Personal tools
You are here: Home Elu ja tegevus ● 1940. aastad
Document Actions

● 1940. aastad

by Jana Järvsoo last modified 2006-10-27 01:37 PM

1930. aastate lõpuks oli Johannes Käisist kujunenud Eesti üks väljapaistvamaid ja autoriteetsemaid  kooliuuenduslikke pedagooge. Kui 1940. aastal, pärast pöördelisi sündmusi, tehti talle ettepanek asuda tööle tolleaegsesse Haridusministeeriumisse, oli ta nõus. Kindlasti mõjutas tema otsust lootus, et nüüd avaneb tal suurem võimalus oma ideede elluviimiseks.

Tema ülesandeks sai nii tegelemine algkooli õppeplaanide ja –programmidega, kui ka õpikute koostamine. Õige pea lisandus ka ajakirja “Nõukogude Kool” toimetamine. Oma panuse andis Johannes Käis ka keskkooli uute programmide, loodusteaduslike ainete õpetamist puudutava, osas.

Suured muudatused tõi Johannes Käisi ellu 1941. aasta. Olles 56. aastane, abiellus ta 15. veebruaril, oma kauaaegse töökaaslasega Võru Õpetajate Seminari päevilt Anette Budkovskyga (sünd. Lauk). Sellele abielule ei olnud määratud kaua kesta. Vaevalt neli kuud hiljem, 14. juunil 1941, küüditati koos tuhandete teiste eestimaalastega Siberisse ka Anette Budkovsky.

Nõukogude okupatsioon asendus Saksa omaga ning 3. augustil 1941 arreteeriti Johannes Käis Põlva kalmistul Saksa omakaitse poolt. Talle ei pandud süüks mitte ainult töötamist nõukogude korra ajal Eestis, vaid ka opositsioonilist tegevust Võru Seminari direktorina. Vangistusest vabanenuna pidi ta järgnevad saksa okupatsiooniaastad elama politsei valve all. Suved õnnestus Johannes Käisil veeta venna talus Tromsil. Talvel elas ta, kirjastustele juhuslikke tõlketöid tehes, Tartus. Sellesse perioodi jääb ulatusliku didaktikaalase töö “Õpetuse alused ja teed” koostamise alustamine, ning “Loodusõpetuse metoodika” käsikirja valmimine.

1944. aasta oktoobrist asus Johannes Käis taas tööle haridusministeeriumisse, mis nüüd kandis Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi nime.  Metoodilise sektori juhatajana jätkas ta õppeplaanide ja –programmide koostamist, õppekirjanduse väljaandmist ja metoodiliste küsimuste lahendamist.

Tema initsiatiivil alustasid 1945. aastal uuesti ilmumist “Nõukogude Õpetaja” ja “Nõukogude Kool”. Viimase juure tuli Johannes Käisil enesel käed külge panna. Ajakirja vastutava toimetajana kirjutas küll alla  J. Seilental, kuid tegeliku töö tegi ära Käis.

Lisaks sellesl täitis ta 1945. aasta 1. septembrist kuni 1946. aasta 2. veebruarini kohakaasluse alusel Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi direktori kohuseid. Õpetajate täiendamine ja koolitamine oli Johannes Käisi südameasi. Tallinna ja Tartu õpetajate seminaridele lisandusid seminarid Haapsalus ja Rakveres ning pedagoogilised klassid Viljandis ja Võrus. Johannes Käis koostas neile programmid. Kutseta õpetajate tarvis loodi kolmeaastased suvekursused.

1945. aasta detsembris tähistas Johannes Käis oma 60. eluaastat. Tallinna Õpetajate Seminari aulas korraldatud aktusel tervitas hariduse rahvakomissar dr. J. Nuut teda kui meie õpetajaskonna tunnustatud juhti metoodilistes, pedagoogilistes ja didaktilistes küsimustes. 13. jaanuaril 1946 tähistati J. Käisi juubelit piduliku aktusega ka TRÜ aulas.

J. Käisi tähtpäev leidis elavat kajastamist ka perioodikas. Ajakiri “Nõukogude Kool” pühendas juubilarile oma 1945. aasta detsembrinumbri. 26. detsembril 1945 märkis “Rahva Hääl”: “Kahtlemata pole ükski teine eesti pedagoog ajanud meie koolipõllul nii sügavaid vagusid. /.../ Käisil on seljataga hiigeltöö eesti kooli õpetustaseme tõstmisel ja eesti kooli loomisel.”

Tähelepanust innustatuna otsustas J. Käis 1946. aastal anda trükki oma teoste kogumiku “Valitud tööd”. Kogumikku oli võetud peale nõukogude võimu ajal kirjutatud artiklite ka valimik tema varasemal perioodil ilmunud töid. Selle tagajärjeks olid aga ootamatult ägedad rünnakud ja süüdistused. J. Käis elas 1946. aasta kibestumisi küllaltki raskelt üle. Teda aitas vaid veelgi intensiivsemalt töösse sukeldumine.

1950. aastat talvel põdes J. Käis raskel kujul grippi, mille tagajärjel tundis ta end pikka aega väga väsinuna. Sama aasta aprillis kirjutas ta avalduse, milles palus end puhkusele lubada ja pärast puhkust pensionile arvata. See teostuski haridusministri käskkirjaga 27. aprillist 1950.

Maikuu veetis ta Tallinnas, seejärel siirdus vennapoja tallu Tromsile. Järsk elumuutus ei tulnud tervisele siiski kasuks. 29. juunil 1950 varises ta infarkti tagajärjel kokku. Matused Põlva kalmistul olid küllaltki tagasihoidlikud. Kohal viibisid vaid omaksed ning paarkümmend endist kasvandikku ja kaastöötajat.

Umbes aasta pärast surma asetasid tema endised õpilased ja naiseõde kalmule kujur J. Raudsepa kavandatud mustast lihvitud graniidist mälestussamba, mille esiküljel koolimehe pronksist bareljeef ja epitaaf: “Kasvataja kõrgeim tasu on tema püüete teostus kasvandikkude vastuvõtlikus ja tänulikus hinges”.

Allikad:

● F. Eisen. Silmapaistev eesti pedagoog Johannes Käis. - Koolile pühendatud elu. Johannes Käis 1885-1950. F. Eisen, koostanud. Tallinn. 1985
● V. Horm. Koolile pühendatud elu. Johannes Käisi elukäik. - Koolile pühendatud elu. Johannes Käis 1885-1950. F. Eisen, koostanud. Tallinn. 1985





Powered by Plone, the Open Source Content Management System

This site conforms to the following standards: