IV moodul

Ülesanne: Loe läbi mooduli sissejuhatus ja õpiobjektid ja analüüsi esitatud käsitlusi.

Kui vaadata õppiva organisatsiooni mõistet, sisu ja olemust, siis saame aru, et õppiv organisatsioon ei ole organisatsioon, kus selle liikmed individuaalselt pidevalt õpivad. Õppiva organisatsiooni all mõistetakse organisatsiooni, kus selle liikmed jätkuvalt suurendavad oma võimeid, mis aitavad ellu viia ühtseid eesmärke ja püüdlusi. See on pidev protsess, mille käigus inimesed õpivad üksteiselt, täiendades ennast samaaegselt individuaalselt ning arvestavad sealjuures kõike seda, mis toimub väljaspool organisatsiooni (uusi mõttemalle laiemas tähenduses) ja mida on neile vaja.

Vajadus sellise organisatoorse õppimise järele tekkis juba eelmise sajandi viimastel kümnenditel kui tekkis soov ennetada ja kohandada kiireid muutusi ümbritsevas väliskeskkonnas. Õppiv organisatsioon ei tähenda käsukorras õppimist, vaid seda, kus iga kuulaja haatatakse kaasa väljendama oma püüdlusi, täiendama oma teadmisi ja arendama oma võimeid ning pöörata need protsessid organisatsiooni arenemisse.

Õppivas organisatsioonis jälgitakse viit komponenti:

  • ühisvisiooni arendamine
  • organisatsiooni liikmete isikliku meisterlikkuse arendamine
  • organisatsiooni mõttemudeli arendamine
  • meeskondlik õppimine
  • süsteemne mõtlemine

Peter Senge The Fifth Discipline: The Art and Practice of the Learning Organization tutvustas esimesena mõistet “õppiv organisatsioon”.Tema tõi ka välja viie distsipliini põhiprintsiibid, mille järgimine aitab meeskonnaliikmetel aru saada kuidas käituda, et saavutada kavandatud tulemusi. Need põhiprintsiibid on järgmised:

  1. Ühine visioon on ühiselt väljatöötatud visioon organisatsioonist.
  2. Isiklik meisterlikkus rõhutab vajadust pöörata tähelepanu isiksuse terviklikule arengule.
  3. Mõttemudelid määravad suhtumise endasse ja teistesse, rõhutavad vajadust oma suhtumist analüüsida ja vajadusel korrigeerida.
  4. Meeskondlik õppimine rõhutab dialoogi arendamise võimet ja kuulamisoskust, et saada aru üksteisest ning tegemaks otsuseid lahenduseni jõudmiseks.
  5. Süsteemse mõtlemise arendamine võimaldab näha nähtuste vahelisi seoseid ja leida probleemsed valdkonnad, mis vajavad täiustamist.

Kõigis neis valdkondades peaks toimuma kogu organisatsiooni läbiv sihipärane areng.

Erinevus õppiva organisatsiooni ja teiste organisatsioonide vahel seisneb selles, et arendamise konseptsioonides on suhtumine muudatustesse ja muutumisse oluliselt laiem kontekst õppivas organisatsioonis.

Vahe on õppimistasandites. Õppiv organisatsioon ei rõhu mitte uue teadmise omandamisele (know-how), kui just olemasoleva teadmuse tõlgendamisvõime suurendamisele (know-why) ja uue teadmuse loomisele. Õppiv organisatsioon on ikkagi eelkõige organisatsioon, mis on võimeline looma ja andma edasi teadmust ning muutma oma käitumist vastavalt sellele.

Oma teadmiste jagamine ja uute teadmuste tekkimisele aitab kaasa haridustehnoloogia. Kuna infotulv kasvab pidevalt ning et sealt kätte saada organisatsiooni jaoks oluline, siis selleks on vaja tehnoloogiat. Sealt edasi liigumegi juba haridustehnoloogia juurde, mis aitab leida paremaid ja efektiivsemaid võimalusi organisatsioonis uute teadmuste loomiseks.

Euroopas jagatakse haridus kolmeks: formaalseks, mitteformaalseks ja informaalseks.

Formaalse õppimise (formal learning) korral on õpe korraldatud ning lõpetamisel saadakse tunnistus.

Informaalse õppimise (informal learning) korral on õppija seisukohast lähtudes tegemist eesmärgistamata õppimisega. Informaalne õpe on õppija seisukohalt tahtmatu (või juhuslik) ja ei lõpe tunnistuse saamisega.

Mitteformaalse õppimise (non-formal learning) korral on õpe eesmärgistatud, kuid vabatahtlik ja võib toimuda erinevates keskkondades. Mitteformaalset õppimist võib kirjeldada kui inimese teadlikku arenemist sotsiaalses keskkonnas. Mitteformaalne õppimine soodustab maailmapildi ja väärtuste kujunemist.

Organisatsiooni infokultuur (st. informatsiooniline käitumine ja väärtused) moodustab osa kogu organisatsiooni kultuurist. Siia kuulub ka infokäitumine, mille all mõeldakse infoallikate ja-kanalitega seotud käitumist, mis sisaldab nii aktiivset kui ka passiivset informatsiooni otsimist ja kasutamist. Kasutusele on võetud ka infopraktika mõiste, mis vaatleb info hankimist ja kasutamist kogukonna tasandil.Infopädevus on tõhus ja eetiline infokäitumine.

Infokäitumine on oluline osa inimkäitumisest ning ilma usaldusväärsete teadmisteta sellest, kuidas inimesed hangivad ja kasutavad informatsiooni ei ole võimalik pakkuda efektiivseid infoteenuseid. Igasugune infosüsteemide arenduspoliitika peab põhinema arusaamisel infotarbija infokäitumisest.

Kasutatud kirjandus:

1.  Virkus, S. Moodul 4. Sissejuhatus (2013) https://moodle.e-ope.ee/mod/resource/view.php?id=479841

2.  Õppeasutuse sisehindamine (2008)  https://moodle.e-ope.ee/mod/resource/view.php?id=479845      

3.    Roots,H. Õppiv organisatsioon ja juhtimise uus paradigma  https://moodle.e-ope.ee/mod/resource/view.php?id=479846         

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga