt õppijatelt ideid ja mõtteid saades ning seab vastukaaluks üksinduses õppimise keskkonnas, mille on loonud   õpihaldussüsteemi administraator.

Web 2.0 võimaldab igal kasutajal veebi ise uue informatsiooniga täiendada (viidanud Pata).  Aga kas see informatsioon on relevantne, asjakohane, tõene, et seda veebi paisata, kus ta on kõikidele kättesaadav? Õppeprotsess sisaldab suurel hulgal eksimusi, mis on õppimise loomulik osa. Kui need eksimused on veebis paljudele näha, kes garanteerib, et keegi neid õigeks ei pea? Ning kui lõpmatu on veeb? Kas ühel päeval vaja uusi töökohti veebikoristajale, veebihauakaevajale jne.

Minu jaoks on avatud õpikeskkondade negatiivseteks aspektideks just keskkondade paljusus, neis kasutatavate vahendite paljusus ning pidev täienemine-muutumine, mistõttu sisu jääb sageli tahaplaanile. Miinuseks pean kindlasti ka seda, et avatud keskkond tähendab meeletul hulgal informatsiooni ning see eeldab oskust filtreerida enda jaoks oluline informatsioon, mis sageli õppijail puudub.

Kindlasti on puuduseks ka orienteerumine keskkonnas ja keskkonna haldamine ning seda nii õppija kui õpetaja jaoks. Õpetaja jaoks sõltub see paljus õppijate arvust ning oskusest suunata õppijaid kindlas suunas liikuma (õppima). Õppija seisukohast vaadatuna eeldab see teatud tasemel loogilist mõtlemist ning oskust luua süsteeme.

Ja kuidas toimida siis, kui vahendid muutuvad või siis lausa kaovad?

Tõenäoliselt ongi sotsiaalse meedia kasutamise suurim miinus see, et sageli kasutatakse iga uut vidinat, sest see on uus ja põnev. Kas aga mõeldakse läbi ja analüüsitakse, kus ja mille tarvis on otstarbekas digiajastu võimalusi kasutada? Samuti pean suureks miinuseks seda, et suhtemine sotsiaalse meedia kaudu on muutunud inimeste vahel primaarseks suhtlemisviisiks. Kuidas suhelda aga silmast-silma, kuidas tulla toime emotsioonide ja ebameeldivustega, kuidas kasutada oma häält, õppida tundma inimpsühholoogiat – veebis suheldes võin olla keegi teine ning igal hetkel muutuda offline.

Kasutatud allikad:

McLoughlin, C., Lee, M.J.W. (2007). Social software and participatory learning: Pedagogical choices with technology affordances in the Web 2.0 era. Proceedings of Ascilite, Singapore 2007. Saadaval:http://www.ascilite.org.au/conferences/singapore07/procs/mcloughlin.pdf

Pata, K. (n.d.). Web 2.0 ja sotsiaalne tarkvara. Saadaval: http://kaugkoolitus.wordpress.com/tarkvara/web-20-tarkvara/

Pata, K. & Laanpere, M. (2009). Haridustehnoloogia käsiraamat. Saadaval:http://www.scribd.com/doc/13822390/Tiigriraamat

Social Media. (2012). Kasutatud Oktoober 13, 2012,  http://en.wikipedia.org/wiki/Social_media

Socia Media Landscape [joonis]. Kasutatud Oktoober 16, 2012, http://www.solveitmedia.com/