Personal tools
Document Actions

Pestalozzi vaim uuimas pedagoogilises liikumises

by Jana Järvsoo last modified 2006-09-22 02:48 PM

Johannes Käis lõpetas oma artikli "Pestalozzi vaim uuimas pedagoogilises liikumises" alljärgneva kokkuvõttega Pestalozzi tähtsusest kaasaegses kasvatusteaduses.

Pestalozzi annab töökoolile fundamentaalse põhjenduse. Tööprintsiip astub üldise inimhariduse teenistusse. Parimaks kasvatuse abinõuks on õpetus, kus vaatlus, mõtlemine ja töö seesmiselt üksteisega läbi põimitud. Inimharidus on kasvatuse sihiks, isetegevus teeks sellele sihile. Isetegevusel kasvatame isiksust, isiksuse arendamisega täidame kasvatuse kõrget sotsiaalset ülesannet.

Kuid siiski ei oleks õige nimetada Pestalozzit töökooli isaks. Uue kooli juured ulatuvad mitte ainult Pestalozzini, vaid ka Rousseauni. Nimelt Rousseau mõjul arenes Pestalozzi pedagoogiline ilmavaade, Rousseault on pärit need kasvatuslikud ideed, mis Pestalozzi töötas ümber kindlateks ja tarvitamiseks kõlbulikkudeks pedagoogilisteks põhimõteteks ja nendega näitas tuleviku-koolile iseseisvad sihid ja teed. Oma ideede teostamisel tegelikus õppetöös ei olnud Pestalozzil õnne, ja praegune õpetus oma algastmel on pärandanud palju rohkem Froebelilt, kes andiski Pestalozzi tähtsamatele ideedele konkreetse kuju oma kasvatussüsteemis.

Võime ka täiesti ühineda Kerschensteineri sügavamõttelise lausega, millega ta lõpetab ühe oma uuima teose: "Rahvakooli õnnistus pole mitte Kantis ega Goethes, vaid Pestalozzis." Pestalozzita pole praegune rahvakool mõeldav. Aga Pestalozzi vaimu peaks palju rohkem olema meie koolis ja mitte ainult rahvakoolis, vaid ka keskkoolis. "Meile teeb häbi, et meie koolid, iseäranis keskkoolid, seda suurimat pedagoogilist geeniust, kes kunagi elanud hoopis vahe tunnevad" (Ziegler).

Ja kuigi mõni pedagoogidest ei leiakski tarvidust tutvuneda Pestalozzi   pedagoogiliste   põhivaadetega,   et   nendest   enesele   ka midagi õppida, siis peaks sellelegi eeskujuks olema Pestalozzi otsatu lastearmastus, tema ohvrimeelsus oma elukutses, tema aukartus inimväärtuse ees, mida ta ka vaeseimas inimolevuses nägi, tema sügav huvi kasvatuse ja õpetuse probleemide vastu, tema alaline püüdmine parimaid teid leida, olgugi et see temale isiklikult vähe õnnestus, tema õrn ja elav tunne oma rahva murede ja hädade vastu.

"Mitte pedagoogilised teadmused, ka mitte teaduslik kõrgus ei tee veel kasvatajat. Kui kodanik Pestalozzile ülesandeks tehti korraldada vaeslaste asutus Stanzis ja kui ta 70 vaeslapsele ööd ja päevad õpetajaks, järelevaatajaks, sulaseks ja teenijaks oli, ei omanud ta veel mingit pedagoogilist tarkust. Ta otsib seda armastusega ja väsimatult. Ka püüab ta hiljem ikka rohkem ja ikka palavamalt leida pedagoogilist selgust, teoreetilist vaadet oma pedagoogilisse tegevusse. Aga kõigi tema uurimiste ja tegude allikaks oli armastus."

Sellepärast jääbki Pestalozzi kõikidele aegadele kasvataja- ja õpetaja-isiksuse ideaaliks, kuna ta puhtal kujul kehastab armastavat andumust inimvaimule, selle vabastamiseks.

 

Pestalozzi elukäik ja ilmavaade. Koostanud P. Hinnov ja J. Käis. Võru, 1927


Powered by Plone, the Open Source Content Management System

This site conforms to the following standards: