Õpihaldussüsteemi Moodle analüüs

Ülesanne

Valisin analüüsimiseks õpihaldussüsteemi Moodle, kuna olen sellega kokku puutunud nii õppija kui ka õpetajana.

Kui lähtun oma õpikeskkonna definitsioonist, siis Moodle on keskkond, kus on võimalikud nii õppimine kui õpetamine. Õpetajal on antud keskkonda võimalik luua kursus kogu vajaliku materjaliga, viia läbi õppetööd, anda õppijatele tagasisidet ning hinnata õpilasi. Õppijatel on võimalik Moodle’is õppida loengus (helifailid, videod, raamatud jne), osaleda rühmatöödes, seminarides, esitada oma teadmisi (testid, iseseisvad tööd jne), saada-anda tagasisidet ning näha oma edenemist aines.

Minu jaoks on Moodle’is palju positiivset. Moodle keskkond on eestikeelne, mis lihtsustab kasutamist nii õpetaja kui õpilase jaoks. Selles on palju erinevaid tööriistu ja võimalusi (kursuse materjalide üleslaadimine, raamatute loomine, foorumid, testid, küsimustikud, wiki, sõnastik jne). Väga mugav on õppijatele tagasiside andmine ning ka hindamine. Mulle meeldib Moodle juures ka see, et keskkond on soovi korral kinnine, mida ei ole ajaveebid, blogid, mida samuti sageli õpikeskkonnana kasutatakse (kasutan viimaseid ka ise).

Eks igal asjal ole ka oma varjukülg. Õpetajana on minu jaoks Moodle’i suurimaks miinuseks õppijast kaugenemine (suhtlemine masinaga, mitte inimesega silmast silma). Õppurina tähendab iga õpikeskkonna kasutamine ja veebis õppimine suuremat oskust aega planeerida ning tugevat enesekontrolli. Aeg-ajalt mõtisklen ka, et kuidas saan olla kindel, et õppija ise oma tööd teeb ja mitte kedagi teist ei kasuta. Ka mõned tehnilised nüansid on ebameeldivad – näiteks keskkonna uued versioonid, mis kaotavad mõne seni suurepäraselt toimiva võimaluse; kui süsteem ei toimi nii, nagu tahaks (juhend lubab).

Kokkuvõttes on minu seisukoht, et otseselt hätta ei jää Moodle õpikeskkonnana mingil moel.

Õpihaldussüsteemide poolt- ja vastuargumente lugedes tekkis erinevaid mõtteid. Siemens (2004) toob välja rea õpihaldussüsteemi miinuseid. Nende seas näiteks selle, et uue keskkonna kasutamine on õppija jaoks keeruline – seega peab õppija toime tulema nii uue keskkonna kui õppimisega. Samuti leiab ta olevat olulise aktiivse suhtlemise, mida võimaldavad wikid, blogid, sotsiaalvõrgustikud. Miinusena toob ta välja ka seda, et pärast aine (kursuse lõppu) õpihaldussüsteemis, ei ole õpitav materjal õppijale enam kättesaadav.

Minu arvamus on, et õppijana oleme sageli mugavad. Soov on läbi saada võimalikult kerge vaevaga. Internet oma tohutute materjalidega soosib seda igati. Kui õppija veidi vaeva peab nägema (seda ka näiteks esimest korda Moodle’i kasutades), siis on kurtmine kerge tulema. Aktiivset suhtlemist võimaldavad usutavasti täna enamus õpihaldussüsteeme. Moodle kindasti – seal on olemas wiki, blogi, foorum jne. Materjalide kättesaadavus – kes soovib, saab vajaliku talletatud ning suur osa materjalidest on ka veebis kättesaadavad (Eesti näiteks e-õppe Arenduskeskuse repositooriumis).

Klapdor (2012) leiab, et ei ole võimalik leida õpihaldussüsteemi, mis kiirelt muutuvas tehnoloogiamaailmas rahuldaks kõigi vajadusi ning kasutaks kõiki uusi võimalusi. Kas see on eesmärk? Loomulikult tasub igal kasutajal (siinkohal koolil ja õpetajal) analüüsida, milline on tema jaoks parim lahendus – kes on õppijad, mida peab õpikeskkond suutma.

Nõustun Bates’i (2012) seisukohaga, et õpihaldussüsteemid (sh Moodle) on turvaliselt suletud (jagatud vaid õppeprotsessis osalejatele ja õpetajale) ja võimaldavad aine (kursuse) struktureeritud ülesehitust ning aina enam laienevad õpihaldussüsteemide võimalused, täienedes erinevate veebitööriistadega.

Kasutatud allikad

Bates, T. (2012). Why learning management systems are not going away. http://www.tonybates.ca/2012/04/04/why-learning-management-systems-are-not-going-away/

Klapdor, T. (2012). Sit down, we need to talk about the LMS. http://timklapdor.wordpress.com/2012/09/10/sit-down-we-eed-to-talk-about-the-lms/

Siemens, G. (2004). Learning Management Systems: The wrong place to start learning. http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm

 

Submission for Blogipõhise õppe kogemus

Alustuseks – ei leidnud kuskilt nuppu “vasta”. Seega valisin postituse kõrval oleva “submission” lootuses, et minu vastus jõuab õigesse kohta.

Blogi kasutamisest õppetöös

Olen kasutanud blogi nii õppijana kui ka õpetajana.

Olen osalenud erinevatel e-kursustel ning mõnel neist on tulnud õpitut kajastada ja reflekteerida oma blogis.

Õpetjana (õppejõuna) kasutan blogi õppetöös samal põhimõttel – üliõpilased kajastavad ja reflekteerivad aines õpitut oma blogis.

Dippleri blogi katsetus

Paari nädala jooksul pusitud, aga ikka ei ole dippleri blogi kasutamine minu jaoks selge ja arusaadav. Loengutes kuuldud kommentaaride ja arutelude põhjal järeldan, et ma ei ole ainuke :). Nüüd siis katsetan, et mis on leht, mis on rubriik ja kuidas saan neisse postitusi teha ning kuidas need dippleri blogis paistma hakkavad. Ning kuidas ma olemasolevad postitused saan “õigesse kohta” – sinna, kuhu ma neid soovin.

Mis on õpikeskkond?

Ülesanne

Minu jaoks on õpikeskkond keskkond, kus toimub õppimine ja õpetamine.

Traditsiooniline õpikeskkond koosneb vaimsest, sotsiaalsest ja füüsilisest keskkonnast. Vaimses ja sotsiaalses keskkonnas on olulisel kohal õpilase ja õpetaja, õpilase ja õpilase, õpilase ja vanema, vanema ja õpetaja vaheline suhe – kuidas üksteisesse suhtutakse, kuidas arvestatakse üksteise arvamusega, kuidas toetatakse õppimist jne. Füüsiline keskkond ei ole vaid klassiruum ja ümbritsev loodus (õuesõpe), vaid tänapäeval ka e-õppekeskkonnad ning virtuaalmaailm.

Õpikeskkonnaks võib olla aga ka õu ja liivakast või ka interneti jututuba ning õpetajaks naabripoiss (nii heas kui halvas) või täiesti tundmatu veebisõber.

Arvan, et õppida ja õpetada saab väga erinevaid teid kasutades ja erinevates keskkondades ning seega on õpikeskkonna mõiste ääretult lai.

 

Lühike enesetutvustus

Minu nimi on Kaire (nagu blogi nimestki näha võib).

Üsna keeruline on öelda, kes ma olen, kuna on mul on mitmeid väga erinevaid rolle. Aga kui ajalises järjekorras alustada, siis kõigepealt olen ema. Mul on kolm tütart (24, 19, 16), neist kaks bioloogilist ja vanim kasutütar.

Töötan kahes minu jaoks võrdselt olulisel töökohal. Olen Tabasalu lasteaed Tibutare õppealajuhataja ning Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari lektor (alushariduse ja täiendusõppe osakonnas). Lektorina loen aineid Mäng kultuurilise, arengulise ja pedagoogilise meetodina, Lapse õpivalmidus ja koolipedagoogika (viimast aastat), Organisatsiooniteooria ja juhtimise alused) ning Arvuti lasteaias. See viimane on mu vaieldamatu lemmik.

Huviks magistritöö valguses on lasteaiaõpetajate haridustehnoloogilised pädevused ning nende areng (seega õpetajaharidus).

Vabal ajal meeldib lugeda, fotoaparaadi ja videokaameraga looduses jalutada ning käia (sammulugeja alati peal).

See on vist üldjoontes kõik.