Personal tools
You are here: Home Elu ja tegevus ● Võru Õpetajate Seminar ● 1928. aasta nn Käisi õppekavad
Document Actions

● 1928. aasta nn Käisi õppekavad

by Jana Järvsoo last modified 2006-10-27 02:52 PM

J. Käisi tegevus õppekavade koostamisel algas varem, kui see meil üldiselt teada on. 1913. aastal 28-aastase noormehena koostas ta Riia Pedagoogilise Ühingu ülesandel loodusõpetuse õppekava algkoolidele koos mõningate metoodiliste näpunäidetega. Juba selles kavas on leidnud arvestamist J. Käisi poolt hiljem korduvalt rõhutatud põhimõte, et loodusõpetuse kursuse õpetamine tuleb kohaldada aastaaegadele (sügis-talv-kevad).  Samuti on leidnud tunnustamist üldõpetuse idee esimesel õppeaastal. J. Käisi eesmärk on viia lapsed võimalikult lähemale loodusele, vältida raamatulikkust ja ranget süstemaatilisust

1920. aastal Eestisse naastes oli J. Käisi üheks esimeseks ülesandeks riigikoolinõunikuna algkooli õppekavade väljatöötamise lõpuleviimine. Need esimesed eesti rahvusliku kooli õppekavad kehtestati 1921. aastal. J. Käisi osa tuleb eriti esile tõsta loodusõpetuse õppekava uuendamisel,  koduloo kui uue õppeaine vajaduse põhjendamisel ja õppemeetodi väljatöötamisel.

Kümnendi lõpuaastail, kui 6-klassiline algkool oli juba peaaegu üldiselt teoks saanud, osutus vajalikuks koostada uued algkooli õppekavad. See töö usaldati J. Käisile, kellele edukas töö Võru Õpetajate Seminari direktorina, silmapaistev loenguline ja publitsistlik tegevus olid rohkesti tunnustust toonud. Õppekavatööle pühendas ta 1927. aasta suvevaheaja, abiks oli seminari õppejõude ja tuntud metoodikuid. Neis 1928. aastal kehtestatud nn Käisi kavades kajastus meie tolleaegse pedagoogilise mõtte paremik. Olgu siinkohal etteruttavalt märgitud, et õppekavade koostamisega tuli J. Käisil tegelda veel korduvalt ja väga operatiivselt, kui seoses nõukogude võimu kehtestamisega tuli endised õppekavad põhjalikult ümber töötada.

1928. aasta kavadega on algkooli esimeseks tähtsamaks ülesandeks sõnaselgelt seatud kasvatus – mõte, mis tol ajal oli alles uus ja leidis konservatiivsetes ringkondades vastuseisu. Õppekavade sissejuhatavas osas “Algkooli sihid ja ülesanded” määratletakse kasvatuse ja õpetuse üldsihid algkoolis tervikuna ning üksikute õppeainete kasvatuslikud sihid, õpetamisülesanded ja keskustusvõimalused. Uus on see, et iga klassi kohta on eraldi määratud kindlaks töö sihid. Kavad ise on paigutatud mitte ainete, vaid klasside kaupa (keskustuse hõlbustamiseks). Õppekavades on aine alammäära nõuded väljendatud lühidalt ja kokkuvõtlikult, jättes õpetajale suure vabaduse enda aastakava koostamiseks ja metoodiliste teede valikuks. Kõige mahukama osa moodustavad seetõttu õpetajate suunamiseks mõeldud seletuskirjad, milles (eriti üldosas) on selgesti äratuntav käisilik käsitlus. Niiviisi moodustavad need kavad omamoodi didaktika käsiraamatu.

Kavade projekt koostati kõigis ainetes J. Käisi juhtimisel Võru Õpetajate Seminaris, seletuskirjad (v.a matemaatika ja osalt ka eesti keel) koostas J. Käis ise. Kavade läbivaatamisest võttis J. Käisi palvel osa rida ainekomisjone ja koolimehi. Valminud kavade esimene lugemine toimus koolide inspektorite (koolinõunike) koosolekul, viimane Haridusministeeriumi kitsamas ringis. Kavade kaitsmisel olid toeks tolle aja progressiivsed koolimehed – Tartu ülikooli pedagoogikaprofessor Peeter Põld ja haridusministri abi Friedrich Volrad Mikkelsaar.

1928. aasta õppekavad suunasid õpetajaid töökooli meetodite laialdasele kasutamisele. Tegelikkuses kohtasid kooliuuenduslikud ideed küllaltki suurt vastuseisu. Suurele osale vanemast õpetajaskonnast olid need võõrad, teisalt nappis või oli täiesti puudu õpilaste iseseisvaks tööks vajalikku didaktilist materjali (lugemikud, käsiraamatud jmt.), mille koostamisele küll kiiresti asuti. Kooliuuendusega läksid kaasa nooremad õpetajad, esmajoones need, kes olid saanud ettevalmistuse Võru seminaris.

Progressiivsetes ringkondades leidsid kavad suurt poolehoidu. Pärnumaa koolinõunik, hilisem haridusministeeriumi koolide peainspektor Märt Raud kirjutas: “J Käis on küsimuse põhjalikult läbi mõtelnud ja läbi töötanud. Põhimõtetes valitseb ühtlus ja järjekindlus. /.../ Ei minda välja ainest, vaid lapsest./.../ Endine tallatud tuupimise tee, kus kõige ees sammusid õpperaamatud, siis lapsed ning lõpuks õpetaja kepi ja karistusega, tunnistatakse ametlikult lõpetatuks.” (M. Raud. Algkoolide uute õppekavade põhimõtted. - “Kaja”. 1928, 27. aprill, nr. 97)

Käisi õppekavades on palju õpetlikku tänaseski mõttes. Selle tõestuseks mõned katkendid:

/…/ Kavade teostamisel peab silmas pidama kohalikke olusid: maakoolis tuleb hinnata rohkem ainet, mis seotud talu-majapidamisega, aiandusega, põllundusega; linnas tuleb pühendada rohkem tähelepanu kodusele majapidamisele, tehnilis-tööstuslikule ja kaubanduslikule küljele inimese elutegevuses. Eriti on see nõue maksev loodusõpetuse, matemaatika, maateaduse ja tööõpetuse kohta.

Et saavutada kindlamaid tagajärgi õppetöös, tuleb käsitluseks valida ainet, mille vastu õpilased huvi tunneksid. Kogu õppetöö olgu ligemas kontaktis laste mõtte-, tunde- ja elamusilmaga.

Õ p e t u s e   p õ h i m õ t t e d.  Õpetamine algkoolis on täies ulatuses vaatlik ning induktiivne ja ei taotle aine süsteemipärast käsitlust. Kuid see ei tähenda sugugi, et käsitletud aine jääbki katkendliseks; vastupidi — kogu õpetuse sisu peab moodustama psühholoogiliselt terviku, mille saavutamist võimaldab iseäranis üldõpetus või õppeaine üksikute osade kui ka üksikute iseseisvate õppeainete sidumine endi vahel.

Kogu õppetöö aluseks olgu lapse isetegevus. Niipalju kui see vähegi teostatav, peab lapsele võimaldatama leida endale mõtte-ergutusi oma töös, määrata eesmärki oma tegevusele, otsida ja valida selleks abinõusid, korraldada oma töö käiku ja püüda oma eesmärgile. /…/ Isetegevas töös leiavad väljendust ka lapse hingelised põhiomadused — mõistus, tunne ja tahe./…/

K e s k u s t u s.  Õpetuse eduks on iseäranis tähtis õppetöö keskustamine. Esimesil õppeaastail võimaldab õpetuse täielikku keskustamist õppeainete koondamine üldõpetusena üksikute põhiteemade ümber lapse ligemast ümbrusest. Kuid ka vanemal astmel on võimalik ja tarvilik üksikute õppeainete omavaheline sidumine.

Loomulikke ainerühmi moodustavad algkoolis järgmised ained: 1) kõlblusõpetus, usuõpetus, kodanikuõpetus, emakeel ja ajalugu; 2) matemaatika, loodusõpetus ja maateadus; 3) voolimine, joonistamine, joonestamine ja tööõpetus; teataval määral on nendega seotud ka laulmine ja võimlemine. Nimetatud ainerühmi tuleks ühes ja samas klassis koondada ühe ja sama õpetaja kätte.

Peale selle on tarvilik kooskõlastada kõigi õpetajate tööd, kes ühes ja samas klassis töötavad, kindlasti meeles pidades, et laste kasvatuslik juhtimine, hoolitsemine nende tervise eest, korraliku kõnelemise, lugemise ja kirjutamise nõudmine ei ole mitte ainult üksiku õpetaja ülesanne, vaid see kuulub kõigi õpetajate kohustusse./…/

Aine järjestust üksikute õppeaastate kavades ei tule võtta kohustavana, sest sageli tuleb aine, mis kavades ülevaatlikkuse otstarbel lahus näidatud, käsitlusele läbipõimitult, näiteks emakeeles kõneharjutused, lugemine, kirjutamine; matemaatikas aritmeetika ja geomeetria küsimused; vaatlusele rajatud aine maateaduses ja loodusõpetuses ja kõik küsimused, mida tuleb siduda keskustuse põhimõttel teiste ainetega./---/


Allikad:

●  Algkooli õppekavad. Haridusministeeriumi väljaanne. Tallinn, 1928
●  A. Elango. Joh. Käis didaktikuna. – Nõukogude Kool, 1945, nr.12, lk. 587-598
●  Koolile pühendatud elu. Johannes Käis 1885-1950. F. Eisen, koostanud. Tallinn, 1985


Powered by Plone, the Open Source Content Management System

This site conforms to the following standards: