Õpihaldussüsteemide head ja vead.

Lugedes algul läbi kõigepealt eestikeelse lühikonspekti (H. Põldoja) ja siis veel lisad, läks minu jaoks teema üsna segaseks. Analüüsides loetut, tulin arusaamisele, et õpetaja omalt poolt loob õppekeskkonna valides meetodid ja õpilane selles keskkonnas peaks jõudma õpetaja poolt soovitud tulemuseni. Kui ma eelmises postituses rõhusin rohkem avatud keskkonnale, tutvudes õpihaldussüsteemide heade ja vigade arutelule, arvan, et pigem oleks mõistlik kombineerida erinevaid süsteeme. Samas avatud süsteeme võiks hakata kasutama mingil määral üldhariduskoolide, et õpilastel tekiks arusaam/harjumus avatud ruumis suhtlemiseks. Kui tõin välja õpilaste erinevuse  teadmiste omandamisel, siis kindlasti on ka õpetajate soovid jõuda tulemuseni erinevad. E-õppekeskkonna loomisel peab arvestama eesmärgiga, milleni tahetakse jõuda, kasutades erinevaid võimalusi õppija kaasamiseks õppeprotsessi, mis aga ei tähenda, et õpetaja seal ei osale. Mõlema osavõtt on vajalik nii suletud kui ka avatud keskkonnas.

Positiivse poole pealt meeldis mulle David Wilkinsi http://dwilkinsnh.wordpress.com/2010/05/12/a-defense-of-the-lms-and-a-case-for-the-future-of-social-learning/

teemaarendus, kus ta lõpuks toob välja, mida tema tahab ehk mida ta arvab. Ta tahab, et õppida oleks võimalik igal ajal ja igas kohas, kasutades sealjuures erinevaid võimalusi, sest kui on palju õppijaid, siis peab arvestama ka sellega, et mis sobib ühele ei pruugi sobida teisele. Oleks võimalus avalikult oma arvamust avaldada (blogides), omavahel suhelda erinevates suhtlusportaalides, osaleda videokonverentsidel, kuulata videoloenguid jne. Kuid arvatavasti jääb mingi osa õppest suletud keskkonda, klassidesse, kus toimub õpetaja-õpilase suhtlus, kus õpilane saab uusi teadmisi vahetult õpetajalt ja ka konkreetset tagasisidet õpitu kohta. Kõike seda tuleb aga teha paindlikult.

Ise ei ole väga palju kokku puutunud õpihaldussüsteemidega. Tiigrihüppekoolitusel sain teadmisi VIKO keskkonnast, aga seda kasutama ei hakanud. Ma ei saanud selle vajalikkusest tol hetkel aru. Hiljem puutudes kokku Moodle keskkonnaga, oli hoopis teine tunne. Olles koolitusel, sattusin Moodlest kohe vaimustusse ning kui siis veel tutvustati, et selles keskkonnas on võimalus kõikidel õppeainetel kursusi teha ning õppetööd seeläbi huvitavamaks muuta, suurenes minu huvi veelgi. Kui nüüd tagasi tulla eelmise teema blogimise juurde, siis oli arutelus ka see. et kõik õpetajad ei lähe uuendustega kaasa. Võin oma kogemuse siia juurde lisada. Tulles tagasi Moodle koolituselt täis entusiasmi, siis ei õnnestunud mul kolleege kaasata kohe. Esialgu sain asja nii kaugele, et kooli tehti Moodle konto. Jahtusin maha minagi, sest oli just tulemas uus õppekava. Nüüd kolm aastat hiljem avaldas kolm kolleegi juba soovi luua Moodlesse kursusi. It-juht aga ei saavinud Moodlit administreerida, mistõttu võtsin administraatori rolli, aga ei ole minema visanud ka mõtet ise kursus luua. Õnneks õpihaldussüsteemide kursusel on see teema päevakorral. püüan siis edendada Moodle keskkonda oma koolis. Nii, et tegelikult tuleb  päris palju selgitada kolleegidele uute meetodite tõhususest ja loota, et õpetajad hakkavad järjest rohkem aru saama uuenduste vajalikkusest.

Nüüd siis konkreetselt Moodle juurde:

1) positiivne pool – teemadele palju lisavahendeid ja tegevusi

saab teema sulgeda, kui läbi võetud

vajadusel täiendada

ühe kursuse teemad kõik ühes kohas koos

hindamisvõimaluse olemasolu

õpilane saab vabalt valida aja õppimiseks

õpilane saab tagasisidet  õpingute kohta

Moodlel on olemas kõik vahendid, mis vastavad konspektis ( H. Põldoja ) välja toodud õpihaldussüsteemi definitsioonile:

  • õppijate kaasamise vahendid (rühmatöövahendid, portfoolid)
  • suhtlusvahendid (foorum, jututuba, keskkonnasisesed kirjad)
  • õppematerjalide loomise ja edastamise vahendid
  • personaalsed töövahendid (kalender, järjehoidja)
  • kursuse läbiviimise vahendid (kodutööde haldus, testide läbiviimine, hindamine)
  • haldusvahendid (kasutajate haldus, kursuste haldus)
2) negatiivne pool – õpetajal, kellel pole kogemusi, on vaja abi, mis võib veidi tema   motivatiooni vähendada
kursuse loomine võtab algul kindlasti palju aega, mis küll hiljem ennast ära tasub
George Siemens on oma artiklis http://www.elearnspace.org/Articles/lms.htm välja toonud selle, et lineaarne, ühesuunaline õppetöö ei tööta tänapäeva üleküllastunud infoühiskonnas. Selleks on vaja luua õpikeskkond, mis arvestaks  paljude võimalustega (suhtlus, väljendus, dialoog, rühmafoorum jne.).

 

 

Blogipõhise õppe kogemus

Õppetöös ei olegi varem kasutanud blogimist.  Olin loonud ühel Tiigrihüppe koolitusel küll oma blogi, aga edasi seda ei arendanud kuni käesoleva hetkeni, mil mul juba oli vajadus teha blogipostitus helifaili kohta. Astudes haridustehnoloogia magistriõppesse sain teada, et väga suur osa on blogimisel. Algselt tundus olukord keeruline, sest ei armasta omi mõtteid pidevalt paberile panna. Praeguseks on mõned blogipostitused juba tehtud ja tundub üsna normaalse protsessina, mida saab kasutada ka õppimisel.  Loodetavasti paraneb kahe aasta jooksul minu blogimise julgus.

Digitaalse meedia sisutootmine

1. nädala ülesanded

1. Looge oma ajaveeb ja saatke see link Ingrid Maadverele ingridmaadvere@gmail,com TEHTUD, saatsin igaks juhuks lausa 2

2. Analüüsige ühte pilti töötlemise või jagamise keskkonda   https://tricider.com/en/admin/TpgZ/19oLXN Lisage plusse ja miinuseid Tricideri. Ühte keskkonda võib kommenteerida ainult üks inimene TEHTUD wikimedia.commons

3. Looge üks helifail veebis vabalt valitud keskkonnas Helifailis kirjeldage, kuidas saaksitehelifaile oma töös kasutada. Lisage helifail oma ajaveeb. Minu helifaili aadress on: http://hellekiviselg.podomatic.com/entry/2012-09-19T10_27_15-07_00  Kommenteerige kahe kaasõppuri ajaveebis olevaid helifaile. TEHTUD

Tähtaeg 21.sept.2012.a.

 

Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud

Paremate tulemuste saamine avatud õpihaldussüsteemide  puhul rajaneb pigem isiklikule kogemusele kui uurimusele. Kui toimub omavaheline kommunikatsioon nii õppijatel omavahel kui õppija õpetaja vahel on teadmiste hulk arvatavasti efektiivsem. Toimib arutelu suurema hulga inimeste vahel, kui suletud süsteemis.

Haridustehnoloogidel ongi arvatavasti üsna suur roll selles, et kaasata neid õpetajaid, kes vanas kinni. Samas on oluline  tehniliste vahendite olemasolu koolis. Kui arvutipark on aegunud, serverit pole, rääkimata muudest tehnilistest võimalustest (puutetahvel vms.), siis polegi väga millegagi tõestada, et vana hea kriidi-tahvli meetod tahaks midagi atraktiivset lisaks. Kuigi ma ei alahinda üldse kriiti-tahvlit.

Õppedisaini alused

Esimesest loengust sain teada, mis on õppedisain. Paremate tulemuste saavutamiseks ongi vaja õppeprotsessi ja õpikeskkonda koos kavandada. Lisaks veel, et õppida on võimalik erinevalt ning õppija võimekus on samuti erinev. Seepärast peabki lõpptulemuse saavutamiseks nende asjaoludega arvestama.

Õpikeskkonnad ja õpivõrgustikud

Mis on õpikeskkond? Minu jaoks tähendab see keskkonda, kus toimub õppeprotsess, millesse on kaasatud õppija. Parema tulemuse saamiseks tuleb õpetajal motiveerida õpilast, seejuures arvestades, mida tahetakse saavutada. Kui senini on õppija olnud suhteliselt passiivne, siis järjest rohkem kaasatakse õpilast osalema õppeprtosessis, et tulemus oleks efektiivsem. Selleks on erinevad võimalused, mis peaks arvestama ka õppija vanust. Järjest suurem IKT vahendite kasutamise võimalus tingib õpetaja ja õppija rolli muutumist. Õpetaja  peab valima vahendid, mille abil õppijat arendada. Võimalus on valida suletud, avatud ja kombineeritud õpihaldussüsteemide vahel.

Paremad tulemused saadakse avatud õpihaldussüsteemide puhul, kus õppeprotsessis on oluline roll kommunikatsioonil. Õpilased suhtlevad omavahel, arutlevad teemade üle, teevad meeskonnatööd s.t. osalevad aktiivselt õppeprotsessis.Tulemuseks on suurem teadmiste pagas, kui seda üksi õppides. Samas avaldatakse uut infot, mis kõigile kättesaadav. Suletud õpihaldussüsteemides (VIKO, IVA, Moodle) juhib õppeprotsessi õpetaja, kus õppija teeb kõik vajaliku, kuid puudub õppijate omavaheline sünergia. Lisaks neid süsteeme haldab õppeprotsessist mitte osa võttev inimene, mistõttu võib infovoog aeglustuda. Kuid on võimalik ka kombineerida erinevaid õpihaldussüsteeme, mille tulemus võib olla veelgi efektiivsem. Õpetaja ülesandeks jääb teha õige valik ja osaleda/suunata ühisloomeprotsessi.

Ise testin hetkel Avita kirjastuse e-tunni materjale 7. klassi geograafias. Saan teha tunni huvitavamaks, kuna need materjalid sisaldavad palju lisainfot (animatsioonid, videod, veebilingid jne.). Kuid õpitu kinnistamiseks kasutan ka muid võimalusi. Jälgin sealjuures probleemsete laste huvi sellise tunni vastu ning üldse õpilaste osalemist.

Õpetaja peab tegema õpetamisprotsessis valiku lähtuvalt õpieesmärgist, mida ja kuidas kasutada, tekitades keskkonna, kus on hea targaks saada.