Personal tools
You are here: Home Elu ja tegevus ● 1940. aastad ● Artiklid ● Ühest ebavõrdsest võitlusest meie pedagoogilise mõtte lähiminevikus. II (Ferdinand Eisen)
Document Actions

● Ühest ebavõrdsest võitlusest meie pedagoogilise mõtte lähiminevikus. II (Ferdinand Eisen)

by Jana Järvsoo last modified 2006-10-27 02:18 PM

Kooliuuenduslane. Tallinn. 1992, nr 3, lk 23-30

Läbirääkimistel sellises õhkkonnas püüdsid A. Valsiner ja A. Elango areldi ja reserveeritult J. Käisi siiski niisuguse üldise mahategeva kriitika vastu kaitsta. A. Valsiner, märkides J. Käisi teeneid Eesti koolile, avaldas oma nõusolematust süüdistusega, nagu kasvataks Käis oma meetoditega endasse sulgunud individualiste. A. Elango püüdis kaitsta õpilaste isetegevuse põhimõtteid, viidates viimasel ajal ka "Natšalnaja školas" ilmunud artiklile. Ka on  tema  arvates  aluseta  Käisi  süüdistamine  Dalton-plaani  propageerimises. [---] Oma sõnavõtus rõhutas nende ridade kirjutaja, et J. Käisi pedagoogilised vaated ei ole vastuolus ka tublide nõukogude kodanike kasvatamisega. Tema "Valitud töödes" on palju üldpedagoogilist tõde, mille arvustaja viskab välja nagu lapse koos pesuveega, J. Käisi töödes, mis on küll endise aja pärandus, oleks tulnud arvestada ja hinnata kõike positiivset, mis seal leidub. "Rahva Hääle" toimetaja M. Laosson oma sõnavõtus rõhutas eriti tigedal toonil, et Käisi "Valitud tööd" on otsast lõpuni apoliitiiine töö. [---] Laossoni arvates on "Valitud tööd" täiel määral desorienteeriv teos. Ta avaldas imestust, kuidas selline raamat veel pärast ÜK(b)P Keskkomitee otsuseid ideoloogiaküsimuste kohta võis ilmuda. Lõpuks võttis sõna A. Pint, kes esines ebakorrektses irvitavas toonis. Pint irvitas Käisi üle, et see viidates Gontšarov-Jessipovile, peab end nendest 11 aastat ees olevaks ja teostab nõukogulikku pedagoogikat juba 1935. aastast. (Sel aastal ilmus J. Käisi teos "lsetegevus ja individuaalne tööviis", millest põhilised peatükid olid võetud "Valitud töödesse"). Tema sõnavõtt läks täiesti mööda Käisi argumenteeritud vastuväidetest ja kujutas   endast   asjaolusid   väänavat  rünnakut,   korrates  põhiliselt oma artiklis toodud süüdistusi. [---]

Haridusminister A. Raud pidas oma lõppsõnas kommunistliku kasvatuse peavaenlaseks eesti kodanlikku natsionalismi. Sellest tulevat lähtuda ka teoreetiliste pedagoogikaküsimuste käsitlemisel ja sellest tulevat lähtuda ka J. Käisi "Valitud tööde" hindamisel. See teos ei aita võidelda kodanliku mentaliteedi vastu, ei aita teostada kommunistlikku kasvatust. Ka väitis minister, et Käisi raamat eitab süstemaatiliste teadmiste andmist õppeainete kaudu, samuti kindla distsipliini ja korra vajadust koolis, alahindab õpetaja tähtsust ja juhtivat osa pedagoogilises protsessis. Edasi kinnitas ta, et igasugused testid-katsed on nõukogude koolis keelatud. Täiesti hukkamõistmist väärt on kummardamine Lääne-Euroopa ja USA pedagoogika ees. A. Raud rõhutas, et aluseks tuleb võtta marksismi-leninismi ainuõige teooria. Küll aga ei nõustunud A. Raud A. Pindi süüdistustega, et Käis propageerib Dalton-plaani.

Ministeeriumi kolleegiumi otsuses tunnistatakse A. Pindi artikkel "Rahva Hääies" (12. okt. 1946) "On aeg vabaneda kodanliku ajastu kahjulikest pärimustest meie koolides" üldiselt õigeks. Tunnistades J. Käisi teeneid Nõukogude Eesti kooli praktilise ülesehituse alal, märgitakse aga, et tema "Valitud tööd" propageerivad   nõukogude   pedagoogikale   võõraid   vaateid,  mis  desorienteerivad   õpetajaskonda.   [----]   Linna-   ja   maakonna  haridusosakondadele tehakse ülesandeks arutada läbi ÜK(b)P Keskkomitee otsused ajakirjade "Leningrad" ja "Zvezda" ning draamateatrite repertuaari kohta ja samuti A. ždanovi kõne ja N. Karotamme artikkel kirjanduse päevaküsimuste kohta ("Rahva Hääl", 1. september 1946). Õpetajate metoodilistes ringides tuleb läbi arutada ÜK(b)P Keskkomitee otsused 1932.—1936. aastast ning J. Käisi "Valitud tööde" kohta tehtud kriitika. A. Aret, J. Käisi raamatule saatesõna    kirjutaja,    otsustatakse    võtta   distsiplinaarvastutusele.

Haridusminisieeriumi kolleegiumil toimunud arutlusele pühendas suure osa oma lehekülgedest 30. oktoobri 1946 "Rahva Hääl". Pikemas artiklis, rnis kannab A. Pindi ja M. Laossoni allkirja, "Ka meie pedagoogiline pärand vajab kriitilist ümberhindamist", korratakse    mõningates    variatsioonides    varem    esitatud    süüdistusi J. Käisi vastu; see sünnib jällegi ebakorrektselt halvustavas toonis. Eriti pahandatakse sellepärast, et Käis hoiab kramplikult kinni vanadest vaadetest ning eitab kogu arvustust. Pint ja Laosson deklareerivad, et väliselt korrektsed ja erapooletud kodanluse võimu aegsed teooriad varjavat sisuliselt kõige närusemat poliitikat. Siin ei saavat olla mingit lepitamist ja sünteesi.

Ajalehe samas numbris antakse ka J. Käisile lühidalt ruumi — 3 poolikut veergu. Kõigepealt lausub Käis, et partei ideoloogiaotsused ei tähenda seda, et meie mineviku vaimuvarast ei saa midagi võtta uue ülesehitustöö tarvis. Ta tuletab meelde Lenini tuntud ütlust selle kohta, et vaja on tunda kogu inimkonna arengus loodud kultuuriväärtusi ja osata neid rakendada uue ühiskonna jaoks. See maksab ka pedagoogilise pärandi kohta. Käis nõustub ka siin, et pidanuks oma 10 aastat tagasi kirjutatud töödele mõningaid kommentaare lisama ja mõnedki mitteolulised tsitaadid Lääne autoritelt välja jätma. Kuid ta meenutab, et K. Ušinski valitud töödes esineb taolisi tsitaate koguni pikemalt. (Selle kohta irvitab samas A, Pint, "et mõelda, Käis võrdleb end Ušinskiga ja mängib mingit Eesti ja Põhjamaade pedagoogika klassikut omameeste kiidulaulu mõjul.") Käis tunnistab ka siin Pindi arvustuse vildakaks ja põhjendamatuks ning leiab, et Pint peaks ise ilmutama rohkem asjalikkust ja vastutustunnet.

Samas "Rahva Hääle" numbris (30. okt.) ilmus veel ka toimetuse artikkel "Pedagoogika ei saa seista väljaspool poliitikat", kus nuheldakse neid, kes Haridusministeeriumi kolleegiumil J. Käisi kuidagi kaitsta püüdsid. Eriti hävitava rünnaku osaliseks saab Eesti NSV Ametiühingute Kesknõukogu aseesimees F. Eisen, kes "oma ebaprintsipiaalse esinemisega, mis rohkem liginenud vanasotslikule sofistikale kui bolševistlikule analüüsile, püüdnud tõendada J. Käisi kooli õnnistusrikkust". Ametiühingute vastutava tegelase F. Eiseni poliitilist ebaküpsust kajastava sõnavõtu alusel saavat mõistetavaks mõnigi ametiühingute töö praegustest suurtest puudustest, eriti haridus- ja kunstitööliste liinis, samuti pedagoogiliste kaadrite kasvatamisel. Nuhelda saavad ka A. Elango, A. Aret jt. oma sõnavõttude pärast.

Kuid J. Käis ei alistu. Omavahel avaldas ta mulle oma sügavat pettumust bolševistlikus kriitikas ja kinnitas, et ometi on temal õigus. J. Käis otsib võimalusi ajakirjanduses enda kaitseks välja astuda. M. Laosson on vastanud, et Käis võib "Rahva Hääles" nüüd veel sõna saada ainult "patukahetsemiseks", 31. oktoobril, s. o. peale Haridusministeeriumi kolleegiumi koosolekut ja 30. oktoobri "Rahva Hääle" lahmivaid kirjutisi saadab J. Käis K. Kurele A. Pindi süüdistuste kohta üksikasjaliku analüüsi 27 leheküljel, mis oli mõeldud ettekandmiseks Haridusministeeriumi kolleegiumil (Partei Ajaioo arhiiv, f. 1, nim. 9, s. 8). Ettekandel on adressaadi resolutsioon "Teadmiseks" ning mingit muud reageerimist sellele otse ei järgnenud. Küll aga avaldas ajaleht "Nõukogude Õpetaja" 1.            novembrist Haridusministeeriumi  koosolekul toimunud arutelust ülevaadet   andes   ka   J.    Käisi   pikema   argumenteeritud   vastuse A. Pindi süüdistusele, mis kujutab endast kokkuvõtet eespool nimetatud üksikasjalikust analüüsist.  J.  Käisi sellisele  kirjutisele  ruumiandmine  "Nõukogude  Õpetajas"  peale  Haridusministeeriumi  kolleegiumi  ja taunivaid  kirjutisi  "Rahva  Hääles", pahandas A.  Pinti ja tema  kaaskonda väga  ning see maksis  "Nõukogude Õpetaja" toimetajale Hell Maranale tema koha.
    
Pärast neid väitlusi Haridusministeeriumi kolleegiumil ja järgnevalt ajakirjanduses, kus J. Käis ometi ei taganenud oma seisukohtadest, ei võinud nõukogude pedagoogika ja partei koolipoliitika "puhtuse eest võitiejad" lubada diskussiooni vaibumist. Diskussioonile antakse hoogu juurde, üha ägedamalt jätkatakse J. Käisi ja üldse mineviku pedagoogilise pärandi "kahjuliku kodanlik-natsionalistliku olemuse paljastamist". Diskussiooni laiendatakse ja süvendatakse uutel tasanditel, nii kõrgematel kui ka madalamatel.

Küsimus võeti arutusele EK(b)P Keskkomitee bürool. See toimus 2.  novembrii 1946 (vf. Partei arhiiv. f. 1, n. 4, s. 339; "Nõukogude Õpetaja" 7, novembrist 1946). EK(b)P Keskkomitee büroo tunnistas "Rahva Hääles" ilmunud kriitika J. Käisi "Valitud tööde" kohta õigeks. Otsuses kinnitatakse, et tegu on partei poolt hukka mõistetud   kodanlike   teooriate   kahjuliku   retsidiiviga.   See   raamat   ei mobiliseerivat õpetajaid võitlusele kodanliku natsionalismi igandite vastu. Hukka mõistetakse A. Elango ja F. Eiseni sõnavõtud Haridusministeeriumi kolleegiumil. Sellise raamatu ilmumine loetakse endise haridusrninistri   J.   Nuudi   ja   "Pedagoogilise   Kirjanduse"   direktori
G. Reiali jämedaks poliitiliseks veaks. Ära märgitakse ka Haridus - ja   Kunstitöötajate   Ametiühingu   Keskkomitee  tegevusetust  poliitkasvatustöö   alal  õpetajate  seas  (L.   Takk)  ja   nõutakse  selle  töö parandamist.     Haridusministeeriumilt    nõutakse    tõhusat    kontrolli õppekirjanduse üle, samuti ulatuslikku selgitustööd õpetajaskonnas Käisi  poolt propageeritavate  teooriate   kohta.   EK(b)P  maakonna - ja linnakomiteesid kohustati arutama bürool õpetajaskonna hulgas tehtavat   ideelis-poliitilist   kasvatustööd; juhtnöörid   selleks   pidid andma   Keskkomitee  agitatsiooni -  ja  propaganda - ning   kooliosakond. Haridusministeeriumile tehti ülesandeks töötada välja plaan nõukogude pedagoogika ja psühholoogia ning koolide kogemuste süstemaatiliseks tundmaõppimiseks. [---]

Kuid EK(b)P Keskkomitee büroo otsuses J. Käisi "Valitud tööde" kohta ei ole sõnagi J. Käisi teoste keelamise kohta. Ometi keelati tegelikult ära mitte ainult "Valitud tööd", vaid ka kõik tema varem ilmunud teosed korjati raamatukogudest ära. Ainult erifondides säilisid mõned eksemplarid, lisaks need, mis olid üksikute õpetajate käes. Glavlit ei lubanud ca 20 aasta jooksul trükis ühtegi viidet J. Käisi teostele ega isegi tema nimele. (Mul ei ole seni õnnestunud kindlaks teha, kes sellise korralduse tegi.)
   
Arutamine EK(b)P Keskkomitee bürool andis uut hoogu hüsteeriliseks nõiatantsuks J. Käisi "Valitud tööde" ümber ja nende ümber, kes seda mingil moel toetasid või isegi jäid kõrvaltvaatajateks. Mitmesugustel tasanditel töötatakse välja vastavaid "abinõude plaane". Küsimuse edasist arutamist püüti arendada ja võimendada  eeskätt mitmesugustel  haridustöötajate  koosolekutel.
   
17. novembril 1946 toimus Tallinna õpetajate nõupidamine, kus ideoloogiaküsimuste arutlustes olid kesksel kohal jällegi J. Käisi juba niipalju materdatud raamat ja selle autor (vt. "Nõukogude Õpetaja" 22. novembrist). Sellest koosolekust võtsid osa N. Karotamm, E. Päll, J. Vares, N. Andresen, A. Raud jt. Kohale olid kutsutud ka J. Käis ja F. Eisen, et nad esineksid seal oma tõsiste poliitiliste eksimuste tunnistamisega, J. Käis oli sunnitud koosoleku ees tunnistama, et "kõik seisukohad tema raamatus ei vasta aja nõuetele". Ta nõustus, et raamatu II ja III peatükk (didaktikast ja algõpetuse metoodikast) on tõepoolest jäänud apoliitilisteks. Selle peale esines vihase sõnavõtuga M. Laosson. Teda provotseerinud selleks Käisi sõnavõtt, millest olevat nähtunud, et Käis ei ole oma vigadest aru saanud. AÜKN esimees L. Illisson mõistab oma sõnavõtus hukka AÜKN aseesimehe F. Eiseni esinemise Haridusministeeriumi kolleegiumil, mis olnud omavoliline ja ei kajasta mingil tingimusel AÜKN seisukohta. Ka töölised olevat protesteerinud Eiseni esinemise vastu. (F. Eisen aga sellele nõupidamisele ei ilmunud.) Haridusminister A. Raud kordas juba varem niipalju korratud süüdistusi J. Käisi teose vastu ja soovitas, et Käis selle töö lõplikult unustaks.

Kuna F. Eisen Tallinna õpetajate nõupidamisele ei ilmunud ja avaliku "patukahetsusega" ei esinenud, võeti küsimus arutlusele ka Eesti NSV Ametiühingute Kesknõukogu Presiidiumil; see toimus 19. novembril 1946 (vt. ERA F. R. — 1040, n. 9, s. 24, i. 71—62), kus meid kõvasti nahutati. [---] F. Eisenile tehakse ettepanek saata 3. päeva jooksul oma esinemise kohta seletus ajalehtedesse "Rahva Hääl" ja "Nõukogude Õpetaja". AÜKN Presiidiumi järgmisel koosoleku otsustati arutada Haridus- ja Kunstitöötajate Ameti ühingu Vabariikliku Komitee tööd ja selle ametiühingu organisatsioonide osavõttu  Käisi  "Valitud tööde" arutamisest ajakirjanduses.  [---]  Haridus- ja  Kunstitööliste Ametiühingu  Vabariiklik Komitee ja tema esimees L. Takk saigi 26. novembril AÜKN Presiidiumil kõvasti sarjata. AÜV Komitee töö tunnistati mitterahuldavaks. Vastu võeti 25 punktist koosnev otsus (eelpool viidatud ERA fond, I. 80—88).

Ajakirjanduses, eriti "Nõukogude Õpetajas", mida nüüd toimetas J. Tarum, samuti "Rahva Hääles", "Eesti Bolševikus" jm. jätkus võitlus kodanliku aja pärimuste vastu ja Käisi pedagoogiliste ideede hukkamõistmine. J. Käis elas neid nõmedaid süüdistusi ja koosolekute vintsutusi sisemiselt raskesti üle. Kunagi ei näinud ma teda küll meeleheites, küll aga sügavas pettumuses pühaks peetud bolševistliku kriitika suhtes. On teada, et ta on ministrit palunud end töölt ministeeriumist vabastada, kuid tal on soovitatud edasi töötada. llmselt ei olnud teda kui erakordse töövõimega meest võimalik õpikute toimetamise koorma vedamisel kohe kellegagi asendada. Avalikust publitsistlikust tegevusest tõmbus Käis tagasi, ja ega talle selleks võimalusigi poleks antud. Küll aga pidas ta 1947—49 loenguid äsja avatud Tallinna Õpetajate Instituudis pedagoogika ja didaktika alal. Tema loengutest järelejäänud märkmete järgi ja eriti "Õpetuse alused ja teed" käsikirja järgi, mida ta oma loengutel on kasutanud, on näha, et Käis ka siin oma loengutes on truuks jäänud oma lapsepsühholoogiale rajanevale didaktikale, sh. õpilasi aktiviseerivatele töömeetoditele.
   
1950. a. kevadel halvenes J. Käisi tervis ja ta palus end puhkusele lubada ning selle järel pensionile arvata. Muidugi mõjus siinjuures talle rusuvalt kaasa see arutu süüdistuste laine, mis 1950. a. kevadel tema vastu uuesti üles puhuti. 1950. a. märtsis toimunud EKP Keskkomitee VIII pleenumil alustati hüsteerilist kampaaniat — võitlust kodanlike natsionalistide ja rahvavaenlaste vastu. Nende kilda arvati ka J. Käis. Küllap see avaldas samuti mõju tema tervisele ja otsusele lahkuda töölt Haridusministeeriumist. On teada, et ta kavatses pensionil olles tööd oma suurteose "Õpetuse alused ja teed" käsikirja kallal jätkata.

Oma viimased elupäevad veetis ta maal venna talus Põlva-Tromsil, kus ta 29. juunil 1950 suri. J. Käis on maetud Põlva kalmistule. Tema hauda tähistab graniidist mälestusmärk, kus on kiri tema enda sõnadega: "Kasvataja kõrgeim tasu on tema püüete teostus kasvandikkude vastuvõtlikus ja tänulikus hinges."
   
Palju aastaid ei võidud J. Käisi teoseid ega tema nimegi pedagoogilises kirjanduses ja konverentsidel-nõupidamistel tunnustavalt märkida.  Tema nime ümber  kujunes hoiatav  vaikus, mida kiivalt valvas Glavlit. Mitmed 1950. ja 1960. aastate esimese poole pedagoogikauurijad, käsitades ainet väga Käisi-lähedaselt, vaikisid maha tema nime;  kes tegid seda kartusest, kes teisel, isiklikul eesmärgil. [---] Aegajalt hakkas meie didaktikasse ja metoodikasse imbuma käisilikke jooni. Kuid Käisi teosed olid siiski veel salastatud erifondides.
   
Alles 1965. a. teisel poolel hakkab J. Käisi nimi jälle meie pedagoogilise avalikkuse ees kostma. Üheks esimeseks selliseks avalikuks foorumiks oli J. Käisi pedagoogilise pärandi tundmaõppimisele ja uurimisele pühendaiud nõupidamine Tartus 22. detsembril 1965. See oli ajastatud tema 80. sünniaastapäevaga. Algatajaks oli noor pedagoogikakandidaat Heino Liimets. Kokkutulekul esinesid I. Unt, H. Liimets, A. Elango ja J. Eilart. Tallinnas tähistati J. Käisi 80. sünnipäeva 26. detsembril konverentsiga Õpetajate Majas, kus esinesid haridusminister F. Eisen , loodusteadlased J. Eilart, G. Vilbaste ja Käisi õpilased. Varsti tööd alustanud pedagoogilise uurimistöö metoodika kursuse Eesti kooli ja pedagoogilise mõtte ajaloo sektsioon hakkas uurima kooliuuendusliikumist Eesti Vabariigis. Muidugi koondus sealhulgas tähelepanu J. Käisi loomingule. Vabariiklikul pedagoogika teaduslikul konverentsil 27.—29. märtsil 1969 esitati 8 ettekannet J. Käisi pedagoogilise pärandi kohta, peale selle ettekanded tema kooliuuenduslastest mõttekaaslaste — F. Mikkesaare, E. Murdmaa, G. Reiali ja R. Reimani — osa kohta ("Nõukogude pedagoogika ja kool" V, Tartu 1969).   Hiljem  jätkasid  selle  pärandi  uurimist juba  ÜPUI   liikmed.
    
Eesti õpetajaskonna nooremale ja isegi ka suureie osale keskmisele põlvkonnale oli J. Käis terve avastus. J. Eilart oma uurimustes tõi avalikkuse ette J. Käisi kui oma aja silmapaistva loodusteadusliku   mõtte,   loodushoiu   ja   fenoloogia   pioneeri   Eestis.
    
1966. a. märtsis pöördus grupp haridustegelasi EKP Keskkomitee poole märgukirjaga — vaadata uuesti läbi 1946. aastal antud ebaõiglased hinnangud J. Käisi pedagoogilise pärandi kohta. Kirjale kirjutasid alia TRÜ pedagoogika kateedri juhataja H. Liimets, ENSV Haridusministeeriumi metoodika ja õpikute osakonna juhataja H. Reinop, ENSV Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi teaduslik töötaja V. Maanso ja Eesti NSV haridusminisfer F. Eisen (EPAMi fond, K1715). Mingit reageerimist sellele kirjale ei järgnenud. Aastaid hiljem, arvatavasti 1976. a. või 1977. a. paiku, pöördusid akadeemik H. Liimets ja haridusminister F. Eisen uuesti samasisulise kirjaga EKP Keskkomitee poole. Selle kohta anti allakirjutanule allkirja vastu lugeda Keskkomitee teaduse ja koolide osakonna koostatud õiend, Selles seletati, et Keskkomitee büroo otsust ei muudeta; pealegi ei ole sellega kedagi parteiliselt karistatud. Kuid kinnitati, et J. Käisi uurimisele ei tehta edaspidi mingit takistust. Omeit hoiti kuni 1980. aastate alguseni osa J. Käisi teoseid raamatukogude erifondis. (Seda kahe-mehe kirja ega selle kohta koostatud õiendit ei ole ma Partei Ajaloo arhiivis leidnud).
    
Vahepealsetel aastatel ongi J. Käisi päranduse uurimine edenenud. Mõneski monograafias, mis meie pedagoogide poolt 1970. aastate keskel on õpilaste aktiviseerimise ja iseseisva töö kohta kirjutatud, on juletud juba viidata ka J. Käisi teostele (nt. Inge Undi "Õpilaste aktiviseerimine tunnis", 1974; O. Nilsoni "Õpilaste iseseisva töö teooria ja praktika" (vene k.) 1976). Siin piirdutakse küll peamiselt tema nime või teose lühikese rnainimisega, tema pedagoogiliste ideede käsitlus jääb aga veel reserveerituks. Julgemini on Käisi käsitlenud oma töödes H. Liimets. Põhjalikum ülevaade Käisi eluteest ja elutööst ilmus tema 100. sünniaastapäeva puhul koguteoses "Koolile pühendatud elu" (1985). Välja on antud "Valik Johannes Käisi töid" (1989) ja tema tööde valimik ka vene keeles (1990).

llmumas on J. Käisi ühe põhiteose "Isetegevus ja individuaalne tööviis" (1935) uus väljaanne, milles on arvesse võetud tema enda tehtud hilisemad parandused ja laiendused. Järge ootab tema kapitaalse teose "Õpetuse alused ja teed" 600-leheküijeline käsikiri. [---]

J. Käisi pedagoogiline pärandus avaneb ja suubub tänapäeva kooliuuendusse.

Juuli—dets.  1990



Powered by Plone, the Open Source Content Management System

This site conforms to the following standards: