Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud

Mis on õpikeskkond? Minu jaoks tähendab see keskkonda, kus toimub õppeprotsess, millesse on kaasatud õppija. Parema tulemuse saamiseks tuleb õpetajal motiveerida õpilast, seejuures arvestades, mida tahetakse saavutada. Kui senini on õppija olnud suhteliselt passiivne, siis järjest rohkem kaasatakse õpilast osalema õppeprtosessis, et tulemus oleks efektiivsem. Selleks on erinevad võimalused, mis peaks arvestama ka õppija vanust. Järjest suurem IKT vahendite kasutamise võimalus tingib õpetaja ja õppija rolli muutumist. Õpetaja  peab valima vahendid, mille abil õppijat arendada. Võimalus on valida suletud, avatud ja kombineeritud õpihaldussüsteemide vahel.

Paremad tulemused saadakse avatud õpihaldussüsteemide puhul, kus õppeprotsessis on oluline roll kommunikatsioonil. Õpilased suhtlevad omavahel, arutlevad teemade üle, teevad meeskonnatööd s.t. osalevad aktiivselt õppeprotsessis.Tulemuseks on suurem teadmiste pagas, kui seda üksi õppides. Samas avaldatakse uut infot, mis kõigile kättesaadav. Suletud õpihaldussüsteemides (VIKO, IVA, Moodle) juhib õppeprotsessi õpetaja, kus õppija teeb kõik vajaliku, kuid puudub õppijate omavaheline sünergia. Lisaks neid süsteeme haldab õppeprotsessist mitte osa võttev inimene, mistõttu võib infovoog aeglustuda. Kuid on võimalik ka kombineerida erinevaid õpihaldussüsteeme, mille tulemus võib olla veelgi efektiivsem. Õpetaja ülesandeks jääb teha õige valik ja osaleda/suunata ühisloomeprotsessi.

Ise testin hetkel Avita kirjastuse e-tunni materjale 7. klassi geograafias. Saan teha tunni huvitavamaks, kuna need materjalid sisaldavad palju lisainfot (animatsioonid, videod, veebilingid jne.). Kuid õpitu kinnistamiseks kasutan ka muid võimalusi. Jälgin sealjuures probleemsete laste huvi sellise tunni vastu ning üldse õpilaste osalemist.

Õpetaja peab tegema õpetamisprotsessis valiku lähtuvalt õpieesmärgist, mida ja kuidas kasutada, tekitades keskkonna, kus on hea targaks saada.

 

6 thoughts on “Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud

  1. Heameel on lugeda, et on tulemas uusi e-materjale, mida tunnis saab kasutada. Olgem ausad, õpetajatel ei ole aega oma tööaja sisse mahutada õppematerjalide loomist ja sageli napib selleks ka oskusi. Huvi ja valmidus õpikeskkonna muutmiseks on olemas ja see on muutuste aluseks. Ideaalis peaks olema koolides selline tugiisik (haridustehnoloog), kes oskab õpetajaid abistada uute õpikeskkondade juurutamisel.

  2. “Järjest suurem IKT vahendite kasutamise võimalus tingib õpetaja ja õppija rolli muutumist. Õpetaja peab valima vahendid, mille abil õppijat arendada. Võimalus on valida suletud, avatud ja kombineeritud õpihaldussüsteemide vahel.”

    Vahel aga tekivad olukorrad kus õpetajad ise ei soovi võta kasutusele uusi vahendeid. Kindlasti on selliseid õpetajaid kellele pakkudes mõnda uut meetodit/ vahendit õpetamiseks ütlevad kohe “Jah see on lahe, proovime ära”, kuid olemas kas selliseid kes ütlevad selle peale “Miks ma peaksin midagi muutma oma õpetamises. Olen nii õetanud juba aastaid ja asi toimib.” või “Kas sa tahad öelda et ma õpetan valesti oma ainet et ma pean õpetamises midagi muutma?”

    See on küll väga hea mõtte ja olen sellega täiesti nõus, kuid kahjuks kõik ei pruugi tahta sellega kaasa minema.

    • Olen nõus Mihhailiga, et kõik õpetajad ei lähe uuendustega kaasa ning väidavad, et nende aastaid kasutusel olnud strateegiad ja lähenemised töötavad väga hästi. Kindlasti teatud piirini toimivadki, kuid võib-olla on see natuke liiga kitsas arusaam õpetamisest ja õppimisest tänapäeval ning puudub laiem mõistmine ning arusaam, mis suunas ühiskond ning tehnoloogilised arengud liiguvad, kuidas nad muudavad meie tegemisi eeldades uusi pädevusi, väärtuseid ja arusaamu.

      • Kurb on see, kui õpetaja arvab, et ta teeb midagi valesti. Mulle tundub, et õpetajatele oleks vaja sisendada rohkem eneseusku ja anda aega. Ka kiita, kui nad valdavad ainet hästi ning lasta lastel neid tehniliste vidinate kasutamisel juhendada. Olgem ausad – lapsed kasutavad erinevate platvormide tehnikat ilma kartuseta – kodus on pc tüüpi arvut, sõbral mac, telefonis android ja sõber kasutab iPhoni, lisaks need kõik muud vidinad, millega nad mängivad. Neil ei ole probleemi ühelt teisele minna. Kindel see, et õpetamine ja õppimine, kindlad piirid on muutumas. Ja nagu ikka, on kõigepealt oodata kaost – võiks öelda, et minu meelest on see juba käes. Seega võib arvata, et varsti leiame end uues süsteemis, mis loodetavasti annab meile palju uusi võimalusi uute õppimise keskkondade avastamisel ja kirjeldamisel.

  3. Olen taiesti nõus Viivega. Õpetaja on vaja mitte ainult tunnil õpetada. Esimesel kui on uus programm on vaja valmistada materiali (valmistamine saab võtta rohkem aega kui ise tund) aga pärast tundi on vaja kaa kontrollida õppilaste tööd. Ja parast täendamine e-kooli.

    “Ideaalis peaks olema koolides selline tugiisik (haridustehnoloog), kes oskab õpetajaid abistada uute õpikeskkondade juurutamisel.”
    Viive minu töö kui abiõpetaja kui on vaja aitamine õpetajatele arvuti ja tark tahvli(smartboard) kasutamise ja materiaali MS Offisis koostamine kui need on ainult paberis. Selleparast ma olen täesti nõus teiega.

  4. Mul tekkis küsimus. Millel baseerub väide, et “Paremad tulemused saadakse avatud õpihaldussüsteemide puhul, kus õppeprotsessis on oluline roll kommunikatsioonil”? Kas on aluseks mõni uuring, isiklik kogemus? Lisaks oleksin huvitatud mõnest näitest avatud õpihaldussüsteemi kohta?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga