Personal tools
You are here: Home Elu ja tegevus ● 1940. aastad ● J. Käisi peateos "Õpetuse alused ja teed"
Document Actions

● J. Käisi peateos "Õpetuse alused ja teed"

by Jana Järvsoo last modified 2006-09-29 01:30 PM

J. Käisi peateost didaktika alal "Õpetuse alused ja teed" ei jõudnud kahjuks kunagi trükki.  See on säilinud käsikirjana Eesti Kirjandusmuuseumis (koopia Tallinna Ülikooli Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumis (fond K12639, K12640)) ning sellel on märkus: kirjutatud Tartus ja Põlvas 1942.—1944. aastal .

Esimene osa teosest on "Üldine didaktika", mis sisaldab üldistusi Käisi didaktilistest vaadetest ja kujutab endast terviklikku didaktilist teooriat. Teine osa on pühendatud tähtsamatele autoritele didaktika ajaloos (J. A. Comenius, J. H. Pestalozzi, J. F. Herbart) ning sisaldab nende loomingu ülevaated ning valitud katkendeid põhiteostest.

Sissejuhatavas osas "Didaktika asend kasvatusteaduses" on antud ühtlasi hinnang kooliuuendusele: rohkete uuenduslike tööde seas oli palju alaväärtuslikku ja äärmuslikku, ent ometi rikastus didaktika paljude viljakate ideedega, mida hakati koolitöös järjekindlalt rakendama. Ühtlasi esitab ta olulise metodoloogilise lähtekoha: "...teame tänapäeval selgemini kui kunagi enne, et üldkehtivat, ainuõiget õppeviisi pole olemas, sest et paljud teed võivad viia õpetuse eesmärgile ja et õpetaja isiksusel on otsustav tähtsus iga meetodi rakendamisel" (Õpetuse alused ja teed. I osa, lk. 14).

Didaktikale antakse järgmine määratlus: "Didaktika on õpetuse, eeskätt kooliõpetuse teooria. Oma põhimõtted ja normid tuletab ta peamiselt kasvatus- ja arenemispsühholoogiast ja loogikast." (Sealsamas lk. 14—15.) Kuigi didaktika on kasvatusega seotud, on siiski otstarbekas esitada ta iseseisva süsteemina. Siia kuuluvad õpetuse põhimõtted, õpetamistehnika ja selle mitmekesised tööviisid ja -võtted, samuti õppetöö organiseerimine tunnis ja kodus ning juhendid õppimistehnika kohta. Kasvatusteadus jagunebki üldiseks kasvatusteaduseks ehk pedagoogikaks kitsamas mõttes ja didaktikaks.

Raamatu käsikirja koostamine on autoril lõppenud järgus, kus pole jõutud täpsema struktureerimiseni peatükkide nummerdamise näol. Struktuur on tabatav suuremate osade pealkirjade alusel. Teose sisu alusel võime eristada neli suuremat osa: 1) õpetuse osatähtsus kasvatuses ja hariduses, mis sisaldab ka pedagoogilise psühholoogia põhiprobleeme (Ik. 19—95), 2) didaktika printsiibid (Ik. 96—341), 3) õppemeetoditest (paralleelselt kasutatakse terminit "õpetamistehnika") (Ik. 342—467), 4) õppetöö organiseerimine (Ik. 468—498).

Neile järgneb mitmeid didaktika üksikprobleeme järgmises järgnevuses: õpilaste jõudluse hindamine (Ik. 499—502), test hindamisvahendina (Ik. 503—516), eksamid (Ik. 517—523), õpilaste valikust (Ik. 524—526), koolitunnistustest (Ik. 527—531), opilaste nõrgast edasijõudmisest ja mahajäämisest (Ik. 532—548), vigadest ja nende parandamisest (Ik. 549—557), õpetust mõjutavatest jõududest klassiühiskonnas (s. t. klassis) (Ik. 558—582), õppetöö organiseerimine liitklassides (Ik. 583—609), klassivaline töö (Ik. 610—621), aine- ja klassiõpetaja (Ik. 622—630), õpilase vaimsest tervisest (Ik. 631—637).

Kokkuvõtlikult võib öelda, et J. Käis läbis elu jooksul loomingurohke tee algkooli teoreetiliste ja praktiliste aluste rajamisest kuni suhteliselt iseseisva ja tervikliku didaktilise süsteemi väljatöötamiseni. Sealjuures tugines ta ühelt poolt kogu maailma pedagoogika ja pedagoogilise psühholoogia alastele tähtsamatele teooriatele ja empiirilistele uurimustele, teiselt poolt Eesti kooli, eriti algkooli vajadustele ja kogemustele. Erinevate kontseptsioonide interpreteerimisel ja kasutamisel iseloomustab teda imetlusväärne võime leida neis ratsionaalne tuum ning tuua kriitiliselt esile vastava suuna voorusi ja nõrkusi. Ta lükkab tagasi iga idee, mille praktilist rakendust koolis ta ei pea võimalikuks, olgu see siis nii originaalne või imponeeriv kui tahes. Ühtlasi kaasneb sellega tolerantsus erinevate ideede suhtes: mitmetes ideedes, mis terviklikul kujul pole koolis kasutuskõlblikud, on olemas paljugi väärtuslikku, mida saab mõõdukal määral rakendada. Kogu tema didaktiline süsteem, mis kätkeb lõplikul kujul "Õpetuse alustes ja teedes", kajastab autori erakordset sünteesivõimet.

Tähelepanu väärib asjaolu, et J. Käis viis oma ideed peaaegu eranditult konkreetse metoodilise tasandini  õppekirjanduse näol. Selles suhtes on raske leida kogu maailmast ühtki analoogilist näidet, vähemasti pole keegi seda teinud sellises ulatuses. Tänapäeva sõnavara kasutades võiks Käisis näha üht oma töö juurutamise ideaalkuju.

 

 Allikas:

● I. Unt. Johannes Käisi didaktilise süsteemi areng. - Koolile pühendatud elu. Johannes Käis 1885-1950. F. Eisen, koostanud. Tallinn. 1985, lk 34-35, 41

 

 

 



Powered by Plone, the Open Source Content Management System

This site conforms to the following standards: