Õpivõrgustikud

6. teema http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/11/12/kuues-teema-opivorgustikud/.

Arutlesime II kontakttunnis õpivõrgustike üle. Need skeemid, mis rühmades tehti, tõid üsna hästi välja, mis on õpivõrgustik.

Sotsiaalse võrgustikuga olin eelnevalt kokku puutunud, sest oman Facebookis kontot ja eelmisel aastal oligi kõige kiirem võimalus oma klassi õpilastega teateid vahetada. Selle aastal olen 8. klassi juhataja ja neid veel oma Facebooki ei luba. Kuid õpilased on  tekitanud sinna 8.klassi suletud kogukonna, kuhu mind jällegi ei lubata, sest väidetavalt vahetatakse seal õppimist. Ilmselt see toimib nagu meie ht12mag kursuse puhul Skype, kus anname üksteisele nõu, kui kellelgi tekib probleem kodutööde tegemisel. See on hea võimalus üksteisega vahetada neid teadmisi, mida teistel on ja minul pole ning vastupidi.

Eelnevat kogemust õppimisega mingis võrgus ei oma. Kui sügisel oli kogu selline õppetegevus küllaltki kohutav ja hirmutav, siis praegusel hetkel ei oskakski mõelda, et õpin üksi ja omaette ning ei suhtle kursusekaaslastega. Igatahes selline õppimise kogemus meeldib minule küll rohkem kui see, mis oli aastate eest ülikoolis õppides.

Palju rohkem on vaja tegeleda ise õppimisega, jagades omi mõtteid kaasõppijatega ja samas saades palju uut teada nendelt. Et olla üks osa sellisest võrgustikust peab õppija ise aga olema selleks valmis, mis tähendab , et tal peaks olema huvi kõige vastu, mis teistelgi ja valmidus oma kogemusi – teada saamisi jagama. Meil on lisaks palju rühmatöid, mis ilma sellise võrgustikuta ei oleks üldse teostatavad, kuna elame üksteisest üsna kaugel ja käime tööl. Või oleks nende teostamine suhteliselt keeruline. Google docsis teeme ühiselt konspekte ja rühmatöid. Muidugi tuleb üksteist seal aksepteerida: mitte , et minu mõte on kõige parem ja kustutan teiste töö ära. Selline ühistöö on üsna tore tegevus ja selles osas lihtne, et teen seda siis kui mul aega on ja hiljem annan rühmakaaslastele teada, et vaadake üle, mida juurde lisasin ning kas sobib nii. Konsulteerime omi tegevusi ühisloomes üksteisega.

Senini on kogemused ainult positiivsed ja minu areng on küll tohutu, sest tulin puhta lehena ning nüüd olen rahul, et selline seltskond on koos ning alati saan teadmisi juurde, kui kohtun kursusekaaslastega ning kui vaja, siis hõikan Skypes ning keegi ulatab ikka abikäe. Selline tore kooslus on tekkinud.

Iga kord, kui kooli tuleme, saan midagi uut enda jaoks. Olen aru saanud, et isegi keerulised kodutööd, mis võtavad päris palju aega, on mulle kasulikud, sest vabatahtlikult ma neid ilmselt teinud ei oleks ning kiiremini alla andnud. Pika pusimise peale on tulemuse üle üsna hea meel ja tore tunne, et ära tegin. Hea ja arendav on näha, mida teised teinud on  ning ka sellest õppida. Lisaväärtus on kaasõpilastelt teada saada uute tehnoloogiliste vahendite eeliseid ning neid kasutusele võtta. Järjehoidjatest ei teadnud ma midagi, nüüd juba kasutan ja elu jälle lihtsam.

Arvan, et võrgustik muutub pidevalt. Tekivad uued vajadused oma teadmisi salvestada või jagada, samas arenev tehnoloogia toob kaasa uusi võimalusi, mida kasutada. Kui neid skeeme, mis me seekord tegime, uuesti õpingu lõppedes teha, siis usun, et sinna lisanduvad nii mõnedki uued keskkonnad, mida oleme kasutusele võtnud.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et õpivõrgustik on õppeprotsessi osa, kus õpitakse kollektiivselt, õppides üksteiselt ning õpetaja on selles  juhendaja rollis, andes erinevaid teemasid ja ülesandeid lahendamiseks.

3. kontakttund: Õpetamisstrateegiad. Õppematerjalide disain

3. kontakttunnis saime kõigepealt teada, et oleme kodutööde ülesannetest valesti aru saanud ja lahendusega rappa läinud. Seekord tegime parandusi oma rühmatöödesse ja püüdsime ülesannet paremini lahendada. Tegevus osutus küllaltki keeruliseks, aga lõpuks tundus, et saime aru, mida edasi tegema peab. Kuigi ei saa olla päris kindel, et edaspidi parandusi enam tegema ei peaks. Meie rühmatöö, mida muutsime ja millega edasi tegeleme, asub aadressil https://docs.google.com/document/d/1OqkGhkNUS4lcmWN0y8x7xvT6t8OoKjdcaxaNtZ2dypg/edit

Saime ülevaate erinevatest õpetamisstrateegiatest. Loodetavasti arusaamine ainest paraneb õppeprotsessi käigus.

Õpetamisstrateegia

Meie rühma eesmärk oli koostada e.kursus Kaitseliidu reservohvitseridele teenistusrelva H&K USP relvaeksami edukaks sooritamiseks. Eelnevalt olime kursuse jaganud mooduliteks ning sel korral on minu ülesanne kokku panna 1. mooduli voodiagramm lähtudes Merrilli Kivike-Tiigis mudelist. http://mdavidmerrill.com/Papers/Task_Centered_Strategy_published.pdf

Ülesande lahendasin mõistekaardi abiga. Alustasin vasakust servast ülevalt ja kasutasin Merilli õpetamisstrateegia nelja komponenti: info esitlust, juhtumi demonstratsiooni, info meeldetuletamist ja info rakendamist. Kasutasin skeemil tervikülesande lahendamiseks ka erinevaid alamülesandeid, mis läksid järjest raskemaks, nende kordamine viib lõpptulemuse eduka sooritamiseni. Diagrammi lõpus on 1. mooduli lõppeesmärk (kirjeldatud suurte tähtedega).

Minu mõistekaart

 


Make your own mind maps with Mindomo.

Personaalsed õpikeskkonnad

5.teema: http://opikeskkonnad.wordpress.com/2012/10/29/viies-teema-personaalsed-opikeskkonnad/

Varem võis väita, et õpikeskkonna peamiseks loojaks ja kujundajaks on õpetaja. Tema vastutas selle eest, et õppijat ümbritsev keskkond oleks eakohane ja sobivate õpitegevustega. Nüüd on õpikeskkonna kujundamisse hakatud üha enam kaasama ka õppijaid. Vaid nii saab luua õppijakeskset ning õppija huve arvestavat keskkonda,
milles on võimalik läbi viia huvipakkuvaid õpitegevusi käepäraste vahenditega (Väljataga, T., Pata, K., Priidik, E., 2009).

Kui tahame õppijat kaasata õppeprotsessi, siis peame arvestama ka õppijate erisustega ja sellega, et igal ühel võivad olla erinevad ootused ja lootused seoses õppimisega. Tutvudes erinevate materjalidega persrsonaalsest õpikeskkonnast, olen nõus järgnevaga, mida saab lugeda veebiaadressilt:

http://www.e-uni.ee/e-oppija/eope20_perskesk/personaalsed_pikeskkonnad.html.

Lisasin aadressi, kuna jäin viitamisega hätta. Seal olevast materjalist on üsna hea aru saada personaalse õpikeskkonna järjest suurenevast vajadusest. Meil räägitakse palju elukestvast õppest. Kui õppija loob endale keskkonna, kust ta saab vajalikku informatsiooni, suhtleb kaasõppjate ja õppejõuga ning lisab sinna oma materjale, siis kindlasti oma arenguteel edasi liikudes, on kasulik info salvestatud kättesaadavasse kohta, mida saab edaspidi täiendada. Selleks annavad IKT vahendid aga päris palju võimalusi.

Magistriõppes olen palju uut infot ammutanud ning sisse seadnud uusi vahendeid õppimiseks. Osa neist küll paraku kohustuslikus korras, et üldse osaleda õppeprotsessis nagu näiteks Dippler, WordPress, LePress. Eks dippleri sisseseadmine oli algul üsna vaevarikas, aga kui kasutama sai hakatud, selgus, et ei olegi nii raske. Inimene harjub kõigega, nii ka mina. Blogimine ei olnud minu meelistegevus, aga kui esialgsest kartusest omi mõtteid avalikustada üle saada, siis on seegi huvitav kogemus.. Lisaks olen hakanud kasutama rohkem Google keskkonnas olevaid võimalusi Google Readerit, Google Docsi, kus teeme rühmatöid ja kindlasti lisan sinna uusi võimalusi. Ühisõppes kasutame Skype, Facebooki, Motigo ja Doodle keskkondi.  Samas on vaja rohkem uurida, lugeda ning mõtteid koguda, et oleks mida avaldada. Uute õppematerjalide loomiseks on head keskkonnad PaintNet, Audasity, Screencast-O-matic, Voicethread ja kindlasti lisandub siia juurde veel midagi põnevat. Kogu magistriõppe käigus olen pidanud tegema palju uut. Protsess on mõnikord vaevalisem teinekord mitte, aga kui lõpptulemus käes, siis olen aru saanud, et nii on võimalik õppida palju efektiivsemalt, sest vabatahtlikult ma ilmselt kõike seda ei teeks. Samas on tekkinud suurem vajadus oma keskkonda ise kujundada ja luua selliseks, et oleks parem ülevaade ning tuleks kasuks minu arengule nii õpetajana kui ka elukestva õppijana. Kokkuvõttes meeldib mulle selline õppimine rohkem kui varasem kogemus ülikoolis.

Oma keskkonna loomist ja haldamist  tehakse eelkõige õppimise toetamiseks, selles saab läbi viia erinevaid regulatsiooni,koordinatsiooni ja teadmiste ülesehitamise protsesse. Iga keskkond on erinev, sõltudes õppija eelistustest, ootustest ja tema arengust. Andes õppijatele võimaluse valida ja kombineerida erinevaid vahendeid oma personaalse keskkonna loomiseks, esitatakse õppijatele väljakutse mitte ainult õppesisuga tegelemiseks, vaid ka õppimise konteksti, õpitegevuste ja -vahendite kasutamiseks (Väljataga, T., Pata, K., Priidik, E., 2009).

Tuginedes oma lühikese magistriõpingute kogemusele võin öelda, et mõned tegevused peavadki olema kohustuslikud ehk peale surutud, sest sellega kaasneb huvi lisavõimaluste vastu. Hetkel on minu õpikeskkond üsna hajus, aga tulevikus kavatsen seda  kogu aeg paremaks muuta (nii nagu mina seda ette kujutan).

Personaalse keskkonna loomisega kaasneb kontroll oma keskkonna ja õppeprotsessi üle, vastutuse võtmine oma õppimise eest (Väljataga, T., Pata, K., Priidik, E., 2009).

Selline näeb hetkel välja minu õpikeskkond:

Kasutatud kirjandus:

1. Pata, K. & Laanpere, M. (2009). Haridustehnoloogia käsiraamat.  Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. Väljataga,T., Pata,K., Priidik,E., Ptk 1.7

2. http://www.e-uni.ee/e-oppija/eope20_perskesk/personaalsed_pikeskkonnad.html.