Personal tools
You are here: Home Välissidemed
Document Actions

Välissidemed ja kooliuuendus

by mart last modified 2006-10-27 02:21 PM

Võru Õpetajate Seminari direktorina süvenes J. Käis pedagoogika klassikute Komensky, Pestalozzi, Herbarti, Diesterwegi, Ušinski jt. teostesse ning tutvus töökooli teoreetikute G. Kerschensteineri, W. Lay, H. Gaudigi, R. Seyferti jt. töödega. Sellealase  esialgse kokkuvõtte pani ta kirja oma pikemas didaktikaalases töös “Õpetuse põhiküsimusi”, mis ilmus Võru Õpetajate Seminari aastaraamatus “Teel töökoolile” III (1926).

Samasse perioodi jäi J. Käisi mitu õppereisi välismaale. Nii võttis ta 1926. aasta suvel osa kasvatustöö kursusest Berliinis, tutvus 1927. aastal Austria ja Šveitsi koolidega. Šveitsis külastas ta 1927. aastal Pestalozziga seotud paiku ja avaldas samal aastal Pestalozzi 100. surma-aastapäeva puhul pikema kirjutise “Pestalozzi vaim uuimas pedagoogilises liikumises”  (Pestalozzi elukäik ja ilmavaade. Koostanud P. Hinnov ja J. Käis. Võru, 1927).

1928. aastal viibis J. Käis uuesti Šveitsis, kus tutvus õppe- ja kasvatustööga Zürichi koolides. Eriti huvitas teda töökorraldus liitklassides. Töötas ju enamik meie tolleaegseid algkoole samuti liitklassidena. Seminarides oli vaja hakata tulevasi õpetajaid ette valmistama tööks sellistes oludes. See oligi üheks ajendiks, miks J. Käis siirdus Šveitsi. Zürichis leidis ta 6-klassilise harjutuskooli, mis töötas kahe komplektiga (1.-3. ja 4.-6. õppeaasta). Tutvunud selle kooliga jõudis ta järeldusele, töötamine ilma õpetaja otsese juhatuseta võimaldab õpilasele suuremat iseseisvust ja isetegevust. Ka leidis ta, et töötamine liitklassides loob häid võimalusi rühmatööks ja tööülesannete kohandamiseks õpilaste individuaalseile võimeile. Pahest tuli teha voorus.

Viibides 1929. aasta suvel Londoni koolides, selgus Johannes Käisile, et ka siin leidis individuaalne tööviis elavat kasutamist. Londonis tutvus ta silmapaistva inglise reformpedagoogi A. J. Lynch`iga ja külastas tema kooli. Eriti huvitus ta kirjalike tööjuhendite kasutamisest tundides. Neid tõi ta kaasa Võrru. A. J. Lynch sai aga kutse esineda lektorina teisel kasvatusteaduslikul nädalal Tallinnas 1930. aastal.

1920. aastate lõpul hakkas J. Käis, Inglise koolide eeskujul, algkooli vanemas astmes katsetama individuaalse tööviisiga. See tööviis ühes kirjalike tööjuhendite kasutamisega sobis eriti hästi tööks liitklassidega, mida maakoolides oli palju. Uue tööviisi olemust ja metoodikat ühes paljude näidetega tegelikust õppetööst selgitas J. Käis 1935. aastal avaldatud teoses “Isetegevus ja individuaalne tööviis”, mis kaks aastat hiljem ilmus A. Huuskoneni tõlkes ka soome keeles pealkirja all “Uuden koulun työtapoja”. Ajaleht “Helsingin Sanomat” kirjutas oma 1937. aasta 1. detsembri numbris: ”On ju üldiselt teada, et nn. töökooli meetod on tulnud meile Eestist”.

Võru Õpetajate Seminari sulgemise järel 1930. aastal ei vaibunud kooliuuendusliikumine. Vastupidi, algas kõige viljakam periood. 25. oktoobril 1931 valis Eesti Õpetajate Liidu pedagoogiline toimkond J. Käisi EÕL-i teaduslikuks sekretäriks. 1931. aastal organiseeris J. Käis Eesti Õpetajate Liidu juures kooliuuendusrühms. Alates 1932. aasta jaanuarist hakkas "Kasvatuses" ilmuma kooliuuendusnurk. 1933. aasta detsembrist "Õpetajate Lehe" lisana bülletään "Kooliuuenduslane", milles avaldati õpetajate- kooliuuenduslaste töönäiteid ja -juhendeid. Vastutavaks tegevtoimetajaks oli J. Käis. 

J. Käisi ülesandeks EÕL-is oli muuhulgas ka pedagoogiliste nädalate ja edasiharimiskursuste ettevalmistamine ja juhendamine. Üheks EÕL-i poolt organiseeritud edasiharimistöö eripäraks oli tihe seos uuenduspedagoogikaga.  Eriti kehtib see 1930. aastate kohta. Alus selleks rajati EÕL-i poolt 1930. aastal Tallinnas peetud kooliuuendusnädalal koos rikkaliku koolinäitusega, mis tervikuna oli suunatud uute tööviiside evitamisele. Lektoritena esinesid siin meie juhtivate kooliuuenduslaste kõrval mitmed tuntud välismaa reformpedagoogid (A. Lynch Londonist, R. Smola Viinist, A. Salokannel Soomest, L. Taivans ja J. Rabinovitš Riiast jt.). EÕL-i täienduskursuste ja pedagoogiliste nädalate kavad koostas J. Käis. 

J. Käisi uuenduslikud tööviisid äratasid tähelepanu ka naabermaades- Lätis, iseäranis aga Soomes. 1934. aastal pidas ta Soome Kasvatusteaduse Seltsi ja Uue Kasvatuse Ühingu kutsel Helsingis loenguid individuaalsest tööviisist.

Samal aastal valis Soome Õpetajate Edasiharimise Ühing J. Käisi oma auliikmeks. Ka järgnevatel aastatel esines ta korduvalt loengureisidel põhjanaabrite juures. Samuti ilmus temalt kümmekond artiklit Soome pedagoogilises perioodikas. Mitme soome juhtiva koolimehega (A. Salmela, A. Huuskonen, A. Salokannel jt.) oli ta isiklikult tuttav ja kirjavahetuses.

Iseloomustades kooliuuendusliikumist meie põhjanaabrite juures, hindab Soome haridusnõunik Alfred Salmela (Õpetajate Leht. 1936, nr 35)  J. Käisi panust sellesse järgnevalt: "Ühinenud hõimuaatega Eesti tänapäeva kooliuuenduspüüdmised on saanud tuttavaiks Soomes ja nad teostavad praegu suurepärast vallutuskäiku. Hr. Käis on meil sama tuntud kui Eestis; koguni üldisemalt tunnustatud kui omal kodumaal. Ei võiks pidada enneaegselt võimatuna, kui mõni ennustaks, et Eesti   kooliuuendusliikumisega läheb samuti kui lndia budha-liikumisega, ka see saab üldisema poolehoiu  osaliseks võõral maal.

Tähtsa põhjusena selleks,   et Eesti kooliuuendusliikumine on saanud tunduvat jalapaika Soomes ja vastuvaidlemata saab seda üha enam, on ka see seik, et me Eesti kaudu oleme saanud lahti Euroopasse ühe akna, kuna meie algkooli-õpetajaskonna nõrga keeleoskuse tõttu muud aknad näivad ikkagi kinni jäävat. Eesti keel on selleks küllalt kerge soomlasile, nii et selle õppimine võib nobedasti levida meie algkooliõpetajaskonna keskel,   eriti   kui noored õpetajad seminarides on eranditult sellega tutvunud ja saavutanud selles mingisuguse oskuse. See puudus, mida meie õpetajaskond tunneb kibedasti kultuurkeele oskamatusest, paraneb märgatavalt osaliselt, kui eesti keele oskus on saavutatud. Eesti kooliuuendusliikumisest on meil niipalju õppida ja omaks võtta, et selle kaudu võime heita pilku kogu Euroopa koolielusse, ja see äratab erilist vaimustust selle vastu."

J. Käisi eriliseks teeneks võib pidada seda, et eesti pedagoogiline mõte ja ideestik väljus 1930. aastail kodumaisest isoleeritusest ja levis üle piiri. 

 

 Allikad:

● V. Horm. Johannes Käis – algõpetuse metoodika uuendaja 1920.–1930. aastatel. - Koolile pühendatud elu. Johannes Käis 1885-1950. F. Eisen, koostanud. Tallinn. 1985, lk 54-55
● V. Horm. Koolile pühendatud elu. Johannes Käisi elukäik. - Koolile pühendatud elu. Johannes Käis 1885-1950. F. Eisen, koostanud. Tallinn. 1985, lk 135, 138-141
● Õpetajate Leht. 1936, nr 35

 

 

 

 



Powered by Plone, the Open Source Content Management System

This site conforms to the following standards: