Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud: lõputöö.

Lõputööks oli õpikeskkondade video rühmatöö.

Meie rühm (Piret Joalaid, Meelis Pernits ja mina) tegi lõputööna video Kaitseliidu Koolis  kasutatava ”Taktikalise treeneri” tutvustusest. 2004. aastal alanud projekti raames on läbi viidud üle 50 harjutuse ning edaspidise töö lihtsustamiseks ongi see video vajalik, nii et sellel on konkreetne praktiline väljund.

Protsess algas individuaalselt stsenaariumi koostamisega (Helle), musta materjali filmimisega (Meelis) ja teksti väljatöötamisega (Piret). Hiljem järgnesid fotode töötlemine (Helle) ja heli (Audacitys Piret) ning kõikide elementide liitmine ühtseks videoks (Meelis).

Helle stsenaarium oli järgmine:

Liht-stsenaarium “Taktikaline treener”

SISSEJUHATAV STSEEN

 Pilt: piltide vaheldumine on ühtlaselt rütmiline (5 sek); seda alustab logo (vapp), vaated siseruumidest, militaristlik koosviibimine, portreed, maakaardid. Slaidid lähevad üle filmitud klippideks (pildi rütm katkeb)

 Heli: jutustaja hääl. Sissejuhatus teemasse’Taktikaline treener’ ja mis see täpsemalt on. Alustuseks tutvustab mõne lausega teemat Taani koolituse kaudu. Jutustaja hääl ja loomulik taustaheli on läbiv kogu filmiklipis.

Märkused:  kuna jutustaja hääl on filmis juhtiv või primaarne, on pilt sellele toetavaks taustaks. Fotode ja klippide alla lisanduvad “subtiitritena” täiendavad märkused kaadri sisu kohta. Materjal pildistatakse/filmitakse koolitusprotsessist (siseruumid, nt fotod “Kursus ‘Taktikaline treener’ Taanis” ja klipid ja  fotod seminariruumis).

I. STSEEN

1. pilt: Seminar. Vaade klassi ees seisvale õpetajale, osutab kaardikepiga maakaardile seinal. Üldplaan. 10 sek.

Heli: jutustaja hääl ja tausta heli klassist.

Subtiitrid.

 2. pilt: Vaade klassile, sõdurid istuvad pinkide taga ja märgivad üles õpetaja öeldut. Põrandal on märgata suurt maakaarti. Üldplaan, panoraam p>v (paremalt vasakule). Panoraami lõppedes zoom-in sõduritele, lõpetab  keskplaan.

Heli: jutustaja hääl ja tausta heli klassist.

Märkus: ‘Taktikaline Treener’, millele jutustaja korduvalt viitab, näib olevat põrandale asetatud suur maakaart nuppudega. Otsesõnu jutustaja seda ei maini.

 3. pilt: vaade kordub, panoraamvõte algab klassi ees rääkivast õpetajast ja liigub sõduritele pinkide taga. Panoraam. üldplaan.

Heli: jutustaja hääl ja tausta heli klassist.

II STSEEN

 1. pilt: Töötoa formaadis õppetund. Põrandal on suur maakaart. Õpilased on põlvili kaardi kohal, üks õpilane istub sellel ja kirjutab sinna midagi, näha on ka nuppe kaardil. Vaade ülalt alla (nn kure perspektiiv), keskplaan.

Heli: jutustaja hääl ja tausta heli klassist.

Subtiitrid.

2. pilt: kaadris on näha ainult detailset maakaarti, ühtlane otse zoom-in kaardi detailidele. Zoom. Kestus 11 sek.

 3. pilt: kaadris on kolm meest, kes seisavad kaardil nuppude vahel ja vaatavad alla kaarile. Üks mees osutab kaardikepiga mingile piirkonnale kaardil oma jalge ees. Panoraam ülalt alla. Kaadri lõpetab zoom-in maakaardile, kus näha on ainult nuppe > Suur plaan. Kaadri kestus kokku 13 sek.

4. pilt: Kaadris on üks istuv mees vihikuga. Panoraam ülalt alla viib vaate jälle maakaardile põrandal. Keskplaan.  Seejärel zoom-in viib kaadri suurde plaani, kus näeme erinevaid nuppe, mis sümboliseerivad üksusi – salku, sõidukeid või muid masinaid.

Kaadrisse ilmub mehe käsi ja liigutab nuppu “Helikopter”. Zoom. Kaader jääb püsima “Helikopteril”.

Heli: jutustaja hääl ja tausta heli klassist. Lisatud on helikopteri “üle lendav” heliefekt.
Subtiitrid.

 5. pilt: märkuse korras lisatakse slaid/foto viitega “õppuste juhile”. Pildil näeme kaht meest arutamas midagi maakaardi  kohal. Foto. Üld-keskplaan.

Heli: jutustaja hääl ja tausta heli klassist.

 6. pilt: Mees kükitab kaardi kohal, käes vihik, liigutab nuppe, korjab mõned ära, viib pilgu üles ja selgitab midagi. Üld-keskplaan. Kestus 25 sek.

Heli: jutustaja hääl ja tausta heli klassist.

 7. pilt: Maakaardi kohal kükitavad kaks meest, Vihikuga Mees ütleb teisele midagi, liigutab nuppe. Üld-keskplaan. kestus 9 sek.

Subtiitrid.

 8. pilt. Fotol on näha korraga koos mitu inimest… maakaardi kohal, peavad nõu, arutavad.

 9. pilt. Üldplaan klassist. Panoraamvõte. 4 sek. Selle lõpetab jällegi üks foto mehest, kes istub laua taga ja  peab raadiosidet.

 10. pilt. Näeme kaadris maakaardi kohal kükitavat meest, kes vaatab üles seinale projitseeritud videopilti (soomuk sõidab maastikul) ja mees osutab sellele näpuga. Lõpetuseks toob kaader pildi panoraamiga alla maakaardile, kükitav mees näitab seost videopildi ja maakaardi vahel. Üldplaan. kestus 12 sek.

Heli: Jutustaja hääl.

Subtiitrid.

 11. pilt. Näeme kaadris maakaarti ja sellele nuppe tõstvat mehe kätt. Kesk-suurplaan. Kestus 13 sek.

Heli: loomulik taustaheli, mees räägib midagi masinate liikumisest ja asetusest. Jutustaja häält siin pole!

III Stseen

1. pilt. Kokkuvõte. Vahelduvad mõned suurplaanis ja detailplaanis fotod: üksusi sümboliseerivad nupud maakaardil, nuppe liigutav käsi, nuppude asetused.

Heli: jutustaja hääl.

 Lõpp. Kestus kokku 3 min ja 8 sek.

Ja lõpptulemus asub siin

http://www.youtube.com/watch?v=lGJUZkH0giI&feature=youtu.be

 

E-portfoolio ja pädevused

7. teema: http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/11/29/viimane-teema-e-portfoolio-ja-padevused/

E-portfoolioga puutusin põhjalikumalt kokku haridustehnoloogia magistriõppesse kandideerimisel. Varasemate teadmiste põhjal oli selge, et portfoolio on kunstnikel, modellidel, seega inimestel, kellel on vaja esitada oma loodud töid. Nüüd aga tekkis vajadus endal koostada e-portfoolio ja huvi teada saada, mis see on? Kulus päris palju aega arusaamisele, kuidas peaks e-portfoolio välja nägema ja siis hakkas tegevus peale. Minu e-portfoolio on koostatud weebly. com keskkonda ja kui valmis sai, siis mõne aja möödudes, oleks tahtnud seda täiendada või veidi muuta. Olin selle juba esitanud ning seetõttu jäid muudatused sisse viimata. Seoses selle nädala teemaga, vaatasin oma e-portfoolio uuesti üle, täiendasin oma Cv-d ja avaldatud materjalide lehte. Lisasin kooliblogide aadressid ja mõned juhendid, mida olen koostanud õppimise käigus. Mõnigi kord, kui mõtlesin oma portfoolio peale, sai selgemaks, et tulevikuks on mul midagi isikupärast olemas, mida vajan kui tahan kuhugile kandideerida. Minu e-portfoolio koosneb CV-st, läbitud koolitustest, avaldatud materjalidest, eesmärgist-motivatsioonist, miks kandideerisin magistriõppesse ja haridustehnoloogilistest pädevustest. Pädevuste hindamisel võtsin aluseks  ISTE haridustehnoloogilised pädevused õpetajatele.Kindlasti minu pädevused paranevad nii õpingute käigus kui ka igapäevase töö tegemisel. Minu e-porfoolio asub http://helleportfoolio.weebly.com/index.html

Arvan, et portfoolio annab uuele tööandjale minu tegemistest ja arengust parema ülevaate kui ainult CV-ga tutvumine. Juhul  kui kavatsen töökohta vahetada.

Lisaks lugesin läbi materjalid, mis puudutavad antud teemat. Sain sellest päris palju uut teada.

Ülemaailmselt on e-portfoolio valdkonna üks tuntumaid eestvedajaid Helen Barrett (2010) defineerinud e-portfooliot järgmiselt:  kogumik õppija poolt loodud, valitud, järjestatud, reflekteeritud ja esitletud materjalidest, tõendamaks õpitust arusaamist ja personaalset arengut teatud ajavahemiku jooksul. Olulise tähtsusega on õppija refleksioonid endaloodud materjalide kohta, aga ka refleksioonid arengu kohta portfoolios esitatud teemal. H. Barrett peab oluliseks, et e-porfoolios on kajastatud refleksioonid mineviku, oleviku ja tuleviku kohta.(Tammets, 2010)

Tulevikku vaadates võib hinnata, et e-portfooliost saab uut tüüpi dünaamiline CV, kuhu on salvestatud kogu elutöö, millest luuakse erinevates formaatides vaateid esitamiseks kas sõpradele ja perekonnale, koolile, tööandjale, tööintervjuul või sisseastusmiseksamitel (Tammets, 2010).

Uus lähenemine on oma pädevuste hindamine. See on praegu võib-olla veel vähe kasutusel, aga aja jooksul võib muutuda. Kui hakatakse rohkem hindama töötajate kvalifikatsiooni ning sellega seoses pädevusi, mida on töötaja omandanud ning mille arendamisele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Läbi pädevuste saab õppija ka ise oma arengut analüüsida ja hinnata ning teha järeldusi, kuhu edasi minna.

Pädevuspõhine koolitus on protsess, mille käigus muutub õppimine õpetaja-keskselt lähenemiselt õppurile või kasutajale ja töökohale fokuseerituks ning tulemusi ei mõõdeta ajas, vaid teatud oskuse omandamises. Ehk, kui esitletakse teatud pädevuse omandamist, esitletakse, oskust või võimet midagi teatud olukorras teha, demonstreeritakse õpitu väljundit (Laanpere, Tammets, 2009).

Portfoolio toetab pädevuspõhist hindamist eelkõige seeõttu, et võimaldab lihtsal viisil koguda, hallata, esitleda autentseid tõendusmaterjale oma pädevuste ja nende kujunemise protsessi kohta, mis on üheks pädevuspõhise hindamise eelduseks. Enamik portfoolio loomist toetavatest keskkondadest võimaldavad üles laadida erinevat tüüpi faile ja siduda need reflektsiooniga. Mitmed keskkonnad liiguvad aga selles suunas, et tõendusmaterjale oleks võimalik siduda pädevusmudeliga, mis on eelnevalt näiteks kutsestandardi kujul keskkonda sisestatud. (Laanpere, Tammets, 2009).

Igatahes on e-portfoolio koostamine ja täiendamine üsna arendav tegevus ning võib-olla tulevikus kasutan mõnda teist keskkonda, kui tekib vajadus veel põhjalikumaks enesehinnanguks.

Kasutatud allikad:

1.  Laanpere, M; Tammets, K. (2009). Õpetajate kogukonnad ja portfooliod. Kai Pata ja Mart Laanpere (Toim.). Tiigrihüpe: haridustehnoloogia käsiraamat (31 – 48). TLU Informaatika instituut: Iloprin  Loetud aadressil: http://www.scribd.com/doc/13822390/Tiigriraamat

2. Tammets, K. (2010). E-portfoolio mõiste. Loetud aadressil: http://portfooliokursus.wordpress.com/lugemismaterjal-1/1-nadal-e-portfoolio-moiste-ja-naited/

3. Tammets, K. (2010). Erinevad e-portfoolio tarkvarad, tüübid, standardid.  Loetud aadressil http://portfooliokursus.wordpress.com/lugemismaterjal-1/erinevad-e-portfoolio-tarkvarad-tuubid-standardid/

4. Tammets, K. (2010). Pädevuspõhine koolitus. Loetud aadressil http://portfooliokursus.wordpress.com/lugemismaterjal-1/padevuspohine-koolitus/ 

Õpivõrgustikud

6. teema http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/11/12/kuues-teema-opivorgustikud/.

Arutlesime II kontakttunnis õpivõrgustike üle. Need skeemid, mis rühmades tehti, tõid üsna hästi välja, mis on õpivõrgustik.

Sotsiaalse võrgustikuga olin eelnevalt kokku puutunud, sest oman Facebookis kontot ja eelmisel aastal oligi kõige kiirem võimalus oma klassi õpilastega teateid vahetada. Selle aastal olen 8. klassi juhataja ja neid veel oma Facebooki ei luba. Kuid õpilased on  tekitanud sinna 8.klassi suletud kogukonna, kuhu mind jällegi ei lubata, sest väidetavalt vahetatakse seal õppimist. Ilmselt see toimib nagu meie ht12mag kursuse puhul Skype, kus anname üksteisele nõu, kui kellelgi tekib probleem kodutööde tegemisel. See on hea võimalus üksteisega vahetada neid teadmisi, mida teistel on ja minul pole ning vastupidi.

Eelnevat kogemust õppimisega mingis võrgus ei oma. Kui sügisel oli kogu selline õppetegevus küllaltki kohutav ja hirmutav, siis praegusel hetkel ei oskakski mõelda, et õpin üksi ja omaette ning ei suhtle kursusekaaslastega. Igatahes selline õppimise kogemus meeldib minule küll rohkem kui see, mis oli aastate eest ülikoolis õppides.

Palju rohkem on vaja tegeleda ise õppimisega, jagades omi mõtteid kaasõppijatega ja samas saades palju uut teada nendelt. Et olla üks osa sellisest võrgustikust peab õppija ise aga olema selleks valmis, mis tähendab , et tal peaks olema huvi kõige vastu, mis teistelgi ja valmidus oma kogemusi – teada saamisi jagama. Meil on lisaks palju rühmatöid, mis ilma sellise võrgustikuta ei oleks üldse teostatavad, kuna elame üksteisest üsna kaugel ja käime tööl. Või oleks nende teostamine suhteliselt keeruline. Google docsis teeme ühiselt konspekte ja rühmatöid. Muidugi tuleb üksteist seal aksepteerida: mitte , et minu mõte on kõige parem ja kustutan teiste töö ära. Selline ühistöö on üsna tore tegevus ja selles osas lihtne, et teen seda siis kui mul aega on ja hiljem annan rühmakaaslastele teada, et vaadake üle, mida juurde lisasin ning kas sobib nii. Konsulteerime omi tegevusi ühisloomes üksteisega.

Senini on kogemused ainult positiivsed ja minu areng on küll tohutu, sest tulin puhta lehena ning nüüd olen rahul, et selline seltskond on koos ning alati saan teadmisi juurde, kui kohtun kursusekaaslastega ning kui vaja, siis hõikan Skypes ning keegi ulatab ikka abikäe. Selline tore kooslus on tekkinud.

Iga kord, kui kooli tuleme, saan midagi uut enda jaoks. Olen aru saanud, et isegi keerulised kodutööd, mis võtavad päris palju aega, on mulle kasulikud, sest vabatahtlikult ma neid ilmselt teinud ei oleks ning kiiremini alla andnud. Pika pusimise peale on tulemuse üle üsna hea meel ja tore tunne, et ära tegin. Hea ja arendav on näha, mida teised teinud on  ning ka sellest õppida. Lisaväärtus on kaasõpilastelt teada saada uute tehnoloogiliste vahendite eeliseid ning neid kasutusele võtta. Järjehoidjatest ei teadnud ma midagi, nüüd juba kasutan ja elu jälle lihtsam.

Arvan, et võrgustik muutub pidevalt. Tekivad uued vajadused oma teadmisi salvestada või jagada, samas arenev tehnoloogia toob kaasa uusi võimalusi, mida kasutada. Kui neid skeeme, mis me seekord tegime, uuesti õpingu lõppedes teha, siis usun, et sinna lisanduvad nii mõnedki uued keskkonnad, mida oleme kasutusele võtnud.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et õpivõrgustik on õppeprotsessi osa, kus õpitakse kollektiivselt, õppides üksteiselt ning õpetaja on selles  juhendaja rollis, andes erinevaid teemasid ja ülesandeid lahendamiseks.

Personaalsed õpikeskkonnad

5.teema: http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/10/29/viies-teema-personaalsed-opikeskkonnad/

Varem võis väita, et õpikeskkonna peamiseks loojaks ja kujundajaks on õpetaja. Tema vastutas selle eest, et õppijat ümbritsev keskkond oleks eakohane ja sobivate õpitegevustega. Nüüd on õpikeskkonna kujundamisse hakatud üha enam kaasama ka õppijaid. Vaid nii saab luua õppijakeskset ning õppija huve arvestavat keskkonda,
milles on võimalik läbi viia huvipakkuvaid õpitegevusi käepäraste vahenditega (Väljataga, T., Pata, K., Priidik, E., 2009).

Kui tahame õppijat kaasata õppeprotsessi, siis peame arvestama ka õppijate erisustega ja sellega, et igal ühel võivad olla erinevad ootused ja lootused seoses õppimisega. Tutvudes erinevate materjalidega persrsonaalsest õpikeskkonnast, olen nõus järgnevaga, mida saab lugeda veebiaadressilt:

http://www.e-uni.ee/e-oppija/eope20_perskesk/personaalsed_pikeskkonnad.html.

Lisasin aadressi, kuna jäin viitamisega hätta. Seal olevast materjalist on üsna hea aru saada personaalse õpikeskkonna järjest suurenevast vajadusest. Meil räägitakse palju elukestvast õppest. Kui õppija loob endale keskkonna, kust ta saab vajalikku informatsiooni, suhtleb kaasõppjate ja õppejõuga ning lisab sinna oma materjale, siis kindlasti oma arenguteel edasi liikudes, on kasulik info salvestatud kättesaadavasse kohta, mida saab edaspidi täiendada. Selleks annavad IKT vahendid aga päris palju võimalusi.

Magistriõppes olen palju uut infot ammutanud ning sisse seadnud uusi vahendeid õppimiseks. Osa neist küll paraku kohustuslikus korras, et üldse osaleda õppeprotsessis nagu näiteks Dippler, WordPress, LePress. Eks dippleri sisseseadmine oli algul üsna vaevarikas, aga kui kasutama sai hakatud, selgus, et ei olegi nii raske. Inimene harjub kõigega, nii ka mina. Blogimine ei olnud minu meelistegevus, aga kui esialgsest kartusest omi mõtteid avalikustada üle saada, siis on seegi huvitav kogemus.. Lisaks olen hakanud kasutama rohkem Google keskkonnas olevaid võimalusi Google Readerit, Google Docsi, kus teeme rühmatöid ja kindlasti lisan sinna uusi võimalusi. Ühisõppes kasutame Skype, Facebooki, Motigo ja Doodle keskkondi.  Samas on vaja rohkem uurida, lugeda ning mõtteid koguda, et oleks mida avaldada. Uute õppematerjalide loomiseks on head keskkonnad PaintNet, Audasity, Screencast-O-matic, Voicethread ja kindlasti lisandub siia juurde veel midagi põnevat. Kogu magistriõppe käigus olen pidanud tegema palju uut. Protsess on mõnikord vaevalisem teinekord mitte, aga kui lõpptulemus käes, siis olen aru saanud, et nii on võimalik õppida palju efektiivsemalt, sest vabatahtlikult ma ilmselt kõike seda ei teeks. Samas on tekkinud suurem vajadus oma keskkonda ise kujundada ja luua selliseks, et oleks parem ülevaade ning tuleks kasuks minu arengule nii õpetajana kui ka elukestva õppijana. Kokkuvõttes meeldib mulle selline õppimine rohkem kui varasem kogemus ülikoolis.

Oma keskkonna loomist ja haldamist  tehakse eelkõige õppimise toetamiseks, selles saab läbi viia erinevaid regulatsiooni,koordinatsiooni ja teadmiste ülesehitamise protsesse. Iga keskkond on erinev, sõltudes õppija eelistustest, ootustest ja tema arengust. Andes õppijatele võimaluse valida ja kombineerida erinevaid vahendeid oma personaalse keskkonna loomiseks, esitatakse õppijatele väljakutse mitte ainult õppesisuga tegelemiseks, vaid ka õppimise konteksti, õpitegevuste ja -vahendite kasutamiseks (Väljataga, T., Pata, K., Priidik, E., 2009).

Tuginedes oma lühikese magistriõpingute kogemusele võin öelda, et mõned tegevused peavadki olema kohustuslikud ehk peale surutud, sest sellega kaasneb huvi lisavõimaluste vastu. Hetkel on minu õpikeskkond üsna hajus, aga tulevikus kavatsen seda  kogu aeg paremaks muuta (nii nagu mina seda ette kujutan).

Personaalse keskkonna loomisega kaasneb kontroll oma keskkonna ja õppeprotsessi üle, vastutuse võtmine oma õppimise eest (Väljataga, T., Pata, K., Priidik, E., 2009).

Selline näeb hetkel välja minu õpikeskkond:

Kasutatud kirjandus:

1. Pata, K. & Laanpere, M. (2009). Haridustehnoloogia käsiraamat.  Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. Väljataga,T., Pata,K., Priidik,E., Ptk 1.7

2. http://www.e-uni.ee/e-oppija/eope20_perskesk/personaalsed_pikeskkonnad.html.

 

 

 

Tehnoloogiad ja standardiseerimine

Neljanda teema:

http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/10/19/neljas-teema-tehnoloogiad-ja-standardiseerimine/

E-õppe liikumisega õpihaldussüsteemidest Veeb 2.0 vahenditesse muutuvad kasutajate jaoks oluliseks mitmed tänapäevased veebitehnoloogiad:

  • uudistevoo tehnoloogiad RSS ja Atom
  • vookogud
  • folksonoomia, märksõnad ja märksõnapilved
  • ühisjärjehoidjad
  • mikroblogid
  • vidinad ja vistutamine
  • ühekordne sisselogimine ja OpenID

RSS ja Atom on kaks suhteliselt sarnast tehnoloogiat, mida kasutatakse veebilehe (näiteks ajaveeb või uudisteportaal) uuenduste edastamiseks. Tuntud ajaveebikeskkondadest kasutab Blogger vaikimisi Atom tehnoloogiat ning WordPress RSS tehnoloogiat (Põldoja, H., 2012).

Selle nädala teemaga tutvumine oli huvitav. Kahjuks pole varem paljude tehnoloogiatega kokku puutunud. Huvi selle vastu, kuidas oma elu lihtsamaks teha ja erinev info rühmitada, oli tekkinud juba mõned nädalad varem. Kuulun nende inimeste hulka, kes tahaksid, et kõik vajalik oleks kättesaadav ühe konto pealt. Google kontot hakkasin kasutama just sellepärast, et sinna sai suunata kõik oma meiliaadressid. Võimalus oli mugav, lisaks sain samal hetkel, kui olin oma parooliga sisenenud gmail.com., vaadata oma blogi, ülesse laadida pilte, suhelda inimestega. Mõne aja eest tutvustas Taimi Google Readerit ja otsustasin seda proovida.  Chromiga kaasnesid uued lisavõimalused, mis teevad elu veelgi mugavamaks. Plussiks veel seegi, et Google docksis saame ühiselt teha loengute konspekte ja rühmatöid. Rühma liikmed saavad oma mõtteid lisada ka kodus, mitte ainult koos olles. Arvutimaailm avardub ning läheb järjest põnevamaks tänu erinevatele tehnoloogiatele, mis neid toetavad.

Folksonoomia oli minu jaoks uudne ja tore teada saamine.

2004. aasta kandis hakati internetis laiemalt kõnelema folksonoomiast (ingl. k.folksonomy ). Folksonoomia on meetod sisu märgendamiseks ja kategoriseerimiseks koostöös loodud ja hallatud märksõnade abil. Folksonoomia puhul võib materjali avaldaja kasutada selleks vabalt valitud märksõnu. (Põldoja, H.& Toikkanen, T. 2011)

Folksonoomia puhul tehakse vahet kitsal ja laial folksonoomial. Laia folksonoomia puhul märgistab palju inimesi sama objekti kasutades erinevaid nende jaoks olulisi märksõnu, mis võivad sageli erinevatel kasutajatel korduda. Näiteks mõnda populaarset linki võivad Delicious keskkonnas kirjeldada tuhanded kasutajad. Kitsa folksonoomi puhul märgistab ühte objekti üks või paar inimest kusjuures iga märksõna kasutatakse ühe korra. Kitsa folksonoomia näiteks võib tuua fotode kirjeldamise Flickr keskkonnas, kus enamasti saab fotot kirjeldada autor ja ta sõbrad. (Põldoja, H. & Toikkanen, T. 2011)

Flickr keskkonda olen kasutanud põhiliselt piltide otsimiseks ja hea oli seda teha märksõnade kaudu. Nüüd siis lisaks teadmine, et tegemist folksonoomiaga.

Ühekordse sisselogimisega olen kokku puutunud, kuna mul Facebookis konto ja ka Windows Live ID olemas, aga kasutan rohkem Facebooki Connecti. Kui tahad kellegagi kiiresti ühendust saada, siis on see võimalik Facebookis, sinna saab sõnumi jätta ja noortega suheldes saab sõnumile vastuse kiiremini kui meili teel.

Lisandusid veel teadmised õpikeskkonnaga seotud õpitehnoloogia standarditest.

Õpitehnoloogia standardite eesmärgiks on tagada see, et erinevad õppetöös kasutatavad keskkonnad oleksid võimelised omavahel kindlal kujul infot vahetama. Suur osa õpitehnoloogia standarditest on seotud eelkõige digitaalsete õppematerjalide koostamise, levitamise ja esitamisega. (Põldoja, H., 2012).

Ega palju erinevaid tehnoloogiaid pole kasutanud, aga kindlasti edaspidi loetelu pikeneb. Plaanin Netvibes proovida või iGooglet.

Minu Skype kasutus on laienenud. Kui eelmistel aastatel rääkisin rohkem oma lastega Skypes, siis sellest sügisest alates suhtleme oma htmag grupiga. Tore võimalus, aitame üksteist, toetame, anname nõu kui vaja ja vahel lobiseme niisama.

Koolielu materjale olen kasutanud ja sinna isegi üht-teist lisanud. Läbi Koolielu osalesin e-fotograafia kursusel, mis oli projektõppe kursuse üheks osaks. Hea võimalus leida kasulikke vahendeid õppetöös kasutamiseks: näiteks pildiseeriate tegemine.

Ega algajana ma väga paljusid vahendeid kohe kasutama ei hakka, aga vähemalt sain teada, millised võimalused on  ning ajapikku kindlasti see nimekiri pikeneb.

Kasutatud kirjandus:

1. Põldoja, H.( 2012 ). Õpikeskkondadega seotud tehnoloogiad ja standardiseerimine. Loetud aadressil http://opikeskkonnad.wordpress.com/oppematerjalid/tehnoloogiad-ja-standardiseerimine/

2. Põldoja, H. & Toikkanen, T. (2011 ). Folksonoomia ja ühisjärjehoidjad. Loetud aadressil http://lemill.net/content/webpages/folksonoomia-ja-uhisjarjehoidjad

 

 

 

Sotsiaalne meedia õpikeskkonna osana.

Oma esimeses postituses püüdsin defineerida õpikeskkonda Sel hetkel oli mõiste üsna üldsõnaline, aga mida edasi antud teemaga tegelen, seda rohkem avardub arusaam õpikeskkonnast kui sellisest. Õpikeskkonda oleme käsitlenud ka teistelgi kursustel (õppedisaini alused, haridustehnoloogiline nõustamine). Sellest tulenevalt võib öelda, et õpetaja ülesanne on õpilasi motiveerida. Pidev ühiskonna areng ning ka ITK vahendite täiustumine on kaasa toonud vajaduse uuenduste järele nii õppimises kui ka õpetamises, mis on välja toodud Haridustehnoloogia käsiraamatu sissejuhatuseski.

Sündinud on rida uusi õpetamisstrateegiaid ja välja kujunenud lausa uued õpetamispara-digmad. Individuaalsest teadmiste treenimise ja enesekontrolli võimalusest arvutite abil on jõutud õpiprotsesse toetavate ja visualiseerivate õpisimulatsioonide ja situatiivse probleemipõhise õppeni. Programmid ja õpetamispraktikad arvutitega ainealaseid teadmisi ja pädevusi kujundada on pidevas muutumises (Pata, K., &Laanpere, M., 2009).

Õpetaja, kes on juba kasutanud oma töös mingilgi määral ITK vahendeid, läheb uuendustega arvatavasti kiiremini kaasa kui õpetaja, kes väldib nende kasutamist. Kuid on selge, et õpilased lähevad ajaga kaasa, kasutades kõike uut, mis ITK maailm neile pakub ning on huvitatud nende kasutamisest õppeprotsessiski. Õpetaja peaks sellega arvestama. Iga õpetaja soov on  teada, mida uut on õpilane omandanud, milline on tulemus ja mis peaks olema eduka õppeprotsessi motivaator.

Olenemata keskkonna omapärast (reaalne, virtuaalne,hübriidne) jääb õpikeskkonna peamine roll samaks: motiveerida õppijat, pakkuda õpitegevuseks ja loovaks eneseväljenduseks vajalikke võimalusi ning toetada püstitatud eesmärkide realiseerimist. Konstruktivistlikes õpikeskkondades on oluline, et õpikeskkond võimaldaks luua uusi tähendusi,suhelda ja töötada koos teiste õppijatega, jagada informatsiooni, saavutadaühtekuuluvustunne, kehtestada koostööks vajalikke reegleid ja võtta omaks uusi rolle (Väljataga, T., Pata, K. & Priidik, E., 2009 ).

Seega oleks tagasiside saamine oluline. Kuigi suletud keskkonnas on võimalik omavaheline suhtlemine foorumite näol olemas, siis on tekkinud vajadus millegi enama järele, milleks võiksidki/peaksidki olema avatud keskkonnad, kuhu õppijal on võimalus ise luua õppematerjale, vajadusel täiendada ja teistega jagada.

Tõusnud on kommunikatsiooni roll õppetegevustes. Oma teadmiste arutamine kaaslastega loob võimalused ka paremaks enesereflektsiooniks ja personaalseks arenguks. Õppijad on õpitegevustes senisest aktiivsemad, neil on suurem vabadus õppida seda, mis neile huvi pakub ja valida personaalsemad õpiteed. Seoses koostöös õppimisega tähtsustatakse kogukondade ja sotsiaalsete võrgustike loomist õppe-eesmärkidel. Uussotsiaalne veeb pakub igaühele võimalusi avatud õpikeskkonna loomiseks,mis ei sõltu kesksest haldamisest (Väljataga, T., Pata, K.& Priidik, E., 2009).

Avatud (hajutatud ülesehitusega) keskkonna all mõeldakse mitmetest vabatarkvaralistest vahenditest loodud keskkondi, kus infovooge võib ühest vahendist teise tõmmata vastavalt kasutaja huvidele ja eesmärkidele ning erinevad õpitegevused on jagatud paremini sobivate vahendite vahel (Väljataga, T., Pata, K. & Priidik, E., 2009).

Avatud keskkonnad pakuvad suuremaid võimalusi erinavete vahendite koos kasutamist ja need on kasutajasõbralikumad, paindlikumad ning lihtsamad. Ligipääs on kergem kui suletud keskkonda, kuid konto haldaja võib samas piirata kasutajate juurdepääsu. Avatud õppekeskkonnas on võimalus luua midagi ühiselt ja seda teistega jagada, mis võib-olla õpilastele küllaltki inspireeriv. Erinevate probleemide lahendamisel on võimalik kasutada erinevaid ITK vahendeid. Läbi sellise õppimise saavadki õpilased uusi teadmisi. Hiljem on võimalus täiendada juba tehtut ning arendada teemat edasi. Avatud keskkonnas õpilased näevad teiste töid ning annavad nendele oma hinnanguid, seeläbi oskavad oma töödki paremini hinnata ning parendada, olles ise osalised hindamisprotsessis.

Avatud õpikeskkonnas on üheks võimaluseks sotsiaalse tarkvara kaasamine.Hetkel on noorte hulgas populaarne kuhugi kuuluda ja omavahel suhelda. Sotsiaalne tarkavara aitab, kuid enamasti kasutatakse seda mittehariduslikel eesmärkidel. Tark oleks nüüd ära kasutada sotsiaalse tarkvara võimalusi õppetöös.

Ühelt poolt vähendab sotsiaalse tarkvara kasutamine õppetöös kooli ja õpilase tegutsemisvaldkondade erinevust – õpetaja juurutab tundides samu vahendeid, mida õpilased on harjunud kasutama oma isiklike igapäevatoimingute tegemisel. Teiselt poolt suurendab see õpilase töö efektiivsust koolist vabal ajal – nad näevad, kuidas ühte vahendit saab kasutada mitmel eesmärgil. On suur tõenäosus, et nad oskavad samu vahendeid rakendada ka oma tulevase töö lihtsustamiseks (Sillaots, M., Tammets, P. & Tammets, K., 2009).

Sotsiaalse tarkvara kasutusvõimalusi on erinevaid (vestluskeskkonnad, foorumid, blogid, wikid jne.). Selleks, et õpetaja neid oma töös kasutaks, peab ta ise neist eelteadmisi omama. Oluline on arvestada õpilaste vanusega. Kui algklassi õpilase puhul võib õpetaja algul ise blogisse õpilase eest sissekandeid teha, siis põhikooli õpilased saavad sellega ise hakkama ja gümnaasium võiks blogi juba kasutada reflektsioonivahendina. Kuigi  on ju võimalus, et algklassi õpilased saavad helifailile rääkida omi mõtteid. Näemegi, et võimalusi on palju ja õpetaja ülesandeks valida õiged vahendid, mis motiveeriksid õpilasi õppeprotsessis aktiivselt osalema.

Blogi annab võimaluse kaasa rääkida ka neil õpilastel, kes muidu on vaiksemad ja ei avalda tunnis arvamust tihti ja valjuhäälselt. Blogi puhul omavad kõik õpilased häält vestluses ja kõigil õpilastel on võimalus oma arvamuse avaldamiseks

Sotsiaalsest konstruktivismist tulenevalt tekib teadmine siis, kui õpilane ise konstrueerib oma teadmiste maailma. Et õpilase peas tekkiv teadmine oleks kooskõlastada ümbritseva maailmaga, tuleb seda konstrueerida üheskoos, suheldes teiste õpilastega ( Sillaots, M., Tammets, P. & Tammets, K., 2009).

Sotsiaalmeedia eelised õpihaldussüsteemide ees:

  • ühisloome tulemusena valmivad uue materjalid, mida saab ka hiljem täiendada
  • materjale saab kätte peale õppimise lõpetamist
  • info kiirem liikumine
  • õpilase peavad arvestama, et kasutavad avalikku ruumi, mis nõuab teatud reeglite täitmist, korrektsust
  • õpilased saavad omavahel suhelda ja õppida nendele tuttavas/igapäevases keskkonnas, näevad selles õppimisvõimalust peale suhtluse
  • õpilased saavad kriitilise analüüsi kogemuse, lugedes teiste materjale ja kommenteerides neid, samas saades ka omaloodu kohta tagasisidet kaasõpilastelt
  • võimalus läbi viia ühiseid arutelusid, ka rahvusvahelisel tasandil (Skype)
  • õpetajal aja kokkuhoid, kui näiteks õpilased reflekteerivad loetud teoseid (ei pea seda tunnis tegema ) ja saab anda  tagasisidet
  • võimalus luua mahukamaid materjale
  • igast arvutist vaadatav, ei nõua isikliku arvuti olemasolu

Peamised probleemid:

  • õpilased peavad korrektselt oma töid vormistama
  • kontrollima omi mõtteid, mida välja ütlevad
  • liiga palju infot, mis võib õpilase segadusse ajada
  • eeldab oskust filtreerida enda jaoks oluline informatsioon
  • õpetaja peab olema kursis erinevate keskkondadega, mida saab õppetöös kasutada
  • õpetajal vajalik konkreetne  plaan, kuidas vajaliku tulemuseni jõuda, milliseid meetodeid ja vahendeid kasutades

Antud teemaga tutvudes ning lugedes materjale, sain isegi palju kasulikke lisateadmisi, mida kavatsen kohe katsetada, sest plaan põhikoolis läbi viia projektõpe (mitte projektipõhine) keskkonna teemal, mille lõpptulemus peakski kajastuma veebilehel.

Kasutatud kirjandus:

1. Pata, K., & Laanpere, M.( Toim. ). (2009). Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat. Tallinn; TLÜ Informaatika Instituut

Saadaval:http://www.scribd.com/doc/13822390/Tiigriraamat

2. Väljataga, T., Pata, K. & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega.  K.Pata, & M.Laanpere (Toim.), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk. 11-28)Tallinn: TLÜ Informaatika Instituut

3. Pata, K & Sillaots, M. (2009). Koostöös õppimise võimalused arvutitega: uuriv õppimine ja ühisprojekt.  K.Pata, & M.Laanpere (Toim.), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk. 151-166)Tallinn: TLÜ Informaatika Instituut

4. Sillaots, M., Tammets, P. & Tammets, K. (2009). Sotsiaalse tarkvara võimalused õppeprotsessis. K.Pata, & M.Laanpere (Toim.), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk. 181-198)Tallinn: TLÜ Informaatika Instituut

 

Õpihaldussüsteemide head ja vead.

Lugedes algul läbi kõigepealt eestikeelse lühikonspekti (H. Põldoja) ja siis veel lisad, läks minu jaoks teema üsna segaseks. Analüüsides loetut, tulin arusaamisele, et õpetaja omalt poolt loob õppekeskkonna valides meetodid ja õpilane selles keskkonnas peaks jõudma õpetaja poolt soovitud tulemuseni. Kui ma eelmises postituses rõhusin rohkem avatud keskkonnale, tutvudes õpihaldussüsteemide heade ja vigade arutelule, arvan, et pigem oleks mõistlik kombineerida erinevaid süsteeme. Samas avatud süsteeme võiks hakata kasutama mingil määral üldhariduskoolide, et õpilastel tekiks arusaam/harjumus avatud ruumis suhtlemiseks. Kui tõin välja õpilaste erinevuse  teadmiste omandamisel, siis kindlasti on ka õpetajate soovid jõuda tulemuseni erinevad. E-õppekeskkonna loomisel peab arvestama eesmärgiga, milleni tahetakse jõuda, kasutades erinevaid võimalusi õppija kaasamiseks õppeprotsessi, mis aga ei tähenda, et õpetaja seal ei osale. Mõlema osavõtt on vajalik nii suletud kui ka avatud keskkonnas.

Positiivse poole pealt meeldis mulle David Wilkinsi http://dwilkinsnh.wordpress.com/2010/05/12/a-defense-of-the-lms-and-a-case-for-the-future-of-social-learning/

teemaarendus, kus ta lõpuks toob välja, mida tema tahab ehk mida ta arvab. Ta tahab, et õppida oleks võimalik igal ajal ja igas kohas, kasutades sealjuures erinevaid võimalusi, sest kui on palju õppijaid, siis peab arvestama ka sellega, et mis sobib ühele ei pruugi sobida teisele. Oleks võimalus avalikult oma arvamust avaldada (blogides), omavahel suhelda erinevates suhtlusportaalides, osaleda videokonverentsidel, kuulata videoloenguid jne. Kuid arvatavasti jääb mingi osa õppest suletud keskkonda, klassidesse, kus toimub õpetaja-õpilase suhtlus, kus õpilane saab uusi teadmisi vahetult õpetajalt ja ka konkreetset tagasisidet õpitu kohta. Kõike seda tuleb aga teha paindlikult.

Ise ei ole väga palju kokku puutunud õpihaldussüsteemidega. Tiigrihüppekoolitusel sain teadmisi VIKO keskkonnast, aga seda kasutama ei hakanud. Ma ei saanud selle vajalikkusest tol hetkel aru. Hiljem puutudes kokku Moodle keskkonnaga, oli hoopis teine tunne. Olles koolitusel, sattusin Moodlest kohe vaimustusse ning kui siis veel tutvustati, et selles keskkonnas on võimalus kõikidel õppeainetel kursusi teha ning õppetööd seeläbi huvitavamaks muuta, suurenes minu huvi veelgi. Kui nüüd tagasi tulla eelmise teema blogimise juurde, siis oli arutelus ka see. et kõik õpetajad ei lähe uuendustega kaasa. Võin oma kogemuse siia juurde lisada. Tulles tagasi Moodle koolituselt täis entusiasmi, siis ei õnnestunud mul kolleege kaasata kohe. Esialgu sain asja nii kaugele, et kooli tehti Moodle konto. Jahtusin maha minagi, sest oli just tulemas uus õppekava. Nüüd kolm aastat hiljem avaldas kolm kolleegi juba soovi luua Moodlesse kursusi. It-juht aga ei saavinud Moodlit administreerida, mistõttu võtsin administraatori rolli, aga ei ole minema visanud ka mõtet ise kursus luua. Õnneks õpihaldussüsteemide kursusel on see teema päevakorral. püüan siis edendada Moodle keskkonda oma koolis. Nii, et tegelikult tuleb  päris palju selgitada kolleegidele uute meetodite tõhususest ja loota, et õpetajad hakkavad järjest rohkem aru saama uuenduste vajalikkusest.

Nüüd siis konkreetselt Moodle juurde:

1) positiivne pool – teemadele palju lisavahendeid ja tegevusi

saab teema sulgeda, kui läbi võetud

vajadusel täiendada

ühe kursuse teemad kõik ühes kohas koos

hindamisvõimaluse olemasolu

õpilane saab vabalt valida aja õppimiseks

õpilane saab tagasisidet  õpingute kohta

Moodlel on olemas kõik vahendid, mis vastavad konspektis ( H. Põldoja ) välja toodud õpihaldussüsteemi definitsioonile:

  • õppijate kaasamise vahendid (rühmatöövahendid, portfoolid)
  • suhtlusvahendid (foorum, jututuba, keskkonnasisesed kirjad)
  • õppematerjalide loomise ja edastamise vahendid
  • personaalsed töövahendid (kalender, järjehoidja)
  • kursuse läbiviimise vahendid (kodutööde haldus, testide läbiviimine, hindamine)
  • haldusvahendid (kasutajate haldus, kursuste haldus)
2) negatiivne pool – õpetajal, kellel pole kogemusi, on vaja abi, mis võib veidi tema   motivatiooni vähendada
kursuse loomine võtab algul kindlasti palju aega, mis küll hiljem ennast ära tasub
George Siemens on oma artiklis http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm välja toonud selle, et lineaarne, ühesuunaline õppetöö ei tööta tänapäeva üleküllastunud infoühiskonnas. Selleks on vaja luua õpikeskkond, mis arvestaks  paljude võimalustega (suhtlus, väljendus, dialoog, rühmafoorum jne.).

 

 

Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud

Paremate tulemuste saamine avatud õpihaldussüsteemide  puhul rajaneb pigem isiklikule kogemusele kui uurimusele. Kui toimub omavaheline kommunikatsioon nii õppijatel omavahel kui õppija õpetaja vahel on teadmiste hulk arvatavasti efektiivsem. Toimib arutelu suurema hulga inimeste vahel, kui suletud süsteemis.

Haridustehnoloogidel ongi arvatavasti üsna suur roll selles, et kaasata neid õpetajaid, kes vanas kinni. Samas on oluline  tehniliste vahendite olemasolu koolis. Kui arvutipark on aegunud, serverit pole, rääkimata muudest tehnilistest võimalustest (puutetahvel vms.), siis polegi väga millegagi tõestada, et vana hea kriidi-tahvli meetod tahaks midagi atraktiivset lisaks. Kuigi ma ei alahinda üldse kriiti-tahvlit.

Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud

Mis on õpikeskkond? Minu jaoks tähendab see keskkonda, kus toimub õppeprotsess, millesse on kaasatud õppija. Parema tulemuse saamiseks tuleb õpetajal motiveerida õpilast, seejuures arvestades, mida tahetakse saavutada. Kui senini on õppija olnud suhteliselt passiivne, siis järjest rohkem kaasatakse õpilast osalema õppeprtosessis, et tulemus oleks efektiivsem. Selleks on erinevad võimalused, mis peaks arvestama ka õppija vanust. Järjest suurem IKT vahendite kasutamise võimalus tingib õpetaja ja õppija rolli muutumist. Õpetaja  peab valima vahendid, mille abil õppijat arendada. Võimalus on valida suletud, avatud ja kombineeritud õpihaldussüsteemide vahel.

Paremad tulemused saadakse avatud õpihaldussüsteemide puhul, kus õppeprotsessis on oluline roll kommunikatsioonil. Õpilased suhtlevad omavahel, arutlevad teemade üle, teevad meeskonnatööd s.t. osalevad aktiivselt õppeprotsessis.Tulemuseks on suurem teadmiste pagas, kui seda üksi õppides. Samas avaldatakse uut infot, mis kõigile kättesaadav. Suletud õpihaldussüsteemides (VIKO, IVA, Moodle) juhib õppeprotsessi õpetaja, kus õppija teeb kõik vajaliku, kuid puudub õppijate omavaheline sünergia. Lisaks neid süsteeme haldab õppeprotsessist mitte osa võttev inimene, mistõttu võib infovoog aeglustuda. Kuid on võimalik ka kombineerida erinevaid õpihaldussüsteeme, mille tulemus võib olla veelgi efektiivsem. Õpetaja ülesandeks jääb teha õige valik ja osaleda/suunata ühisloomeprotsessi.

Ise testin hetkel Avita kirjastuse e-tunni materjale 7. klassi geograafias. Saan teha tunni huvitavamaks, kuna need materjalid sisaldavad palju lisainfot (animatsioonid, videod, veebilingid jne.). Kuid õpitu kinnistamiseks kasutan ka muid võimalusi. Jälgin sealjuures probleemsete laste huvi sellise tunni vastu ning üldse õpilaste osalemist.

Õpetaja peab tegema õpetamisprotsessis valiku lähtuvalt õpieesmärgist, mida ja kuidas kasutada, tekitades keskkonna, kus on hea targaks saada.