IV moodul

Ülesanne: Loe läbi mooduli sissejuhatus ja õpiobjektid ja analüüsi esitatud käsitlusi.

Kui vaadata õppiva organisatsiooni mõistet, sisu ja olemust, siis saame aru, et õppiv organisatsioon ei ole organisatsioon, kus selle liikmed individuaalselt pidevalt õpivad. Õppiva organisatsiooni all mõistetakse organisatsiooni, kus selle liikmed jätkuvalt suurendavad oma võimeid, mis aitavad ellu viia ühtseid eesmärke ja püüdlusi. See on pidev protsess, mille käigus inimesed õpivad üksteiselt, täiendades ennast samaaegselt individuaalselt ning arvestavad sealjuures kõike seda, mis toimub väljaspool organisatsiooni (uusi mõttemalle laiemas tähenduses) ja mida on neile vaja.

Vajadus sellise organisatoorse õppimise järele tekkis juba eelmise sajandi viimastel kümnenditel kui tekkis soov ennetada ja kohandada kiireid muutusi ümbritsevas väliskeskkonnas. Õppiv organisatsioon ei tähenda käsukorras õppimist, vaid seda, kus iga kuulaja haatatakse kaasa väljendama oma püüdlusi, täiendama oma teadmisi ja arendama oma võimeid ning pöörata need protsessid organisatsiooni arenemisse.

Õppivas organisatsioonis jälgitakse viit komponenti:

  • ühisvisiooni arendamine
  • organisatsiooni liikmete isikliku meisterlikkuse arendamine
  • organisatsiooni mõttemudeli arendamine
  • meeskondlik õppimine
  • süsteemne mõtlemine

Peter Senge The Fifth Discipline: The Art and Practice of the Learning Organization tutvustas esimesena mõistet “õppiv organisatsioon”.Tema tõi ka välja viie distsipliini põhiprintsiibid, mille järgimine aitab meeskonnaliikmetel aru saada kuidas käituda, et saavutada kavandatud tulemusi. Need põhiprintsiibid on järgmised:

  1. Ühine visioon on ühiselt väljatöötatud visioon organisatsioonist.
  2. Isiklik meisterlikkus rõhutab vajadust pöörata tähelepanu isiksuse terviklikule arengule.
  3. Mõttemudelid määravad suhtumise endasse ja teistesse, rõhutavad vajadust oma suhtumist analüüsida ja vajadusel korrigeerida.
  4. Meeskondlik õppimine rõhutab dialoogi arendamise võimet ja kuulamisoskust, et saada aru üksteisest ning tegemaks otsuseid lahenduseni jõudmiseks.
  5. Süsteemse mõtlemise arendamine võimaldab näha nähtuste vahelisi seoseid ja leida probleemsed valdkonnad, mis vajavad täiustamist.

Kõigis neis valdkondades peaks toimuma kogu organisatsiooni läbiv sihipärane areng.

Erinevus õppiva organisatsiooni ja teiste organisatsioonide vahel seisneb selles, et arendamise konseptsioonides on suhtumine muudatustesse ja muutumisse oluliselt laiem kontekst õppivas organisatsioonis.

Vahe on õppimistasandites. Õppiv organisatsioon ei rõhu mitte uue teadmise omandamisele (know-how), kui just olemasoleva teadmuse tõlgendamisvõime suurendamisele (know-why) ja uue teadmuse loomisele. Õppiv organisatsioon on ikkagi eelkõige organisatsioon, mis on võimeline looma ja andma edasi teadmust ning muutma oma käitumist vastavalt sellele.

Oma teadmiste jagamine ja uute teadmuste tekkimisele aitab kaasa haridustehnoloogia. Kuna infotulv kasvab pidevalt ning et sealt kätte saada organisatsiooni jaoks oluline, siis selleks on vaja tehnoloogiat. Sealt edasi liigumegi juba haridustehnoloogia juurde, mis aitab leida paremaid ja efektiivsemaid võimalusi organisatsioonis uute teadmuste loomiseks.

Euroopas jagatakse haridus kolmeks: formaalseks, mitteformaalseks ja informaalseks.

Formaalse õppimise (formal learning) korral on õpe korraldatud ning lõpetamisel saadakse tunnistus.

Informaalse õppimise (informal learning) korral on õppija seisukohast lähtudes tegemist eesmärgistamata õppimisega. Informaalne õpe on õppija seisukohalt tahtmatu (või juhuslik) ja ei lõpe tunnistuse saamisega.

Mitteformaalse õppimise (non-formal learning) korral on õpe eesmärgistatud, kuid vabatahtlik ja võib toimuda erinevates keskkondades. Mitteformaalset õppimist võib kirjeldada kui inimese teadlikku arenemist sotsiaalses keskkonnas. Mitteformaalne õppimine soodustab maailmapildi ja väärtuste kujunemist.

Organisatsiooni infokultuur (st. informatsiooniline käitumine ja väärtused) moodustab osa kogu organisatsiooni kultuurist. Siia kuulub ka infokäitumine, mille all mõeldakse infoallikate ja-kanalitega seotud käitumist, mis sisaldab nii aktiivset kui ka passiivset informatsiooni otsimist ja kasutamist. Kasutusele on võetud ka infopraktika mõiste, mis vaatleb info hankimist ja kasutamist kogukonna tasandil.Infopädevus on tõhus ja eetiline infokäitumine.

Infokäitumine on oluline osa inimkäitumisest ning ilma usaldusväärsete teadmisteta sellest, kuidas inimesed hangivad ja kasutavad informatsiooni ei ole võimalik pakkuda efektiivseid infoteenuseid. Igasugune infosüsteemide arenduspoliitika peab põhinema arusaamisel infotarbija infokäitumisest.

Kasutatud kirjandus:

1.  Virkus, S. Moodul 4. Sissejuhatus (2013) https://moodle.e-ope.ee/mod/resource/view.php?id=479841

2.  Õppeasutuse sisehindamine (2008)  https://moodle.e-ope.ee/mod/resource/view.php?id=479845      

3.    Roots,H. Õppiv organisatsioon ja juhtimise uus paradigma  https://moodle.e-ope.ee/mod/resource/view.php?id=479846         

III moodul: Teadmusjuhtimise süsteemid ja tehnoloogiad, teadmiste võrgustikud ja virtuaalsed organisatsioonid.

  • Ülesanne: Kujunda esitatud käsitluste põhjal oma argumenteeritud lähenemine järgmistes aspektides:
  1. Mida mõistad teadmusjuhtimise süsteemide ja tehnoloogiate all?
  2. Kuidas on teadmusjuhtimise protsessid, süsteemid, mehhanismid ja tehnoloogiad omavahel seotud?

1. Teadmusjuhtimise süsteemid ja tehnoloogiad.

Lähtudes teadmusjuhtimise protsessidest on võimalik teadmusjuhtimise süsteemid jagada kolme rühma:

  • teadmushõive ja teadmuse kogumise süsteemid (knowledge discovery, capture and creation systems), mis toetavad uue vaiketeadmise või väljendatud teadmuse loomise protsessi või sünteesi eelnevatest teadmmistest
  • teadmuse jagamise süsteemid ( knowledge sharing systems), toetavad protsesse, mille käigus väljendatud teadmus või vaiketeadmisi edastatakse teistele isikutele
  • teadmuse rakendamise süsteemid (knowledge application systems), toetavad protsesse, milles teatud isikud rakendavad teiste inimete teadmisi, kusjuures nad tegelikult ei ole neid ise omandanud või õppinud.

Teadmusjuhtimise süsteemid on tavaliselt seotud organisatsiooni eesmärkidega, milleks on informatsiooni ja teadmiste loomise ja jagamise paremaks muutmine. See omakorda tagab organisatsiooni  konkurentsieelise ja innovatsiooni.

Teadmusjuhtimise süsteemid 3

 

 

 

 

 

Teadmusjuhtimise tehnoloogiatena aga võib käsitleda infotehnoloogiaid, mis soodustavad  teadmusjuhtimist. Samuti võib teadmusjuhtimise tehnoloogiana vaadata sotsiaalse tarkvara vahendeid.

Teadmisi võidakse edastada nii teadmiste hoidlatega kui ka virtuaalsete kohtumispaikade – diskussioonibaasidega. Alustada võiks grupivara tõhusamast kasutamisest ning sinna juurde kuuluvatest diskussioonibaasidest ja virtuaalsetest tööruumidest.

Edukad firmad on üles ehitanud organisatsiooni mudeli, milles võetakse arvesse ettevõttes tekkinud eriomast oskusteavet. Ettevõtte konkurentsivõime suurendamiseks on püstitatud eesmärk tekkinud kogemuste ja oskusteabe rakendamine ettevõttes, töötajate koolituse ja täiendõppe abil.

2. Teadmusjuhtimise protsesside, süsteemide, mehhanismide ja tehnoloogiate seos.

Kiire IKT areng avardab järjest rohkem ja  paremini luua uusi teadmisi. Seega uute tehnoloogiate kasutuselevõtt võimaldab kaasata suuremat hulka inimesi, kasutada virtuaalseid meeskondi ja teha koostööd erinevate organisatsioonide vahel. Selle tulemusena muutuvad kvaliteetsemaks ja mitmekesisevamaks teadmusjuhtimise mehhanismid. mis omakorda parendavad teadmusjuhtimise süsteeme ning protsesse. Selle tulemusena tekivad uued usaldusväärsed teadmised.

ITK vahendite rakendamine pole iseenesest teadmusjuhtimine, infotehnoloogial on teadmusjuhtimisele vaid soodne mõju. Infotehnoloogia ei loo teadmisi, küll aga on selle abil võimalik neid edastada ja talletada ning kogutud teadmisi levitada.

Teadmusjuhtimine eeldab, et organisatsiooni konkurentsieelist suurendavad tema teadmised. Konkurentsieelise saavutamiseks tuleb esmalt identifitseerida ning analüüsida olemasolevaid organisatsioonilisi teadmisi ning teadmisi sihtturu kohta. Et tulevikus säilitada konkurentsieelis tuleb aga luua uusi teadmisi.

  • Ülesanne: vali üks teadmusjuhtimise tehnoloogia ja iseloomusta põhjalikult selle kasutamise võimalusi teadmusjuhtimises.

Valisin arvutipõhise kommunikatsiooni, mille kaudu on palju võimalusi uusi teadmisi luua ja jagada. Sealjuures on võimalik kasutada erinevaid infotehnoloogilisi vahendeid: Skype, blogimine, Google docs, mis võimaldavad teha ühistööd ja jagada omavahel kogemusi. Oma kursusega oleme saavutanud küll sellise sünergia, et omavaheline suhtlus toimub pidevalt Skypes, kus püüame üksteist aidata ja jagada uut informatsiooni.

Kuna enamus õppetööst toimub oma blogis ülesannete lahendamise ning õpitu reflekteerimise kaudu, siis meie grupis on tavaline, et kommenteerime üksteise blogisid ja loeme neid ning läbi selle suudame rohkem informatsiooni saada. Selle protsessi käigus loome enda jaoks uusi arusaamu ja teadmisi, mida saame edastada kolleegidele koolides, kus töötame. Protsess iseenesest on arendav ja seda saaks edukalt kasutada ka teistes organisatsioonides uute teadmuste loomiseks.

Lisanduvad videoseminarid haridustehnoloogidele, kus taas vahetatakse kogemusi ja püütakse leida uusi lahendusi, mida oma töös kasutada.

Kasutatud kirjandus:

1. III mooduli materjalid. Loetud aadressil https://moodle.e-ope.ee/pluginfile.php/754406/mod_resource/content/1/Moodul%203.%20Sissejuhatus.pdf

2. Teadmusjuhtimise tehnoloogiad. Loetud aadressil:http://www.e-uni.ee/e-kursused/eucip/juhtimine/166_teadmusjuhtimise_tehnoloogiad.html

 

 

 

II moodul: Teadmuse loomise, omandamise, jagamise ja rakendamise protsessid.

Ülesanne 1. Loe läbi mooduli sissejuhatus ja õpiobjekt ning analüüsi esitatud käsitlusi.

Teadmusjuhtimine sisaldab kahte olulist komponenti

  • teadmusjuhtimise protsessid
  • teadmusjuhtimise süsteemid.

Ühiskonnas toimuvate protsesside ja arengute mõjul on teadmusjuhtimine samuti pidevas muutumises, muutudes üha olulisemaks organisatsiooni strateegiliseks ressursiks. Lisaks mõjutab teadmusjuhtimise protsesse ja süsteeme

  • infrastruktuur
  • mehhanismid
  • tehnoloogiad

Teadmusjuhtimise tsükkel kirjeldab seda, kuidas organisatsioonis teadmised määratletakse, kogutakse, jagatakse ja kasutatakse. On loodud erinevaid mudeleid, milles on püütud järjestada teadmusjuhtimise protsesse.

Võrreldes erinevaid käsitlusi, on võimalik reastada teadmusjuhtimise tsükli peamised etapid:

  • teadmuse kogumine ja teadmusloome (capture and creation)
  • teadmuse jagamine ja levitamine ( knowledge sharing and dissemination)
  • teadmuse omandamine ja rakendamine ( knowledge acquisition and application)

Oluliseks kujunevad nii vaike- kui ka väljendatud teadmiste erinevad vormid, sealjuures nende teadmiste jagamine erinevatel tasanditel. See kõik aitab kaasa organisatsiooni teadmuse loomisele ja innovatsioonile.

Üheks olulisemaks peetakse SECI mudelit (1991), mis näitlikustab vaikiva ja väljendatud teadmiste dünaamilist vastastikust toimet ning sellest lähtuvalt võime eristada nelja teadmusloome mustrit:

  • sotsialiseerimine (vaikiv > väljendatud)
  • eksternaliseerimine (väljendatud > väljendatud)
  • kombineerimine ( väljendatud > vaikiv)
  • internaliseerimine (vaikiv > vaikiv)

See mudel on võetud aluseks organisatsioonilisele õppimisele. Organisatsioonis on teadmusjuhtimises oluline erinevate struktuuriüksuste ja indiviidide haaratus nii vertikaalsesse kui ka horisontaalsesse teadmusvahetuse protsessi. Nende protsesside tõhusaks toimimiseks on vajalik teadmusjuhtimise infrastruktuur, mis sisaldab 5 komponenti:

  • organisatsioonikultuur
  • organisatsiooni struktuur
  • organisatsiooni informaatiline infrastruktuur
  • üldteadmised
  • füüsiline keskkond

Organisatsioonikultuur on oluline komponent, mis toetab või takistab teadmusjuhtimist. Organisatsioonikultuuri kujundamisel on küllaltki oluline roll juhtkonnal, tagades organisatsiooni edukuse või ebaedu.

Organisatsiooni struktuur määrab võimusuhted organisatsioonis ning sellest oleneb organisatsioonile püstitatud eesmärkide täitmine.

Infotehnoloogiline infrastruktuur on teadmusjuhtimise oluliseks mõjutajaks organisatsioonis. Seda võib vaadelda kui andmete töötluse, säilitamise ja kommunikatsioonitehnoloogiate ja -süsteemide kogumit, hõlmates organisatsiooni kõiki infosüsteeme.

Füüsiline keskkond (hoonete disain, asukoht, suurus,tööruumide tüübid jms.) võib soodustada teadmusjuhtimist pakkudes töötajatele võimalusi kohtuda ja jagada informatsiooni ja kogemusi.

Teadmusjuhtimine on tavaliselt seotud organisatsiooni eesmärkidega, mille tulemusel peaks organisatsioon paremini toimima, et tagada edu. Tänapäeva infokülluse juures on oluline õige info selekteerimine ja selle rakendamine. Konkurentsis püsimiseks on olulisel kohal meeskonnatöö ja kaasaegne koolitus/enesetäiendus.

Mõned soovitused eduka organisatsiooni toimimiseks muutkem organisatsioon

  •   teabe- ja teadmisküllaseks
  •   teadmisi loovaks ja tootvaks
  •   õppivaks

Lisaks tuleks kõik jõud rakendada organisatsiooni eesmärkide elluviimisele vältides vigu.

Tehnoloogiline hüpe on kaasa toonud ka teadmusloome hüppelise kasvu, kusjuures oluline tähtsus on organisatsioonilisel õppimisel. Kui õppivat organisatsiooni peetakse pigem kultuuriks või mudeliks, mille alusel õppimise protsessi soodustada, siis organisatsiooniline õppimine tähtsustab indiviidi ja tema suhtlemist ning arenemise soodustamist koostöös teiste indiviididega, mille tulemusena saab kasu eelkõige organisatsioon tervikuna. Läbi tehnoloogia avarduvad võimalused veelgi.

Kasutatud kirjandus:

1. Virkus, S. (2013) II moodul:teadmuse loomise, omandamise, jagamise ja rakendamise protsessid.

Loengukonspekt https://moodle.e-ope.ee/mod/resource/view.php?id=457891

2. Teichmann, M. (2000) Teadmusjuhtimine. Loetud aadressil: http://deepzone2.ttu.ee/hhp0020/digi/teadmiste_juhtimine1.htm

3. Ainso, M. (2010) Teadmushalduspraktikate kasutamine õpetajate professionaalses arengus. Tallinna Ülikooli Informaatika Instituudi magistritöö

 

I moodul: Teadmusjuhtimise mõiste, sisu ja olemus.

Ülesanne 1. Loe läbi I mooduli materjalid ja kujunda teatud käsitluse põhjal oma argumenteeritud lähenemine.

1. Teadmusjuhtimise mõiste ja olemus. 

Teadmusjuhtimine (knowledge management) hõlmab mitmeid organisatsioonides kasutavaid tegevusi, et identifitseerida, luua, esitada ja levitada teadmisi, et neid oleks võimalik organisatsioonis uuesti rakendada, et neist teatakse ja õpitakse.

Teadmusjuhtimise mõiste võeti kasutusele juba 1980-ndate aastate teisel poolel Karl Wiigi poolt. Laialdlasem levik toimus aga 1990-ndatel aastatel, kui hakati korraldama erinevaid üritusi ja loodi meediavaäljaandeid, kus käsitleti teadmusjuhtimist. Selle tegevuse käigus püüti teadmusjuhtimist kui mõistet defineerida, mille tulemusel eksisteerib palju erinevaid lähenemisi. Eelpool toodud definitsioon on üks võimalikest. Teadmusjuhtimise olemus on muutunud koos ajaga ja ühiskonnas toimunud muutustega.

Teadmusjuhtimise käsitlusi on palju ja ühtne määratlus puudub. Käsitlused varieeruvad autoriti ja koolkonniti. Näiteks võib teadmusjuhtimist vaadelda järgmistest seisukohtadest:

  • tehnotsentristlik: keskendub tehnoloogiatele, ideaaljuhul neile, mis hõlbustavad teadmiste jagamist või suurendamist, sageli tehnoloogiatele, mis töötlevad keerulist informatsiooni
  • organisatsiooniline: kuidas peab organisatsioon olema üles ehitatud, et toetada teadmistega seotud protsesse, millised organisatsioonid toimivad kõige paremini ja milliste protsessidega
  • ökoloogiline: inimeste, identiteedi, teadmiste ja keskkonnaga seotud tegurite tunnetamine keeruka kohanemissüsteemina.

2. Teadmusjuhtimise konseptsiooni areng ja selle peamised esindajad.

1996 ja 1997 a. olid olulisemad, mis mõjutasid teadmusjuhtimise arengut, eelkõige

  • Thomas A. Stewart`i artiklite seeria ajakirjas Fortune (Stewart  1993, 1995), ja
  • Ikujiro Nonaka ja Hirotaka Takeuchi (1995) raamat The Knowledge Creating Company.

Nonaka ja Takeuchi (1995) defineerivad teadmistepõhist organisatsiooni tema võime kaudu kohanduda muutuvale keskkonnale luues uut teadmust, seda organisatsiooni liikmetega efektiivselt jagades ning rakendades seda organisatsiooni edukaks toimiseks.

Kui algul võib teadmusjuhtimist käsitleda individuaalsete teadmiste kogumina, siis sellest koos ühiskonna arenemisega, tekib vajadus juba teadmiste ja kogemuste vahetamise järele ning infoühiskond toob kaasa kiiremalt kulgeva ja mahukama infohulga, mis tingib uut lähenemist teadmuste loomiseks, jagamiseks ja rakendamiseks.

Nonaka (1991) leiab, et teadmistepõhise firma peamine eesmärk on pidev innovatsioon ning teadmusjuhtimine võimaldab organisatsioonil püsida ja vastata kiirelt muutuva keskkonna väljakutsetele.

Lisaks eelnevale on konspektis ka välja toodud mõned olulisemad sündmused teadmusjuhtimise arengus, mis toimusid aastatel 1958-1998.

3. Teadmusjuhtimise arenguetapid ja neile iseloomulikud tunnused.

Eristatakse kolme selgelt erinevat teadmusjuhtimise etappi:

I arenguetapp – seotud eelkõige infotehnoloogiaga.Organisatsiooni edukaks toimetulekuks on olulised informatsioon ja teadmised.peamised märksõnad olid “parim kogemus” (best practice) ja “kogetud õppetunnid” (lessons learned).

II arenguetapp – tunnetati inimressursside olulisust ja lisandus kultuuridimensioon. Olulised märksõnad “õppiv organisatsioon” ja “vaiketeadmised” ning “praktikakogukonnad” (communties of practice ).

III arenguetapp – oluliseks kujunesid otsisüsteemid. Märksõnadeks olid sisuhaldus, metaandmed ja taksonoomiad.

4. Teadmusjuhtimise lähtealused seosed teiste teadusvaldkondadega.

  • Religioon ja filosoofia (epistemoloogia) võimaldavad mõista teadmiste olemust ja rolli
  •  Psühholoogia võimaldab mõista teadmiste rolli inimkäitumises
  •  Majandusteadused ja sotsiaalteadused võimaldavad mõista teadmiste rolli ühiskonnas

Teadmusjuhtimine on tihedalt seotud infojuhtimise ja dokumendihaldusega,
juhtimisteooriaga, informatsioonilise infrastruktuuri käsitlustega, õppimise psühholoogiaga
epistemoloogiaga, eetikaga, jne.

5. Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused.

Infojuhtimine – informatsiooni tõhus haldamine ja juhtimine, kus on oluline

  • infovajaduse väljaselgitamine
  • info hankimine erinevatest allikatest
  • info organiseerimine
  • info säilitamine kiire leitavuse ja kasutamise tagamiseks
  • infotoodete ja -teenuste arendamine

Teadmusjuhtimine – keskmes on teadmised/teadmus, mis on lahutamatult seotud inimestega, võimaldades neil efektiivselt tegutseda vastavalt organisatsiooni eduka toimimise vajadustele.

Tänapäeval kasutatakse tihti neid mõisteid koos, sest mõlemad on olulised organisatsiooni tõhusaks toimimiseks.

6. Teadmiste tüpoloogia.

1987.a. pakkus Zeleny välja teadmiste või informatsiooni hierarhia või teadmiste püramiidi nn. DIKW mudeli, mis illustreerib ideed, et faktid, mis on mõtestatult organiseeritud moodustavad andmed, informatsiooni, teadmised ja lõpuks teadmuse.

Teadmiste püramiid on saanud aga terava kriitika osaliseks, kuna kriitikud väidavad, et sellised mudelid jätavad mulje nagu oleks iga järgnev tasand eelmisest olulisem. Teatud olukorras võib iga tasand olla äärmiselt oluline.

Russell Ackoff, süsteemiteoreetik ja organisatsiooniteooria professor, väidab, et võib eristada 5 kategooriat:

  • Andmed (Data): sümbolid
  •  Informatsioon (Information): Andmed, mis on töödeldud nii, et nad oleksid sobivad kasutamiseks; vastavad küsimustele “kes”, “mida”, “kus”, ja “millal”
  • Teadmised (Knowledge): andmete ja informatsiooni kasutamine; vastab küsimusele “kuidas”
  • Arusaamine (Understanding): vastab küsimusele “miks“
  • Tarkus (Wisdom): hinnatud arusaamine.

7. Teadmiste hankimise viisid ja allikad.

Teadmusjuhtimises eristatakse kolme peamist teadmiste hankimise allikat:

  • Parim kogemus või hea praktika (Best Practices)
  • Organisatsiooni või korporatsiooni mälu (Organizational/Corporate Memory)
  • Praktikakogukonnad (Communities of Practice)

Interneti arenguga lisandus uusi abivahendeid, sh e-õpe, veebikonverentsid, koostöötarkvara, sisuhaldussüsteemid, firmade kataloogid, meililistid, viki-veebilehed, blogid ja muud tehnoloogiad. Kõik abistavad tehnoloogiad avardavad töötajate päringuvõimalusi, andes samas suuniseid konkreetsete eesmärkide saavutamiseks või meetmete rakendamiseks. Teadmiste juhtimine areneb koos koostöörakenduste, visuaalsete abivahendite ja muude tehnoloogiate arenguga. Alates ajast, mil elanikkond ja äriringkonnad võtsid omaks interneti, on intensiivistunud loominguline koostöö, õppe- ja teadustegevus, e-kaubandus ning kiirteavitamine.
On olemas ka mitmeid teadmiste juhtimise organisatsioonilisi vahendeid, sh praktikarühmad, arutelud enne ja pärast tegevust ning selle ajal, kolleegide abistamine, teabesüsteemid, koolitus, juhendamine jne.

Ülesanne 2   Loe läbi üks  artikkel ja analüüsi seda.

Valisin lugemiseks ja analüüsimiseks artikli Liiv, I. ja Kalle, E. (2005). Teadmisjuhtimine.

Kuna ühiskonna paradigma on muutumas üha rohkem teadmispõhise majandusühiskonna suunas, siis järjest olulisamaks muutuvad dünaamilised teadmised.

Inimesel on kaasasündinud võime tajuda, mõista ja hinnata olukordi nn. terve mõistus, mis muutub aja jooksul tugevamaks ja arenenumaks. Lisades sellele kogemused võib saavutada intelligentsuse, mis on inimese võime teadmisi omandada ja kasutada. Läbi sellise arengu paraneb teadmiste kvaliteet.

Liites inimeste üksikteadmised, kujunevad organisatsiooni kollektiivsed teadmised, mis on olulised edukaks toimimiseks. Pideva paradigma arengu järgi on üheks olulisemaks ressursiks kujunemas töötajate varjatud teadmised, kuigi neist suur osa jääb kasutamata kuna on teadvustamata.

Infojuhtimise käsitluse kasutavad autorid faktid-andmed-informatsioon kombinatsiooni, tuues välja võimalused, mille kaudu töötajad saavad kasutada teaduse ja tehnoloogia saavutusi.

Edasi toimub progress andmetelt- infole- teadmistele. Autorid kasutavad selle edasiandmiseks erinevaid teadmiste hierarhiaid (H.Ortmann, D.Tobin, M.Awad, Beckman) ja teadmiste struktuure (EE9). Tutvudes erinevate autorite käsitlustega teadmisest ja informatsioonist,saame teada informatsiooni olulisusest teadmiste kujundamisel. Samas tekivad teadmiste kasutamisel erinevate ülesannete lahendusel kogemused, mis on efektiivsemad ainult teoreetilistest teadmistest lähtudes.

Infojuhtimises on oluline selle õigsus ja kasulikkus. Info jagamise põhimõtteks on tekitada töötajais kindlusetunnet, millega kaasneb motivatsioon. Mida rohkem töötajad on kaasatud firma tegevusse ning mida rohkem nad saavad selles kaasa rääkida, seda tugevam ja edukam on organisatsioon.

Toimub progress: andmed-informatsioon-teadmised.

Teadmisvarad, mis inimesed on omandanud, moodustavad informatsiooni, vaimsete võimete ja vilumuste hoidla. See hoidla täieneb ning kasvab sõltudes keskkonnast (päritolust, haridusest, kultuurikeskkonnast).

Peamised järeldused ja soovitused:

  • Teadmised on kui kaup, mille järele on nõudmine ja mida pakutakse, seepärast peaksid organisatsioonid omama ülevaadet oma teadmiste pagasist (nii subjektiivsetest kui ka objektiivsetest teadmistest)
  • Oluline osa on kogemustel ja arusaamal, et varjatud teadmisi antakse edasi vahetult õpetajalt õpilasele
  • Üleminekul teadmispõhisele majandusele suureneb teadmiste osatähtsus konkurentsitegurina

Artikkel avab rohkem teadmusjuhtimise olemust, on heaks ja arusaadavamaks lisalugemiseks konspektile.