Personal tools
You are here: Home Elu ja tegevus ● 1940. aastad ● Artiklid ● Ühest ebavõrdsest võitlusest meie pedagoogilise mõtte lähiminevikus. I (Ferdinand Eisen)
Document Actions

● Ühest ebavõrdsest võitlusest meie pedagoogilise mõtte lähiminevikus. I (Ferdinand Eisen)

by Jana Järvsoo last modified 2006-10-27 01:54 PM

Diskussioon Johannes Käisi "Valitud tööde" ümber. Kooliuuenduslane. Tallinn. 1992, nr 2, lk 30-36

Didaktika, kasvatuse ja koolikorralduse küsimuste ümber on Eesti koolimehed ikka vaielnud, esitanud erinevaid seisukohti ja neid ka kummutanud. Diskussioone, ajuti ägedaidki, toimus ka Eesti Vabariigi ajal, kui rajati uut, rahvuslikku kooli ja teed murdis kooliuuendusliikumine. Koolikorralduse pohiküsimuste kohta tuli muidugi võimuorganitel lõpuks mingi otsus teha. Aga didaktika-metoodika küsimustes vähemalt võisid rööbiti eksisteerida ja konkureerida erinevad vaated ja tööviisid ning sellistena ka koolis kasutusel olla. Kuid nõukogude võimu tsentraliseerituse ja surutuse tingimustes võisid taolised arutlused ja vaidlused toimuda ainult valitsevate ortodoksaalsete kaanonite raamides ja üldreeglina “lahendati” neid “ülalt” antud käskude ja keeldudega. Nii suruti pedagoogilise mõtte areng sulgseisu.

Esimestel sõjajärgsetel aastatel, kui kool oli alles vaevaliselt toibumas kahest okupatsioonist ja sõjarüüstest ning olles uuesti sattunud repressioonide ning range ideoloogilise surutuse tingimustesse, elavaid loomingulisi diskussioone ja mõttevahetusi õpetajaskonnas ei ilmnenud. Õppetöö toimus valdavalt eesti kooli traditsioonilisi õppeviise järgides, kuid samal ajal suruti peale nõukogude pedagoogika põhimõtteid ja autoriteete.

Ometi puhkes 1946. aastal meie koolielus äge diskussioon, mis lähtus justkui puht didaktilistest probleemidest, kuid seostati kohe võitlusega  kodanliku  natsionalismi  ja  Lääne  pedagoogilise  mõtte ees kummardamise vastu. [------------- ] Diskussiooni ajendiks sai tuntud koolimehe Johannes Käisi 1946. a. sügisel ilmunud "Valitud tööd", milles korraga avastati tõsiseid eksimusi partei poolt sanktsioneeritud pedagoogiliste kaanonite vastu.

J. Käis oli kujunenud Eesti 1920.—1930. aastate üheks silmapaistvaks pedagoogiks. Ta oli Eesti kooliuuendusliikumise vaieldamatu juht ja organisaator, omanäolise pedagoogilise koolkonna rajaja. Vastandina last mittearvestavale vanale tuupimiskoolile Iähtus Käis kõigepealt lapsest, lapsepsühholoogiast, tema individuaaisetest eeldustest ja võimetest ning lõi nii didaktilise süsteemi, mille keskmeks kodulooline üldõpetus ja õpilaste iseseisev ja individuaalne tööviis. Tema süsteem on suunatud lapse isiksuse arendamisele ja selle kaudu sotsiaalsele kasvatusele. (J. Käisi pedagoogiline süsteem on leidnud kirjanduses juba laiemat käsitlust.) J. Käis oli oma pedagoogiliste ideede sügavalt veendunud kuulutaja ja kaitsja ning ühtlasi aktiivne juurutaja. Samal ajal oli ta järjekindel võitleja demokraatliku   ühtluskooli   põhimõtte   eest. See   viis   teda   sageli vastuollu  ameliku hariduspoliitikaga. [---] Kõrvaldatud  1930.aastal otseselt koolitööst nii Võru seminari kui aasta hiljem ka Paldiski gümnaasiumi direktori kohalt, jätkas Käis visalt ja justkui uue energiaga kooliuuendustööd vabariigis. Tema toimetusel ja kaasautorlusel ilmus 1932—36 seeria käsiraamatuid "Uusi teid algõpetuses", 1935 ilmus tema põhjapanev teos "lsetegevus ja individuaalne tööviis". Käis oli alatine ja oodatud lektor õpetajate kursustel ja päevadel. [---]

Olles kõigist hariduselu juhtimise ametlikest positsioonidest kõrvale tõrjutud, kuid vaieldamatu autoriteet uuendusmeelses õpetajaskonnas, satub J. Käis 1940. aasta pöördelistesse sündmustesse. J. Varese valitsuse haridusminister J. Semper kutsus J. Käisi tööle Haridusministeeriumi metoodilise sektori juhatajaks. Käis võttis selle koha vastu, lootes, et nüüd avaneb tal võimalus takistamatult ellu  viia oma pedagoogilised  ideed. [---] See oli tema peaaegu et kinnisidee, mis viib teda kaastööle Haridusministeeriumis uue võimu tingimustes. J. Käis oli kunagi kuulunud sotsialistlikku parteisse, poliitikast aktiivselt osa võtmata, kui mitte arvestada hariduspoliitikat. Ka ei avaldanud ta 1940. aastal ega hiljemgi soovi astuda kommunistlikku parteisse.

Nõukogude võimu poolt rakendatud repressioonid tabasid ka Käisi — 14. juunil 1941. a. küüditati tema abikaasa Anette Budkovski-Käis Võrust Siberisse. Käisi ei jäetud rahule ka Saksa okupatsiooni ajal. Ta pidi mitu kuud vanglas istuma, kusjuures ülekuulamistel pandi temale süüks mitte ainult töötamist nõukogude võimu ajal, vaid ka opositsioonilist tegevust Eesti Vabariigi ajal. (Vt. Käsikirjaline kogumik "Johannes Käis", Koost. V. Horm, Tln, 1980, Ik. 31—38. PEM f. 437/kH 75.) Vabanenud vangistusest (ilmselt oma lähimate kolleegide eestkostel), leidis ta varju vennapoja talus Põlva-Tromsil; ajuti viibis ta ka oma Tartu-korteris, jätkates tööd suure didaktika alase teose "Õpetuse alused ja teed" käsikirja kallal.

Peale Saksa okupantide väljakihutamist ja Nõukogude võimu taaskehtestamist kutsusid selleaegsed haridusjuhid (J. Nuut, A. Valsiner) J. Käisi uuesti Hariduse Rahvakomissariaadi metoodilise sektori juhatajaks. Esimeseks praktiliseks ülesandeks oli koolide õppeplaanide ja -programmide koostamine ning õpikute koostamise organiseerimine ja trükki toimetamine. 

Detsembris 1945 täitus J. Käisil 60 eluaastat. Seda tähistas vabariigi pedagoogiline avalikkus laialdaselt. Aktused toimusid Tallinna Õpetajate Seminari ja Tartu Ülikooli aulas. Tallinnas tervitasid teenelist koolimeest hariduse rahvakomissar J. Nuut ja EK(b)P Keskkomitee kooliosakonna juhataja K. Kure, kes märkisid teda kui õpetajaskonna tunnustatud juhti didaktilis-metoodilistes küsimustes ja tema teeneid koolide varustamisel õpikutega. Tervitusi ning kiidu- ja tänusõnu järgnes kolleegidelt ja õpilastelt. "Nõukogude Kooli" 1945. aasta 12. nr. oli pühendatud J. Käisile, tema elutööle didaktikuna, kooliuuenduse juhina, võitlejana tagurliku koolipoliitika vastu. Oma juubeliaktusel lausus Käis teda kui innukat töömeest ja võitlevat pedagoogi iseloomustavad sõnad: "Minu elu sisuks on olnud töö. Ma olen olnud alati õnnelik, kui ma olen saanud töötada, ja õnnetu, kui mult see võimalus on võetud. Viimane moment on esinenud minu elus kahel korral: parast Võru Seminari sulgemist kodanliku Eesti valitsuse ajal ja fašistliku okupatsiooni päevil, mil ma olin ühiskondlikust elust täiesti välja lülitatud, Niikaua kui ma veel püsti seisan, tahan ma töötada pedagoogilisel alal, olla kasulik Nõukogude Eestile, tema koolile ja noorusele." ("Nõukogude Õpetaja" 1945, nr. 51.) Ent varsti järgnes kibe pettumus. Ka mitmed tema juubelipäevade kiidukõnelejad pöördusid korraga temast ära ja astusid tõsiasju väänates ning oma ebakompetentsust demonstreerides vihaselt tema pedagoogilise süsteemi vastu.

