Kiusamisele reageerimine.
Viis, kuidas koolid reageerivad on väga oluline.
Kooli
seadus(poliitika), mis kajastab probleemi õppekavas ning seda, kuidas
juhtumitega edasi tegeletakse on kõige efektiivsem võimalus kiusamisega
tegelemisel. Kuid ühelgi koolil pole vastuseid igale probleemile
ning samuti pole olemas ainuõiget meetodit kõikide
kiusamisjuhtumitega tegelemiseks.
Viis, kuidas täiskasvanud kiusamisele reageerivad aitab kaasa kooli eetosele ning võib aidata suuremal või väiksemal määral kaasa kiusamisega hakkamasaamisel. Probleemi ignoreerimine
paneb selle vastupidi õitsema. Tugeva- käe meetod võib selle aga
põranda alla viia. Siiski positiivne ja avatud lähenemine julgustab
noori rääkima asjadest, mis neile muret tekitavad ning parandavad
õpikeskkonda propageerides hoolivat ja vastutustundlikku käitumist.
Kuidas peaksid koolid reageerima?
See sõltub järgnevast:
· Antud tingimustest
– hinda olukorda alati enne mingi meetodi rakendamist. Rühmakiusamisega
tuleb tegeleda teisiti kui indiviidiga, kes korduvalt teisi kiusab.
Sellise kiusaja kiusamine võib olla lihtsalt üks paljude probleemide
ilming.
· Kooli võimalustest ning allikatest
– näiteks ei ole mõtet püüda nõustamise-lähenemist, kui potentsiaalsed
koolinõustajad ei ole saanud vajalikku ettevalmistust ülesande
täitmiseks.
Missugused meetodid on parimad?
Üha
paremini tulevad koolid toime kiusamisega tegelemisel, ent enne läheb
siiski natuke aega, kui kõik juhtumid leiavad kiire lahenduse.
Mõnikord peab õpetaja ütlema lihtsalt ühe või kaks sõna, et õpilane
mõistaks, et ta käitus halvasti. Äärmuslikel juhtudel jääbki mõni
kiusamine puutumata. Uute ideede tulv jätkub, ent alljärgnevalt mõned meetodid, mille edukust on tunnistatud ning juurde on lisatud lühikesed kommentaarid.
· Karistused
nagu näiteks koolist kõrvaldamine või väljaviskamine näitavad kiusamise
tõsidust ning aitavad luua turvalisemat keskkonda ohvritele. Samuti
tuleb olla teadlik sellest, et mõned kiusamise liikidest kuuluvad
seaduserikkumise alla. Siiski jääb suurem osa kiusamisest karistuseta
ning seepärast tuleb leida uusi võimalusi, kuidas aidata paljusid
peidetuid ohvreid.
· Kiusaja postkastid – lihtne
võimalus, kus nooremad õpilased saavad oma mured üles kirjutada ning
“kiusaja postkasti” panna. See, mis nende kirjadega edasi toimub on
võti selle meetodi õnnestumisel või ebaõnnestumisel. Kas suudetakse
teha vahet tõelistel kirjadel ning võltsidel väljamõeldistel?
· Kiusajate kohtud
– meetod, mille käigus saavad noored osaleda kooli reeglite koostamisel
ning otsustada, mis juhtub nendega, kes reegleid rikuvad. Mõned koolid
on püüdnud luua nö kohtuid, mis tegeleksid kiusamisjuhtumitega.
Põhimõte, et noored otsustavad oma eakaaslaste üle ning karistavad
reegleid rikkunuid, jääb siiski vastuoluliseks. Selleks et kõikide
asjasse segatud noorte õigusi kaitsta on selge, et täiskasvanul peab
sellistes kohtuprotsessides aktiivsem ja juhtivam roll olema.
· Nõustamine
– õpetajal või mõnel teisel täiskasvanul võib olla oskused ning aega,
et aidata neid, kes kiusamisega seotud. Nii kiusajad kui ohvrid saavad
sellest kasu. Selle peamisteks probleemideks on aga, et see võtab aega,
noored peavad sellest osa võtma vabatahtlikult ning koolis on nappus
koolituse läbinud nõustajatest.
· Vahendamine – mõned
koolid on üles seadnud programmid, mille käigus kaks inimest, kes on
eriarvamustel nõustuvad, et kolmas isik (täiskasvanu või omavanune
nõustaja) aitab probleemile lahenduse leida. See aitab väga mitmetes,
kuid mitte kõigis kiusamise situatsioonides. Kiusaja võib lihtsalt
keelduda vestlusest osa võtta kuna ta ei kavatse kiusamist lõpetada.
Ohver võib omakorda tunda, et kolmanda isiku lahendus probleemile ei
ole õiglane.
· Kaaslaste nõustamine – mõnedes koolides
on tööle pandud omavanuste nõustamis programmid, kus vanemad õpilased
töötavad kui nõustajad. Selleks on aga kindlasti vaja noori koolituse
läbinud vabatahtlikke, kes on võimelised aitama ahastuses olla võivaid
ohvreid.
· “Ei – süüdista” lähenemine – meetod, mille
käigus saab kiusamisse varakult sekkuda ning mis ei nõua, et keegi
tuleb süüdi tunnistada. Rühm noori sealhulgas pealtvaatajad ning
võimalikud kiusajad pannakse olukorda, kus neile räägitakse ohvri
murest ning palutakse võimalikke lahendusi pakkuda. See meetod on eriti
kasulik rühma kiusamisega ja narrimisega tegelemisel.
· “Jagatud mure” meetod
– see on Rootsi tehnika, mis on paljuski sarnane “ei-süüdista”
meetodile, kuigi seda ei ole laialt kasutatud, sest see on üsna
keeruline ning aeganõudev. Mõlemat meetodit on kritiseeritud, ent
siiski on mõlema eesmärk julgustada kiusajaid oma tegude eest vastutust võtma ning kiusamist lõpetama.
· “Lahendusekesksed meetodid”
– on sisult üsna sarnased kahele eelnevale, ent neid saab lisaks
kiusamisele ka teiste probleemide lahendamisel kasutada. See meetod on
kasulik, sest faktide leidmine ja otsuse tegemine, kas tegemist oli
kiusamisega või mitte, on mõnikord võimatu. Suhete probleemid laste
rühmades võivad olla väga keerulised. Need võivad olla ka mõnede laste
isiksuse arengus ning haridusteel väga laastavad. Võime sekkuda, et
lahti arutada suhetes tekkinud sõlmed, liialt aega raiskamata, on
koormatud õpetajale kiusatuseks.
· Info edastamise meetodid
– raskemate kiusamisjuhtude puhul on väga oluline nende kirjalik
salvestamine, mis aitab vältida olukorda, kus juhtumid jäävad kahe
silma vahele.
· “Turvalised ruumid” – mõnedes koolides
seatakse sisse kiusamise ohvrite jaoks ruum, kuhu nad saavad
vahetundide ajal peitu tulla. Kuigi see võib mõneks ajaks turvalisuse
luua võib tekkida olukord, kus ülejäänud kool tundub neile lastele
veelgi vaenulikum.
· Rääkimine – ühestki meetodist pole
kasu juhul kui kogu kool, õpilased, lapsevanemad, õpetajad ja teised ei
ole valmis kiusamisest avalikult ja tõsiselt rääkima.
