Viis, kuidas koolid reageerivad on väga oluline.

Kooli seadus(poliitika), mis kajastab probleemi õppekavas ning seda, kuidas juhtumitega edasi tegeletakse on kõige efektiivsem võimalus kiusamisega tegelemisel. Kuid ühelgi koolil pole vastuseid igale probleemile ning samuti pole  olemas ainuõiget meetodit kõikide kiusamisjuhtumitega tegelemiseks.

Viis, kuidas täiskasvanud kiusamisele reageerivad aitab kaasa kooli eetosele ning võib aidata suuremal või väiksemal määral kaasa kiusamisega hakkamasaamisel. Probleemi ignoreerimine paneb selle vastupidi õitsema. Tugeva- käe meetod võib selle aga põranda alla viia. Siiski positiivne ja avatud lähenemine julgustab noori rääkima asjadest, mis neile muret tekitavad ning parandavad õpikeskkonda propageerides hoolivat ja vastutustundlikku käitumist.


Kuidas peaksid koolid reageerima?

See sõltub järgnevast:
· Antud tingimustest – hinda olukorda alati enne mingi meetodi rakendamist. Rühmakiusamisega tuleb tegeleda teisiti kui indiviidiga, kes korduvalt teisi kiusab. Sellise kiusaja kiusamine võib olla lihtsalt üks paljude probleemide ilming.

· Kooli võimalustest ning allikatest – näiteks ei ole mõtet püüda nõustamise-lähenemist, kui potentsiaalsed koolinõustajad ei ole saanud vajalikku ettevalmistust ülesande täitmiseks.


Missugused meetodid on parimad?

Üha paremini tulevad koolid toime kiusamisega tegelemisel, ent enne läheb siiski natuke aega, kui kõik juhtumid leiavad kiire lahenduse.

Mõnikord peab õpetaja ütlema lihtsalt ühe või kaks sõna, et õpilane mõistaks, et ta käitus halvasti. Äärmuslikel juhtudel jääbki mõni kiusamine puutumata. Uute ideede tulv jätkub, ent alljärgnevalt mõned meetodid, mille edukust on tunnistatud ning juurde on lisatud lühikesed kommentaarid.

· Karistused nagu näiteks koolist kõrvaldamine või väljaviskamine näitavad kiusamise tõsidust ning aitavad luua turvalisemat keskkonda ohvritele. Samuti tuleb olla teadlik sellest, et mõned kiusamise liikidest kuuluvad seaduserikkumise alla. Siiski jääb suurem osa kiusamisest karistuseta ning seepärast tuleb leida uusi võimalusi, kuidas aidata paljusid peidetuid ohvreid.

· Kiusaja postkastid – lihtne võimalus, kus nooremad õpilased saavad oma mured üles kirjutada ning “kiusaja postkasti” panna. See, mis nende kirjadega edasi toimub on võti selle meetodi õnnestumisel või ebaõnnestumisel. Kas suudetakse teha vahet tõelistel kirjadel ning võltsidel väljamõeldistel?

· Kiusajate kohtud – meetod, mille käigus saavad noored osaleda kooli reeglite koostamisel ning otsustada, mis juhtub nendega, kes reegleid rikuvad. Mõned koolid on püüdnud luua nö kohtuid, mis tegeleksid kiusamisjuhtumitega. Põhimõte, et noored otsustavad oma eakaaslaste üle ning karistavad reegleid rikkunuid, jääb siiski vastuoluliseks. Selleks et kõikide asjasse segatud noorte õigusi kaitsta on selge, et täiskasvanul peab sellistes kohtuprotsessides aktiivsem ja juhtivam roll olema.

· Nõustamine – õpetajal või mõnel teisel täiskasvanul võib olla oskused ning aega, et aidata neid, kes kiusamisega seotud. Nii kiusajad kui ohvrid saavad sellest kasu. Selle peamisteks probleemideks on aga, et see võtab aega, noored peavad sellest osa võtma vabatahtlikult ning koolis on nappus koolituse läbinud nõustajatest.

· Vahendamine – mõned koolid on üles seadnud programmid, mille käigus kaks inimest, kes on eriarvamustel nõustuvad, et kolmas isik (täiskasvanu või omavanune nõustaja) aitab probleemile lahenduse leida. See aitab väga mitmetes, kuid mitte kõigis kiusamise situatsioonides. Kiusaja võib lihtsalt keelduda vestlusest osa võtta kuna ta ei kavatse kiusamist lõpetada. Ohver võib omakorda tunda, et kolmanda isiku lahendus probleemile ei ole õiglane.

· Kaaslaste nõustamine – mõnedes koolides on tööle pandud omavanuste nõustamis programmid, kus vanemad õpilased töötavad kui nõustajad. Selleks on aga kindlasti vaja noori koolituse läbinud vabatahtlikke, kes on võimelised aitama ahastuses olla võivaid ohvreid.

· “Ei – süüdista” lähenemine – meetod, mille käigus saab kiusamisse varakult sekkuda ning mis ei nõua, et keegi tuleb süüdi tunnistada. Rühm noori sealhulgas pealtvaatajad ning võimalikud kiusajad pannakse olukorda, kus neile räägitakse ohvri murest ning palutakse võimalikke lahendusi pakkuda. See meetod on eriti kasulik rühma kiusamisega ja narrimisega tegelemisel.

· “Jagatud mure” meetod – see on Rootsi tehnika, mis on paljuski sarnane “ei-süüdista” meetodile, kuigi  seda ei ole laialt kasutatud, sest see on üsna keeruline ning aeganõudev. Mõlemat meetodit on kritiseeritud, ent siiski on mõlema eesmärk julgustada kiusajaid oma tegude eest vastutust võtma ning kiusamist lõpetama.

· “Lahendusekesksed meetodid” – on sisult üsna sarnased kahele eelnevale, ent neid saab lisaks kiusamisele ka teiste probleemide lahendamisel kasutada. See meetod on kasulik, sest faktide leidmine ja otsuse tegemine, kas tegemist oli kiusamisega või mitte, on mõnikord võimatu. Suhete probleemid laste rühmades võivad olla väga keerulised. Need võivad olla ka mõnede laste isiksuse arengus ning haridusteel väga laastavad. Võime sekkuda, et lahti arutada suhetes tekkinud sõlmed, liialt aega raiskamata, on koormatud õpetajale kiusatuseks.

· Info edastamise meetodid – raskemate kiusamisjuhtude puhul on väga oluline nende kirjalik salvestamine, mis aitab vältida olukorda, kus juhtumid jäävad kahe silma vahele.

· “Turvalised ruumid” – mõnedes koolides seatakse sisse kiusamise ohvrite jaoks ruum, kuhu nad saavad vahetundide ajal peitu tulla. Kuigi see võib mõneks ajaks turvalisuse luua võib tekkida olukord, kus ülejäänud kool tundub neile lastele veelgi vaenulikum.

· Rääkimine – ühestki meetodist pole kasu juhul kui kogu kool, õpilased, lapsevanemad, õpetajad ja teised ei ole valmis kiusamisest avalikult ja tõsiselt rääkima.