J. Käisi juubeliaktusel avaldati mõtet, et tema töid tuleks uuesti avaldada, et neid õpetajatele kättesaadavaks teha. Ja Käis, küllap innustatuna pedagoogilise avalikkuse ja samuti haridusjuhtide poolt osaks saanud tunnustusest, koostaski avaldamiseks oma põhiliste tööde valimiku. Tema oli muidugi kursis 1946. aastal nõukogude pedagoogilises ajakirjanduses liikuma läinud mõtetega, et õppetöös tuleb kasutada rohkem õpilasi aktiviseerivaid meetodeid. See mõte leidis kajastust ka B. Jessipovi — N. Gontšarovi 1946. a. suvel ilmunud pedagoogika õpikus. See julgustas ilmselt omakorda Käisi astuma Nõukogude Eesti kooli ette õpilaste isetegevuse ja individuaalse tööviisiga ja algõpetuse metoodikaga.

J. Käisi "Valitud tööd" ilmus 1946. a. sügisel. Raamat koosneb 3 osast. Esimese osa moodustavad üldpedagoogilised kirjutused, mille hulgas Käis, arvestades tolleaegset poliitilist režiimi ja ideoloogilist atmosfääri, avaldab kolm artiklit Marxi ja Engelsi pedagoogiliste vaadete kohta, Lenini õpetusest hariduse kohta ja sotsialistliku distsipliini kasvatamise kohta. Käis ise tunnistab hiljem oma kirjas E. Oissarile, et need kirjutised kujutasid endast kokkuvõtlikke kordamisi tol ajal Nõukogude pedagoogilises ajakirjanduses ilmunust ja olid teatud andamiks valitsevale ideoloogiale, et "Valitud tööd" üldse võinuksid ilmuda (F. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum, KO, f. 217). Ülejäänud 4/5 raamatust on pühendatud didaktikale ja algõpetuse metoodikale, kuhu ta on võtnud terveid peatükke oma teosest "lsetegevus ja individuaalne tööviis". Need peatükid käsitlevad töökooli põhimõtteid ning nende rakendatavust Eesti kooli tingimustes, õpilaste isetegevust ja individuaalset tööviisi koos tööjuhatuste menetlusega, üldõpetust ja koduloolist vaateõpetust. Algõpetuse osas järgnevad veel kirjutised lugemis- ja kirjutamisõpetuse ja matemaatika algõpetuse kohta. Lõppu on lisatud J. Käisi tööde bibliograafia, 359 nimetust, neist 339 olid ilmunud enne nõukogude võimu. Võrreldes varem ilmunuga on autor "Valitud töödes" teinud mõningaid kärpimisi ja kohati teksti tihendanud, mis on aine esitust parandanud. Kuid osa muudatusi tekstis on tehtud eesmärgil, et raamat Glavliti kitsaste väravate taha pidama ei jääks. Raamatu  vastutavaks toimetajaks oli A. Aret, kes oma saatesõnas kirjutab, et "kuna nõukogude pedagoogikas, eriti viimasel ajal üha enam rõhutatakse õpilase isetegevuse ja individuaalse töö momente õppetöös, osutuvad Käisi sellekohased arutlused ja näpunäited vägagi ajakohasteks" (Ik. 4). A. Aret sai sellise arutluse eest diskussiooni käigus kõvasti nuhelda, sest ta oli esitanud J. Käisi pedagoogilisi vaateid, mis kordavat kodanliku pedagoogika kahjulikke ideid, nõukogude pedagoogika pähe ja soovitab neid Eesti NSV õpetajatele.

Kärarikka ideoloogilise võitluse avalöögiks sai EK(b)P Keskkomitee I sekretäri N. Karotamme kõne Tallinna intelligentsi koosolekul 6. okt. 1946. Arutusel oli ÜK(b)P Keskkomitee otsus ajakirjade "Zvezda" ja "Leningrad" kohta ning A. ždanovi vihane kõne Leningradi kirjanike parteiorganisatsiooni koosolekul nõukogude kirjandusele võõrasteks ja vaenulikuks tunnistatud nähtuste vastu. Teatavasti said seal armutult hukka mõistetud kirjanikud M. Zoštšenko ja A. Ahmatova kui nõukogude tegelikkuse üle irvitajad ja Lääne ees kummardajad. Muidugi pidi selliseid nähtusi ka meil leiduma, ja neid tuli leida ja paljastada. Selliste suurte ideoloogiliste vääratuste hulgas mainis N. Karotamm J. Käisi "Valitud tööde" ilmumist, kui nõukogude koolile  kahjulikku raamatut. Kohe järgnes äge diskussioon J. Käisi "Valitud tööde" ümber.

See algas "ülalt". Rünnaku avas Tartu R. Ülikooli pedagoogika kateedri juhataja A. Pint, kes oli alles peale sõda Eestisse asunud. Ta avaldas 12. oktoobril 1946 "Rahva Hääles" pikema kirjutise "On aeg vabaneda kodanliku ajastu kahjulikest pärimustest meie koolides", mis oli tervenisti suunatud J. Käisi "Valitud tööde" teravaks ründamiseks. Toonis ja väitlustes oli eeskuju võetud A. ždanovi kurikuulsast esinemisest. Selline mahategev rünnak tuli ootamatusena nii Käisile enesele kui ka kogu pedagoogilisele üldsusele. Seda enam, et alles hiljuti oli seesama A. Pint J. Käisi kui pedagoogilise uuenduse kandjat suuresõnaliselt kirjas kiitnud (EKP ajaloo arhiiv, f. 1, nim. 9, s. 8, 1. 98).

J. Käis, oma aja olukorra kohta küllaltki naiivne, ei omistanud N. Karotamme lausutule ilmselt veel vajalikku tähendust ja asus omakorda üksikasjalikult, kuid argumenteeritult A. Pinti subjektiivseid süüdistusi ümber lükkama, lootes nii ajakirjanduse, Haridusministeeriumi kui ka EK(b)P Keskkomitee kooliosakonna objetiivsusele.

Milles süüdistas A. Pint J. Käisi ja tema "Valitud töid"?

Kõige rängemas patus, selles, et Käis propageerib oma töödes selliseid õppeviise, mis on partei poolt ammu hukka mõistetud. Käisi   teos   olevat   ehitatud   nõukogude   koolile   vastuvõetamatule metodoloogiale — ületoonitatakse õpilaste isetegevust, mis on iseloomulik Ameerika pragmatistlikule teooriale. Käis propageerivat nõukogude koolis hukkamõistetud Dalton-plaani. Pint samastab siin J. Käisi poolt soovitatud rühmatöö Dalton-plaaniga. Käis esitavat kooli väljasuremise ekslikke ideid ja järgivat vabakasvatuse teooriat. Seda naeb A. Pint J. Käisi õpilaste isetegevuslikus ja individuaalses tööviisis, kogu tema tööjuhatuste menetluses. Tunnis, mis toimub Käisi meetodi järgi, valitsevat täielik distsipliinitus ning organiseerimatus: õpilased tegelevad kas individuaalselt või rühmiti omaette, liiguvad klassis ringi oma äranägemisel. Õppetöös puuduvat plaanikindlus ja süstemaatilisus. Nii alandab Käis õpetaja osa tunnis, mis on vastuolus ÜK(b)P Keskkomitee määrusega. Õigupoolest vastandavat Käis õpetajat ja õpilast. Ränga süüdistusena esitab Pint Käisile testide (katsude) propageerimist, mis kujutavat endast partei poolt hukkamõistetud pedoloogilisi teste. Pahaks pannakse ka seda, et Käis viitab sageli Lääne-Euroopa kodanlikele "suurustele", kuid kordagi ei maini nõukogude ega vene pedagooge. "Valitud tööde" lõpus on toodud J. Käisi tööde bibliograafia, milles soovitatakse töid, kus esineb nõukogudevastaseid vaatekohti. Lõpuks saavad nuhelda ka "Valitud tööde" vastutav toimetaja A. Aret ja kirjastus "Pedagoogiline Kirjandus" (dir. G. Reial) vastutustundetuse ja asjatundmatuse eest nõukogude pedagoogika alal.

A. Pindi artikkel kutsus kooliringkondades esile hämmingu ja elava arutluse. Ühelt poolt kinnitab see enesekindel nõukoguliku koolitusega kriitik, et selle raamatu näol on tegemist ränkade eksimustega partei kooliküsimustes tehtud otsuste vastu, et see raamat on kahjulik ja desorganiseerib õpetajaid. Tegelikult esitab raamat uuendusmeelseid pedagoogilisi vaateid, mis juba paar aastakümmet olid Eesti koolides tuntud ja laialdaselt praktikas juurdunud.

Küsimus võeti arutusele Haridusministeeriumi laiendatud kolleegiumi koosolekul 26. okt. 1946. Kohal olid peale ministeeriumi kolleegiumi liikmete Ministrite Nõukogu aseesimees N. Puusepp, endine haridusminister J. Nuut, kelle ministriks oleku ajal käesolev raamat ilmus, EK(b)P Keskkomitee osakonnajuhataja K. Kure, ELKNÜ Keskkomitee sekretär M. Prääts, TRÜ pedagoogika kateedri dotsent A. Elango, Tartu linna haridusosakonna juhataja R. Majak, Eesti NSV Ametiühingute Kesknõukogu aseesimees F. Eisen, ja muidugi "süüdlane" J. Käis ning tema arvustajad A. Pint ja "Rahva Hääle" toimetaja M. Laosson jt. Koosolekut juhatas haridusminister A. Raud. Kõigepealt otsustati nõuda seletust J. Käisilt nii oma raamatu kui "Rahva Hääles" selle kohta ilmunud kriitika kohta.
   
J. Käis oli valmistanud koosolekuks pikema, 12 punktist koosneva ettekande (EKP Partei ajaloo arhiiv, fond 1, nim. 9, s. 8, Ik. 71—97; koopia EPAMis, fond K21244), kuid pidi piirduma suhteliself lühikese sõnavõtuga. J. Käis rõhutas kõigepealt, et A. Pindi artikkel tema "Valitud tööde" kohta ei vasta bolševistlikule kriitikale, millesse Käis siis veel ise näis uskuvat. Pindi artikkel on ühekülgselt eitav ja mahategev, opereerib subjektiivsete, asjalikult põhjendamata üldlauseliste väidetega, nopib kontekstist välja üksikuid lauseid. Pint ignoreerib uuemaid kirjutisi nõukogude pedagoogika alal. Käis viitas B. Jessipovi — N. Gontšarovi 1946. a. suvel ilmunud õpikule "Pedagoogika. Pedagoogilistele koolidele". Pint ei tõesta kuidagi õpilaste isetegevuse printsiibi "ületoonitamist" arutatavas raamatus. Käis tõrjus tagasi ka süüdistuse õpetaja osa alahindamises, rõhutades, et õpilane ei ole õppetöös ainult objekt, kes peamiselt vastu võtab. Samuti tõrjus ta tagasi süüdistuse Dalton-plaani propageerimises, seletades enesekindlale oponendile kannatlikult, et rühmatöö, mida ta tõepoolest soovitab, ei ole veel Dalton-plaan, vaid üks individuaalse tööviisi vorme. Üks tõsisemalt kõlanud süüdistusi, millega Pint Käisi ründas, oli see, et Käis propageerib partei poolt hukka mõistetud pedoloogilisi ja intelligentsuse teste. Jällegi tuli Käisil seletada, et see segab pedoloogilised ja intelligentsustestid ära "Valitud töödes" käsitatud kontrolltestidega (katsudega), mis võimaldavad õpilaste teadmisi kontrollida ja võrrelda.

J. Käis lausus enesekriitiliselt, et need tööd, mis on kirjutatud 10 aastat tagasi, kodanliku korra tingimustes, vajanuksid küll mõningaid kriitilisi kommentaare. Välja oleks võinud jätta mitteolulised tsitaadid Lääne kasvatusteadlaste töödest. Kuid A. Pindi arvustuse tunnistas ta vildakaks ja põhjendamatuks. J. Käis kinnitas, et selles ei pea paika mitte ükski väide. Lõpuks tuletas Käis meelde Pindi äsjast suuresõnalist kiitust tema aadressil.


Powered by Plone, the Open Source Content Management System

This site conforms to the following standards: